Using light as a paintbrush to remind us of what we forget*
Rosie Nixon
Olen Rosie' töid juba aasta aega imetlenud, nyyd on viimane aeg seda emotsiooni jagada. Nii örnu ja tundlikke pilte pole tihti näha, tegelikult ma teist sellist aia-ja loodusefotograafi ei teagi, kel oleks sedavörd kindel käekiri. Tema tööd tunneb kaugelt ära, neis on mingi eriline sumedus ja sensitiivsus. Ja need on perfektsed igas millimeetris. Ja ta maalib valgusega!
Rosie jäi silma mulle moonipiltidega. Moon on yks mu lemmiklill ja nii hästi pole moone ega moonipöldu keegi teine pildistanud.
Viimastes postitustes on päevakorras taimed, mis öitsevad tema Perthshire aias (Shotimaal) talvel. Iga pildi juures on taime ladinakeelne nimetus, sordi nimi ja emotsionaalne lisatekst.
Avapilt krookusest pärineb just sealt (pildid on alati ka G+-s, kust ma Rosie leidsin).
Vöi kellel on veel ette näidata nii pöhjalik aia loomise lugu ? Kusjuures ees-ja tagaaed on esitletud eraldi. See meenutab mu enda sama pikka, rohkem kui kymneaastat tööd ridamaja ees-ja tagaaias. Kuid minu territoorium oli tema omaga vörreldes lausa mikroskoopiline. Ja ometi vöttis aega ja vaeva. Ka eesmärk oli sama - kasutada maksimaalselt neid taimi, mis kasvavad looduses. Vöi selliseid, mis peavad vastu ilma erilise hoolitsuseta, sest olin pikki perioode hoolealustest eemal.
Nii möndagi taime hoiab aga Rosie ainult nektari pärast, et säilitada putukatele toidulaud ja tagada looduse tasakaal. Ka seemnekuprad jäävad samal eesmärgil koristamata. (Kohe tekkis seos meie kanaliäärse liblika-oaasiga: seal olid peenrad koostatud nektaritaimedest, mis öitseseid gruppidena sygiseni välja ja teabetahvel näitas, millised liblikad ja putukad neil käivad).
Tean omast käest, et selline aed on katse-eksituse meetod ja löputu ymberistutamine. Teha seda köike nii suures mahus nagu Rosie seda tegi ja toota sealjuures vörratu tasemega pilte - selleks peab olema geenius.
Aga anname söna temale endale:
- Olen jutuvestja, kes pildistab ja naudib Jumala loodu jagamist
- On töeline väljakutse hoida aasta-aastalt taimi elus ja ma öppisin kiiresti valima neid, mis seda tegid, mitte lemmiklilli (vöi: Väikses aias pole ruumi nörkadele taimedele)
- Värvireeglid kaovad, kui ma örritan oma kujutlust ja julgustan seemnest isehakanud taimi rändama minema ja segunema teistega. Nii tekib teadmisiandev aed, kus ma saan puhata koos söpradega ja jälgida looduse kulgu.
* Kasutades valgust nagu pintslit, meenub meile unustatu
