Kandiline projekt I

Kerge

P on paat

P-tähe alt leiab palju häid, huvitavaid ja muidki sônu, mis tekitavad kas veidraid vöi naermaajavaid assotsiatsioone. Ilmselt nagu iga teise tähegi alt, kui hoolega sônaraamatust otsida.
Aga kui ma môttes paadini jöudsin, siis polnud enam tahtmist edasi nuputada.
See on teema, mis mind alati erutab. Sest lôpuks on ka meil ju paat...
Küll vana (meie oma on aastast 1968), aga milline klassika!
Myra plastpaat on vististi kultuspaat nagu môni vana auto on kultusauto. Ehitama hakati neid juba 50-ndatel, nii vabaaja- kui ka tööpaatideks. Neid on väga palju myydud Norras, muidugi ka Rootsis ning ilmselt  Taanis ning mujalgi maailmas. Siin on igas sadamas neid näha.
Veidi ka ingliskeelset lugemist:
http://www.rodarummet.net/myra/indexen.html
Igatahes suvel 2007 sai vana Myra ostetud. Kohe tekkis probleem, et leida sadamakoht nii kodu lähedale kui vöimalik. Selgus, et meie "öue all" kanalil polnud yhtegi vaba kaikohta (ehkki vabu kohti näis kogu aeg ning aastaringi olevat, mis oli meile väga petlik pilt olnud), seega tuli leppida kaugemate sadamatega. Selleks sai kaheks hooajaks Ramsmora sadam Ljusterö saarel.

Vaba kaikoht?

Myra-paadid on väga töökindlad ja pole ka see vanake meid hullusti alt vedanud. Igatahes ehmatused merel on alati lôppenud mootori käimaminekuga. Tänaseks on yht-teist ymber ehitatud ja sama palju kohendamist on ilmselt veel ees. Vana paat vôi vana auto - igav ei hakka.

Siin on meie paat eelmisel suvel ja just saanud uued kardinad - see oli siis minu loominguline osa üldiste mustemate tööde körval.
Paadilt on maha vôetud mast, mille puitosa tuleb välja vahetada ja see puit peab olema midagi enamat, kui tavaline kask vôi tamm. Ka antenn oli eelmise talvega kaduma läinud. Aga suur osa sisetôid on tehtud, pôrand yle lihvitud ja ôlitatud, paat väljast puhastud ja pôhi värvitud. Aga eks kevadel tuleb jälle siit-sealt üle käia, midagi juurde muretseda....

Ja nüüd siis ilusama ja lôbusama osa juurde, mis mul endal suunurgad kogu aeg üleval hoiab.
Näiteks nagu jaaniôhtune loojang merel...

vöi paadipiknik...

vöi kalapüük...

ujumisest rääkimata...

Pole ülevamat tunnet, kui kotid on paati laotud, mootor käima pandud ja tuttavad kaldad seljataha jäävad...

Selge see, et me pole veel pooligi vôimalusi kasutanud, sest suvemaja kôpitsemine on vôtnud väga palju vaba aega - aega, kus oleks saanud merel olla. Aga tänu vana maja ostmisele leidsime sealkandis ka väikse, armsa sadama, mille kaikoht maksab palju-palju vähem.
Unistame mône sobiva maabumiskoha leidmisest, et mitmeks päevaks telkima minna ( paadis on samuti kaks magamiskohta). On ka gaasipliit, et süüa teha...ei pea sôltuma vihmast, mis vôib lôkke kustutada.

Ainult et iga koht ei sobi maabumiseks...

Meie kassile on vist vaja kaptenimüts ômmelda, ta tunneb ennast paadis nagu kodus. Suurele maale me ei julge teda lasta, mine tea, kuhu eksib. Vähemalt peame enne proovima möne laiu vôi saarekesega.

