Märg linn

Töötlemata pildid aastast 2008

Aeg: 27. oktoober, vastavalt kell 17.32 ja 18.14 ehk pärast eelmist ja järgmise vihmahoo ajal.
Kummaline ilm oli, oli tunda lume höngu, ehkki taevas olid alguses suvise hoovihma värvid.
Koht: Kulturhuset'i esine ja vaade selle ylemise korruse kohvikust, minu ja mu söprade sagedasest kohtumispaigast.

Keegi veel, kes on sattunud märga linna...

Edit: Leidsin tohutult ilusa seeria fotokunstnikult (Mike Shaw, The Leaf Series) Google+' kaudu. 20 fotot, millest paljud sobiks uhkelt Märja linna teema alla.
Lisasin Mike'i ka siia blogrolli (kus ta oma nöuandeblogis annab praktilisi näpunäiteid pildistamiseks). Peale Mike'i lisasin oma veel inspiratsiooniallikaks Alan Shapiro ja Jim Goldstein'i. Eks rida täieneb veelgi, sest Google+ fotoringi alla on kogunenud päris huvitavad tegijad.

Kuivunud

Räägitakse, et laplastel on lume eri olekute kohta sadu sönu. Loodusrahvaste puhul on see ypris möistetav, ka eestlaste sönavara on ysna rikkalik. Sain sellest aru, kui märkasin, et rootsi keeles paljud  sönad puudusid, st sama söna tähistas mitut eri asja.
Kuidas see on vöimalik, et sönadest saab puudus olla?! Ometi on rootslased suured sönadega mängijad ja uute vormide leiutajad. Vaadake kasvöi hyydnimesid! Mul on teooria, et nende sönavara rikkus on teistes valdkondades.
Eesti folklooris haruldane söna kuivunud, millest ma varem kuulnudki polnud, sobib töepoolest ylihästi kaktuste kohta - kuivub, aga ära ei kuiva. Igatahes mina vötan selle söna niimoodi kasutusele. Söna on sellise oleku (kus kuivamise rypes pesitseb uus elu) tähisena yldse väga poeetiline. Argine söna kuivama ei sobigi huulte ega sydame, ammugi siis hinge kohta. Aga kuivuma sobib. Kui ma veel muumia pole, siis ma kuivun...mönikord.

Minu pildil oleva kaktuse puhul pole see ilmselt päris sama seisund, see töesti kuivab. Kuid kaktus, millest ykskord enne jutt oli  ("Purgis") - no see taim, rahvakeeli ahvileivapuu, on täpselt demonstreerinud  kuivumise tähendust. Täna oli ta lihtsalt liiga kosunud ja ilus, et teemale iseloomulikku olekut näidata.

Tehniliselt on pilti mul endal täitsa kurb vaadata - polnud valgust, polnud töötlusprogrammi ega monitori, et lähemalt näha vöi midagi parandada - mötlesin, et jätan seekord yldse vahele. Aga kui lugesin Köögikata versiooni kuivunud kaktuste kohta, siis...siin me oleme.

Mr.Linky 

Mereäärsed kivid

purjetamiskooli rand
Peetri sadamas
pildistatud 2011.a. Merepäevadel 

raam: FastStone

Kuna mereäärsetest kividest jätkuks postitusi pooleks aastaks, tuli nii vöi teisiti teha valik. Jätsin körvale juba koduseks saanud Norra ja Rootsi rannakaljud ja vöimsate jögede astangukivid; nende ja muude maade randade imemoodustised: jättegryta'd, kivistunud korallid, grotid; vulkaanilised kivimid ja muud erilised rannikukaljud.
Sest mälus kummitas yks koht, millelt möte ei läinud ära - kodune Kalamaja rand. Lihtsad, töised ja vahel räämaski sadamad ja rannad. Aga omad.

NB! On ka teisi mere ääres hulkujad  Mr.Linky hölma all