Merekarbikorjaja Tejo suudmealal
Kunagi, aastaid tagasi pakkusin fotojahilile välja mõned teemad. Need olid müstika vallast. Ühel päeval oligi "minu" teema üleval ja mäletan, et see tuli mulle endale pisut ootamatult. Loo nimeks sai Metsa maagia. Mäletan ka seda, et ma olin kohutavas kimbatuses valiku tegemisel ja enda ühe-pildi põhimõtete vastaselt panin üles terve seeria. Ja suhteliselt pika jutu sinna juurde.
Tundub et seekord on käes sarnane olukord, aga mitte nii dramaatiline. Sellenädalane teema Vesi tõesti oleks, aga minu valitud alateema Mõõn on pigem... naljakas. Või on mu pildivalik naljakas. Seega pääsesin kergema kimbatusega arhiivis valikut tehes.
Teiseks pole ma niipalju mõõna jälginud kui õhtust metsa, mis tookord Rootsis elades olude (meeldival) sunnil oli mu igaõhtune tegevus.
Jätsin natuke imelikumad, aga mitte nii head kaadrid Teise Sahtli jaoks, seal saab olema seega nn elav fotojaht, kuna leidsin objektid paar päeva tagasi. Siin on arhiivipildid:
Lugudega pildid. Täiskuu ja triibuline paat, mis kuivale jäänud. Igal fotol on oma märksõna, mis loole punkti paneb. Või õigemini... kolm punkti...
ReplyDeleteesimese pildi tonaalsus pani südame kiiremini põksuma, nii ilus. mitte, et teised kehvema oleksid...
ReplyDeleteOh! Mõõn, mu lemmik...
ReplyDeleteNing jah, esimese foto tonaalsus on tõesti unenäoline.
See värviline paadike on nagu Viljandi paadimehe laul...
ReplyDeleteOh, see üksik paat keset põldu on äge!
ReplyDelete