...ja eriti pimedat metsa?
Alguses on ilus, nagu unenäos...
...aga kas julged edasi astuda?
"Mis on sul siit asja?!"
kysib känd.
Ei, parem välja siit metsast, nii kiiresti kui jalad vötavad.
Aga vösa ei lase. Kuhu ka ei vaataks ja kuhu ka ei astuks, väljapääsu pole. Nagu halvas unenäos...
Löpuks paistab valgus...ah, see on kuivanud oja pöhi, aga ikka veel mudane, jalad jäävad kinni.
...ja just enne valguselaiku jöudmist on nagu trellid ees! Ruttu sellest läbi...
Haa, aga seal on ju vesi, soojärv. Sellest yle ei pääse...
...ja ei pääse ka teiselt poolt.
Kas siia metsa ma jäängi? Kylm, niiske udu hakkab ydini tungima... varsti loojub päike ja siis...
Tuleb lihtsalt minna... Seisma ei vöi jääda, see oleks surm.
Kas kusagil pole yhtegi märki, et ma vöiks ära tunda kodutee?
Jälle sama koht, siin ma juba olin!
Päikese poole? Tulgu, mis tuleb, ehkki see pole kindlasti suund, kust ma tulin...
Siin on ju ilus, aga ma tahan koju!
Tõeline müstiline seiklus, tasus ette võtta küll :) Eriti meeldib see teine pilt, justkui koopasse minek...
ReplyDeleteSee teine pilt (ja vösapilt ka) andiski idee fiktsiooni tegemiseks. Alguses mängisin valguse-varjuga, saades huvitava tulemuse. Oleks piisanud yhest pildist, aga kuna minu yllatuseks allusid mitmed metsapildid sellisele töötlusele, luues unäolise maailma, siis nende esitlemiseks koostasin loo. Löpupildi panin irooniliseks puändiks, mis tegelikkuses minu jaoks on kurbloolus - jälle on yks osa mu jalutusradadest yles songitud.
DeleteTõeliselt kaasakutsuv esitus nii sõnades kui pildis! Aitäh!
ReplyDeleteJep, tõeline seiklus!
ReplyDeleteVäga lahe metsarännak ! Kohe kiskus metsa, kahju aastas vaid mõned korrad jõuan.
ReplyDelete