Minu 2010.aasta parimad pildid

Asusin Fotojahist osa vötma selle aasta teisel poolel,  septembri alguses ja  teemaks oli Udu. 
Kuu aega hiljem, 1.-3.oktoobril, sain samast kohast oma elu parimad udupildid ja ilmselt ka aasta pildi. Kui ma mötlen teemale "aasta parim pilt", siis tulevad kohe meelde need imelised hommiku-udud ja tulemus piltide näol. Niimoodi saan esitleda sama teemat veelkord, aga uuel tasandil.

Hommikune udu järvel

Vöimalik, et parim pilt pole just see, aga see on yks neist.
Vöib-olla hoopis see?

Tegin iga kord kymmekond pilti, lihtsalt ei oska neist parimat valida.Yhel hommikul oli rohkem udu, teisel vähem; yhel hommikul olin varem yleval kui teisel - päike oli kas veidi madalalmal vöi veidi körgemal. Oleks ma teadnud, et esimesele taolisele hommikule järgneb teine ja seejärel isegi kolmas, oleks ennast varem maast lahti ajanud. Aga iga kord mötlesin, et ega seda imet enam ei juhtu...Käisin hommikumantlis terrassil edasi-tagasi ja muudkui imetlesin. Ja pildistasin.

Parim makro

Aastal 2010 polnud palju reise, seega pole ka palju huvitavaid pilte...(kui nyyd loodusfoto poolest Jordaaniat mitte arvestada, aga see on liiga suur teema ja mu enda metsapilt on siiski yle ka köige suuremast eksootikast). 

Kuna aasta andis vöimaluse oma ukse all syvenenult loodust uurida, lisan siia yhe makro, mis kohe mulle meenus ja mis vöiks olla parim selles valdkonnas. Vöi yks neist, ka siin on mul terve seeria - peaks kutsuma asjatundja, kes aitaks otsustada.

Rohkem mulle häid pilte ei meenu ja pyhade töttu polegi aega köiki selle aasta pilte syvenenult läbi vaadata. Teemat saan koomale tömmata, kui panen veel möned pildid, mis kordavad mönda fotojahti teisel kujul. Uut tasandit kvaliteedis pole, aga uus kylg kindlasti on...

Pööre

Kirju

Raamat

Vôimas

Armastus

Siin on foto, mis kuulus armastuse teema alla ja mis rahvale nalja tegi. Päris naljakas on aga kohaliku kunstniku sulejoonistus. See töestab,. et ma pilti ja selle allkirja laest ei vötnud, vaid kaljurynkaid töesti nii kutsutakse - "Kjerringa och kallen" on kohalike teadvuses täitsa olemas...

Naljasoonel edasi minnes lisan selle aasta köige naljakama leiu-

Siin elab filosoof, suurim meie hulgas

Parim sotsiaalne pilt

Norrtälje jazzipäevade avaparaadi meenutamine tekitab soovi lisada veel yhe mönufaktoriga pildi:

Pannkoogiöhtu

Kodune öhkkond viis mötted koduloomale, seega parim loomapilt veelkord:

Mäng

Ja veel möned erilised leiud:

Eriline koht

Albert Engström'i majamuuseum Grisslehamn'i lähedal

Eriline taevas

Enne vihma, Port Saint-Denis, Pariis

Eriline taim

Ginko biloba, 

loodetavasti elab töötoas talve yle.

PS. pildid aitas teha seebikarbike Olympus , model Stylus 1010 (made in China, ostetud aastal 2009 USAst).  Töökorras on veel ka vana Canon Power Shot A80, mil on funktsioone, mida täisautomaatne Olympos ei vöimalda ja pööratav monitor...aga peab ytlema, et Olympose pilt tuleb siiski ilusam ja sygavam. Ja hea kerge taskusse pista.

