Friday, December 28, 2012

Soovikypsis



Chrysta Rae "Soovikypsis"

Chrysta Rae kohta on keegi öelnud, et ta vöib ennast surnuks töötada. Andekas on ta igal juhul - siin on väike näide tema must-valgetest loomaportreedest. Vaatasin muheledes pilte (meenus enda fotojahist osavött sarnase 'objekt yhes nurgas' tööga) ja mötlesin, et vöib kyll niimoodi, isegi väga hea on...

Mahukaim projekt, mida ta veab, on G+ fotojaht, mis kannab nime Chrysta Rae's Photography Scavenger Hunt
Töeline fotokunsti paraad, mis on yhtlasi ilus, provokatiivne, vaimukas ja hea tasemega. Ehk uuel aastal teen omapoolse katsetuse. Isegi kui mu töö teema- albumisse väljavalituks ei jöua, on lootust kuulda asjatundjate nöuandeid.
Ja et Chrysta organiseerimisvaev pole jäänud märkamata, seda näitab fondi loomine, kus söbrad-fotokunstnikud annetavad taskukohaseid summasid. Ca $1500 on juba olemas, eesmärk on $2500 täis saada.
Näide yhe annetaja sönumist:

 Thank you Chrysta for creating this awesome community of so many great photographer. It is your unconditional dedication and commitment that made this a possibility. On a personal level, it has inspired me to continue on this journey of learning and creating art.

Kiri fotol: Laienda oma vaadet, potentsiaal on piiritu. Päris hea uue-aasta soov köigile, kellel kaameraga ringikäimine on elu, töö/hobby ja armastus.
_______________________________________________

Fotod: G+

Friday, December 7, 2012

Yhe suve mälestus I




Nägin neis hetkedes midagi ajatut, kus uus ja vana astusid dialoogi, sellest tuli ka töötlus ja raami valik.

Thursday, December 6, 2012

Fotograafia uues kontekstis


Kirjutasin juba yhest LIL galeriis (LIL Galleries) ylevalolevast esitlusest oma pöhiblogis, kuna seal sain ka video korralikult yles panna. Mulle meeldis väga nii yldine foto virtuaalse esitlemise konseptsioon koos muusikalise tausta ja delikaatse sönaga; kui ka yks konkreetne asi:

THE KEY
Photographer: Brian Matiash
Voiceover: Karen Hutton
Music: Caleb Dolister


http://youtu.be/g1qZWXuFFks

Meenutas mulle Kopli nurgataguseid (mida ma ei jöudnudki pildistama); nyydseks eksponeeritud Kultuurikilomeetrit vöi Telliskivi loomelinnakut. Aga köige täpsem oleks vast Patarei vangla, kuhu ma pole sattunud.
Ma aiman, kust tuleb mu nostalgia lagunenud ja mahajäetud hoonete vastu. Eks ikka lapsepölvest, aga see oleks pikem jutt.