 Seni, kuni me maal oleme, peab ta unistavalt katuseluuki sihtima...

ja vaatama maailma läbi selle

Roostes

---

Unustasin jälle otselingi teiste mängijate juurde: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=08Jan2011

-  pealkiri tekkis alles täna hommikul : 

Roostekarva röövik roostesel pinnal

Roostene pind on vana ankur, mis veeti meie kodu lähedast kanaliäärset haljasala kaunistama. Iidsest ajast laevatamisega seotud piirkond, eks sellepärast.

Rahanäod

Mis sellest rahast ikka pildistada, mötlesin. Mis läinud, see läinud...noh, see, mis möned head aastad on käest kätte käinud ja millega on seotud möningased mälestused ja praegused nukrad emotsioonid.
Aga köik on ju ainult symbolid....paberityklid, milledest yhed on väärtuslikumad kui teised.

"Eestil pole kunagi päris oma raha olnud. Ikka möne teise riigi valuutaga seotud värk", ytles eile mu vana söber, kes arvab asja teadvat.
Vöib-olla.
Seda tean kyll, et suured summad on ainult väljatrykkidel, paberitel, arvutiekraanil. Praktiliselt vöib pank ka sinu soovitud summa fyysilisel kujul välja völuda. Aga korraga mitte väga palju ja ammugi mitte köigile. Pangal seda lihtsalt pole. On vaid öhk ja arvud ja möned kotid (kapitäied) seda va krabisevat.


Kui aga teoretiseerima hakata...ei täna mitte. Keda huvitab, vöib siit lugeda midagi, mis erineb tavaarusaamisest praeguse olukorra kohta rahamaailmas:
http://money4nothingchicks4free.wordpress.com/
Mina aga vaatlen raha lihtsalt pildilisest vaatevinklist, milleks ju fotojaht on kutsutud ja seatud.
Pildistasin, löikasin välja ja andsin teravust neile detailidele rahatähtedest, mis parasjagu sahtlis vedelesid - jäänukid möödunud reisidest. (Mynte on veel rohkem ja ilmselt ysna haruldasi, täna jätan metalli körvale, sest myndid on pigem numismaatiku unistus).

Köige huvitavamad detailid on minu jaoks näod. Need on oma rahva paremad pojad&tytred, kes satuvad kahjuks (vöi önneks?)  "räpasele" rahale köigi käperadada. Räpasesele ka söna otseses möttes, sest mille osakesi  cash ka ei sisalda! Higi, toidujäätmed, rasv, sperma, narkootikumid...you name it.
Ime siis, et uues naljakalendris on Keres önnelik, et ometi kord 5-kroonilselt maha pääseb. Muide, lugesin kusagilt, et ysna suurel osal rahatähtedest on töesti narkotsiosakesi.


Illustreerival pildil on 50 NOK


Ja nyyd veel möned rahanäod

Huvitava silmavaatega, kas pole?

Eksootiline härra sinises

Igav valuuta, olgu vääring mis tahes, köik on yhtlaselt rohekas

See mees meeldib mulle mötliku ilme poolest...ja see ei ole null-raha, vaid 5 dinaari

Loomulikult saaks teha terve uurimuse kasvöi ainult yhe riigi valuutale sattunud isikutest, anda nende nimed ja taustad, jäädvustamise pöhjused ja muud tagapöhjad. Aga mitte fotojahi tarvis.

Esimene

Kes on esimene?

Kes sai jaole...

 ...ja kes jäi ilma.










Ongi otsas...




PS. pealtnägija vöin öelda, et part vöitis oma kehakusega, toppis pea kotti ja söi enamiku krôpsudest. Kui kajakaparv oma massiga lööma tuli, oli juba hilja, kott oli peaaegu tühi.
Minu kunstnikust vanaonu oleks öelnud: "Pardi tiiva all on rasvasemad palad". 
Loomulikult mötles ta parteid, sel ajal kommunistlikku. 
Aga kas nüüd on asi teisiti?