Vôimas

Storforsen (otsetölkes suur_kärestik) on töesti yks suurimaid kärestikke Euroopas. Keskmine läbijooks on 230 m3  vett sekundis, langus 60 m; aga suurvee ajal vöib vee läbijooks olla mitmeid kordi suurem. Jaanipäeva paiku on see tavaliselt 870 m3/s,  kuid veerohkel 1995.aastal ulatus koguni 1200 m3/s.
Kärestiku kogupikkus on 5 km ja kogulangus 82 m.





See väike pilt on pärit internetist, 'Storforsen' pildimaterjali alt. Ysna vana postkaart (vanas kirjakeeles) näitab, et aeg pole palju muutnud seda imelist kohta.

Meie sattusime sinna 21.juulil 2006.aastal, olles teel P.-Norrast koju.
Ehkki kuu aega oli körgveest juba möödas, oli pilt muljetavaldav. Pidime yksteisele körva karjuma, et oma vaimustust väljendada, vee kohin oli körvulukustav.

Vöimsatest vaatepiltidest lummatud pilnikud asuvad siin:http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=12Dec2010


PS. Teistsugune oli olukord mahajäetud jöesängis, nn surnud orus,  kuid see on juba Teise Sahtli lugu.
http://teisesahtlilood.blogspot.com/2010/12/surnud-org-ja-surnud-punkt.html

Raamat - vaimutoit

Üle-eelmisel korral, kui oli fotojaht teemal "100" , tegin loo 

Elu vöimalikkusest sajandal lehekyljel...ja reaalsuses 

Aga ma  jätsin  yles panemata viimase, viienda osa, andes vaid pealkirja - VAIMUTOIT.

Vahepeal on ilmunud ajaleht Metro ja selle lisa Kulturhuset'ilt. 

Suur pealkiri ytleb: LUGEDA - SEE ON NAGU SÜÜA

Mis kinnitab, et raamat on vaimutoit ja mul on saabunud suurepärane vöimalus heastada tookordset tüngategemist. Jääb vaid yle valida RAAMAT, millest rääkida. 

Kuna "sajanda"loo jaoks oli ka see raamat juba välja valitud, ei hakka enam pilte muutma. Pealegi, siis ma petaks teist korda, kui ma siia mingi muu raamatu asemele sätiks. Seda enam, et raamatuid on ju palju - mida vötta, mida jätta?                                                            Valiku peab tegema - ja ka juhuslik valik on valik. Mul on natuke kahju, et nii ma ei saa teemal "Raamat" rääkida mönest oma lemmikraamatust, aga kahtlemata on pildiliselt "Maailma mytoloogiad" huvitavam, kui näiteks Voltaire'i löbus, aga piltideta "Filosoofiline sönaraamat".    Pealegi, mulle tundus, et öige vaimutoit pole mingi suvaline raamat - telefoniraamat, retseptikogu, aiandusöpik, kriminaalromaan - pinge töuseb, on ju? - edasi klassikaline romaan; veel kuumemad on juba filosoofia- ja yhiskonnateaduste tekstid. Nende kohta vöib töesti vaimutoit öelda. Aga sealt pole enam kaugel nn raamatute raamat - Raamattu - ja mitte ainult meie naabrid soomlased ytlevad pyhakirja kohta "raamat", sest kreekakeelne söna biblia tähendabki raamatut. Usukirjanduse juurest saab ringiga tagasi tulla Mythologies of the World  juurde. 

Meie kultuuriruumis on Piibel olnud kyll esimene trykitud kirjasöna ja seega ka yks esimesi vaimse toidu allikaid, kuid erinevatel rahvastel on selliseks kytuseks olnud teistsugused pyhad tekstid vöi suulised pärimused.

Sajandal lehekyljel on selline pilt:

Kirjutasin selle alla tookord nii:

"Sympaatne kultuur ja religioon, aga siiski mulle vööras. 

Indias pole ma käinud ja ei ole ka (praegu) erilist soovi minna. Meile suurtest mytoloogilise tähtsusega kohtadest on lähimad näiteks Alborg Taanis vöi  Stonehenge Inglismaal. Oma isamaa hiitest ja hiiekividest rääkimata. Niisiis enne Nuustaku ja siis maailm. 
Nyyd vöiks kysida, kust ammutan ma ise vaimutoitu?"

