Raamat - vaimutoit

Üle-eelmisel korral, kui oli fotojaht teemal "100" , tegin loo 

Elu vöimalikkusest sajandal lehekyljel...ja reaalsuses 

Aga ma  jätsin  yles panemata viimase, viienda osa, andes vaid pealkirja - VAIMUTOIT.

Vahepeal on ilmunud ajaleht Metro ja selle lisa Kulturhuset'ilt. 

Suur pealkiri ytleb: LUGEDA - SEE ON NAGU SÜÜA

Mis kinnitab, et raamat on vaimutoit ja mul on saabunud suurepärane vöimalus heastada tookordset tüngategemist. Jääb vaid yle valida RAAMAT, millest rääkida. 

Kuna "sajanda"loo jaoks oli ka see raamat juba välja valitud, ei hakka enam pilte muutma. Pealegi, siis ma petaks teist korda, kui ma siia mingi muu raamatu asemele sätiks. Seda enam, et raamatuid on ju palju - mida vötta, mida jätta?                                                            Valiku peab tegema - ja ka juhuslik valik on valik. Mul on natuke kahju, et nii ma ei saa teemal "Raamat" rääkida mönest oma lemmikraamatust, aga kahtlemata on pildiliselt "Maailma mytoloogiad" huvitavam, kui näiteks Voltaire'i löbus, aga piltideta "Filosoofiline sönaraamat".    Pealegi, mulle tundus, et öige vaimutoit pole mingi suvaline raamat - telefoniraamat, retseptikogu, aiandusöpik, kriminaalromaan - pinge töuseb, on ju? - edasi klassikaline romaan; veel kuumemad on juba filosoofia- ja yhiskonnateaduste tekstid. Nende kohta vöib töesti vaimutoit öelda. Aga sealt pole enam kaugel nn raamatute raamat - Raamattu - ja mitte ainult meie naabrid soomlased ytlevad pyhakirja kohta "raamat", sest kreekakeelne söna biblia tähendabki raamatut. Usukirjanduse juurest saab ringiga tagasi tulla Mythologies of the World  juurde. 

Meie kultuuriruumis on Piibel olnud kyll esimene trykitud kirjasöna ja seega ka yks esimesi vaimse toidu allikaid, kuid erinevatel rahvastel on selliseks kytuseks olnud teistsugused pyhad tekstid vöi suulised pärimused.

Sajandal lehekyljel on selline pilt:

Kirjutasin selle alla tookord nii:

"Sympaatne kultuur ja religioon, aga siiski mulle vööras. 

Indias pole ma käinud ja ei ole ka (praegu) erilist soovi minna. Meile suurtest mytoloogilise tähtsusega kohtadest on lähimad näiteks Alborg Taanis vöi  Stonehenge Inglismaal. Oma isamaa hiitest ja hiiekividest rääkimata. Niisiis enne Nuustaku ja siis maailm. 
Nyyd vöiks kysida, kust ammutan ma ise vaimutoitu?"

Ikka headest raamatutest ja neid on liiga palju, et siin yles lugeda. Vaimutoitu annab ka hea muusika, filmid ja teater.

See siin on lihtsalt yks raamat - tihti öeldakse ka taoliste kohta "suure raha eest palju pilte ja vähe teadmisi", aga siiski mingeid algteadmisi ja mötisklusainet teiste kultuuride uskumuste, kommete ja rituaalide kohta see pakub.

Edit:

Unustasin nöutud lingi: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=07Dec2010 ja kuna linkide arhitektuur mulle huvi pakub, siis miks on Mr.Linky alati nädala vörra maas (07 Dec 2010)?

Ning kui juba siin teist korda olen, siis yks löiguke eelpoolnimetatud "Filosoofilisest sönaraamatust" (kui laval on pyss, siis see peab ka löpus pauku tegema) :

Sekt

Iga sekt, ükskôik milline see ka ei oleks, on kahtlane ja vale segu. /---/

Geomeetrias ei saa olla mingit sekti; kunagi ei öelda: ta on eukliidlane, ta on arhimeedlane.

Kui tôde on ilmne, siis ei saa tekkida erakondi ega fraktsioone. Mitte kunagi pole vaieldud selle üle, kas keskpäeval on valge.

Rohkem, kui vananenud arusaamu (ka neid on Voltaire'il, möelge ometi, millal ta elas, teadus on ju edasi läinud); jah, rohkem on seda, mis on aegumatu. 

Victor Hugo köne Voltaire'i sajandal surma-aastapäeval 30.05.1878 on ise pärl. (raamatus Eessöna, isegi parima vöimaliku asemel).

Hugo ytles: "Ta lahkus äraneetuna ja ônnistatuna - ära neetud mineviku poolt, ônnistatud tuleviku poolt, ja need just ongi kaks köige ülevamat kuulsuse vormi".