Ikka headest raamatutest ja neid on liiga palju, et siin yles lugeda. Vaimutoitu annab ka hea muusika, filmid ja teater.

See siin on lihtsalt yks raamat - tihti öeldakse ka taoliste kohta "suure raha eest palju pilte ja vähe teadmisi", aga siiski mingeid algteadmisi ja mötisklusainet teiste kultuuride uskumuste, kommete ja rituaalide kohta see pakub.

Edit:

Unustasin nöutud lingi: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=07Dec2010 ja kuna linkide arhitektuur mulle huvi pakub, siis miks on Mr.Linky alati nädala vörra maas (07 Dec 2010)?

Ning kui juba siin teist korda olen, siis yks löiguke eelpoolnimetatud "Filosoofilisest sönaraamatust" (kui laval on pyss, siis see peab ka löpus pauku tegema) :

Sekt

Iga sekt, ükskôik milline see ka ei oleks, on kahtlane ja vale segu. /---/

Geomeetrias ei saa olla mingit sekti; kunagi ei öelda: ta on eukliidlane, ta on arhimeedlane.

Kui tôde on ilmne, siis ei saa tekkida erakondi ega fraktsioone. Mitte kunagi pole vaieldud selle üle, kas keskpäeval on valge.

Rohkem, kui vananenud arusaamu (ka neid on Voltaire'il, möelge ometi, millal ta elas, teadus on ju edasi läinud); jah, rohkem on seda, mis on aegumatu. 

Victor Hugo köne Voltaire'i sajandal surma-aastapäeval 30.05.1878 on ise pärl. (raamatus Eessöna, isegi parima vöimaliku asemel).

Hugo ytles: "Ta lahkus äraneetuna ja ônnistatuna - ära neetud mineviku poolt, ônnistatud tuleviku poolt, ja need just ongi kaks köige ülevamat kuulsuse vormi".

Täpiline möistatus

Mis see on?

Lahenduse annan pyhapäeva öhtul :).

Siin see on:

Kasside jooksutunnel 

ja telk körvuti.

Teised täppidega: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=29Nov2010

Edit: daamide erinumber on leitav siit: http://teisesahtlilood.blogspot.com/2010/12/vallatult-tapiline.html

Mänguri suhtumine

Milline teema, suurem kui elu!

Ja just nyyd pole mul aega, et syveneda. Peab mängude mängust yhe väikse mängu valima...aga millise?

Esimest korda käisin enne oma postituse valmimist teiste omi piilumas. Äkki on mönel varuks mäng, mida ma ei tea? 

Vöi et ma ei kordaks oma piltidega teiste ringmänge, pallimänge, lastemänge ja lauamänge. Seni yllatusi polnud. Mängivad nii lapsed kui kassid, mida oligi arvata. Minugi kass mängib, aga päriselt, elu julma mängu.

Mängib veel siis, kui ohver on juba hinge heitnud. Lykkab käpaga: ehk liigathab, suurendab mönu? 

Veel parem kui hiir, on vaskussi saba, see on yleskeeratud loodusmänguasi ise, mis liigutab ennast veel siis, kui kasski on tydinud. 

Mängida on tore, kui sinu käes on jäme ots. 

Köis vöi kaabel vöi ussi saba. Vöi ehk ainult niidiots.

Poliitikud mängivad omakorda meiega. Ja pankurid, need mängivad laialt, halastuseta ja köigiga, valitsused kaasa arvatud. Raha ei tunne riigipiire. 

Ja möned mängivad lolli, selge see.

Elu on ju mäng ja me peame teadma, kuidas seda mängiga. Et oleks mängu ilu.

Mulle meenus kunagi loetud raamat ja sellest yks kindel koht mängulisest suhtumisest: 

mängimine on järkjärguline kogemus sellest, kas* te olete teinud köik endast oleneva. 

Ma tavaliselt eneseabi öpikuid ei osta - teate kyll, sellliseid, kus möni psyhholoog koolitab teid punkthaaval, kuidas öigesti elada. Kyllap 90-ndad oli raske aeg, et ma siiski yhe sellise raamatu koju töin. Ehkki tookord  tundus, et autorite soovitatud mänguri suhtumist kasutasid pigem all-ilma jöud, poliitilised ärastajad ja vene maffia.

Aga mänguri suhtumine on ju teha midagi nii hästi kui vähegi suudetakse.

See on nagu spordis. 

Lapsed mängivad ennastunustavalt. Hobiga tegeletakse samamoodi. Aga katsu sa tööd nii teha vöi igapäevase rutiiniga mängleva kergusega hakkama saada! Enamik inimesi kaotab suureks saades lapseliku mängulusti. Kuid vötame nii, et elamine on samuti elumängu mängimine. 

Me teame, et muretsemine vähendab tegutsemisröömu ja tulemus sellest paremaks ei muutu, aga ikkagi muretseme. Tuttav, eks ole?

Teiseks on oluline öige koht. Tavaliselt tundub, et see on veel olemata, see on tulevikus, kui ma saan, jöuan, saavutan...jne.

Tegelikult on öige koht seal, kus te teete maksimaalselt köik, mis selles olukorras teha saab.

Täiesti sportlik, mänguri suhtumine.

Kuna koht, kus me iganeks ka viibime, jaguneb alati neljaks elutsooniks (avalik, sotsiaalne, isiklik ja intiimne), siis on väga oluline teada iga eri tsooni olemust ja reegleid. 

Kuid köigepealt on vaja yldse teada, millises tsoonis ollakse ja juba selles teevad inimesed väga palju vigu. Mängur ei torma isikliku tsooni reeglitega avalikus tsoonis korda looma, vaid kysib köigepealt: "Kus ma praegu olen?" 

Avalik tsoon lööb eksimuse puhul vastu köige valusamalt. 

Minu meelest on paljudel, ehk ka mul endal, seoses internetistumisega ysna sassis isiklik, sotsiaalne ja avalik tsoon. Mönel isegi intiimne. 

Peaks uuesti raamatu läbi sirvima, kuigi see on täis joonitud, testid on täidetud, kaangi on täis kirjutatud, aga siiski palju on meelest läinud.

Kuid mitte see: "Teha antud olukorras köik endast olenev".

Nagu täna, nagu praegu - ka seda postitust tehes.

* raamatus on söna kas, mina tunde järgi kasutaks kuidas

. 

Richard Corriere, Patrick M.McGrady Elutsoonid. Kuidas vöita elumängus. 

Kirjastus "Aed" 1997

Fotojahi pilt ka:

Santa Barbara peatänava kaupluse vaateaken, 2008

Teised mängurid: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=23Nov2010

Elu vöimalikkusest sajandal lehekyljel...ja reaalsuses

Sissejuhatus

Kuidas mul möte tuli kasutada möne raamatu sajandat lehekylge, seda ei mäleta ma öieti isegi. Aga mitu nädalat enne, kui tänane mängupäev kätte jöudis. Sest see 100 intrigeeris mind!
Hakkasin otsima raamatuid, kus lk.100 sisaldaks pilti, mida ma saaksin oma eluga siduda - st pildile reaalis vastet leida. Paraku juhtus nii, et leidsin peaaegu köik, mis puutub teemasse elu vöimalikkusest  kosmoses  maa peal!
Alguses mötlesin, et panen fotojahti yles ainult yhe neist alajaotustest (teised jätan jätkupostituseks), aga ei raatsinud. Kui pea köik elu tähtsamad kyljed said ära puudutatud, ei osanud enam yhtegi neist välja jätta.Avastasin, et selline mäng on ammendamatu kokkusattumuste allikas ja väga löbus ajaviide. Nägin oma raamatuid uue pilgu alt ja vaatasin ka oma elule muheledes ylalt alla, nagu vanajumal pilve piirilt.

Jaotasin postituse viide jakku:  

I  Elamine (maja); 

II  Sisustus; 

III  Röivad; 

IV  Toit
V Vaimutoit 

Igayks vöib vaatamiseks just endale sobiva valdkonna vötta.

I  ELAMINE (MAJA)
Algallikas: 400 värvifoto ja 200 arhitektuurijoonisega
Suur elamuraamat 
Feierabend Verlag OGH, Berlin 2003
rootsikeelne tölge

Lehekylg 100 (artikkel hölmab lk.93 -105) käsitleb maja Californias vaatega merele; maja körgeim koht on 8 m yle merepinna, sealt avaneb vaade Vaiksele ookeanile. Casa Carmen ( Leddy Maitum Stacy Architeckts) asub lähimast kylast 2 miili kaugusel, ainuke kommunikatsioon on veetorustik. Kogu elekter saadakse päiksepaneelide abil.
Huvitavad koridorid, vaated, välised trepid.

Meie elamine, maja - on see reaalsus? 

Pole veel paberilgi.

 Seega on minu maja alles joonistatud liivale vöi maalitud veele...

II  SISUSTUS

Raamaturiiulist hakkas silma  tooliraamat - Chairs ( Tachen, Köln, 2001). See disaini ikooniraamat on mu synnipäevakink aastast 2005. Lk.100 asuvad Vico Magistretti plastoolid aastast 1969

Reaalsus?

Toole meil jätkub. Ausalt öeldes on neid ylearugi. Osa on pööningul, osa viisime suvekodusse. Tagaterrassil on yhed ja eesterrassil teised. Need viimased toolid on sulgkerged, pole kylmad, on mugavad istuda ja kuivavad kiiresti, sest vihm sajab punutisest lihtsalt läbi. Ma pole veel yhtki viga nende juures avastanud, aga need said ka alles suve löpus naljaviluks muretsetud, kuna olid niivörd odavad...

Neli aiatooli ja kass, kes näitab ette, kuidas toole "kokku kykitada"

III  RÔIVAD

Selles valdkonnas oleks ma hätta jäänud, kui mul poleks leidunud raamaturiiulis trendianalyytiku Cay Bond'i raamatut Bordel de Mode. See on raamat moest - moest, mis on rohkem, kui röivad. Moemöjutajatest, trendidest, ärist; aga ka moest kui kunstist ja kultuurist. Cay Bond, 2002, trykitud Belgias, rootsi keeles

Lk. 100  alajaotuse Kunst ja mood körval asub ilus pilt. See on Thierry Mugler'i 10.aastapäeva moedemonstratisoonilt Pariisis, aastast 1984. Suuryritus toimus vastvalminud ja kosmoseideedest möjutatud arhitektuuriga  Zenith kontserdihoones. See oli esimest korda, kus yldsus pääses moeyritusele, kohal oli 6000 inimest. 

Pildil olev modell Pat Cleveland oli tolle aja moetaeva juhtiv täht.

Aga mina?

Enamasti on mul moe-ideed peas (nagu kirbud koera seljas) - lahti neist ei saa, aga mingit kasu ka pole. 

Kunagi omandatud erialane haridus annab teatavad oskused (mis kindlasti on veidi roostes), kuid puudub fanatism. 
Paraku puudub fanatism mul yleyldse, seega pole ka elus midagi saavutanud, mis yhiskonnas silma paistaks. Aga arvata vöib, et see mulle vähe korda läheb. Laske mul ainult unistada...ja mis puutub moevaldkonda, siis huvitavaid kangaid koguda.  
Ehk yhel päeval?  
Kui keha katmine on tänapäeval nii lihtne, et valmisröivas maksab vähem, kui mu aeg ömblusmasinat kapist välja vötta, siis peab see hobi sydamest sundima ja kunst tagant töukama, et röivakunstis ise 

midagi ära teha...  sulgen garderoobiruumi ukse. Vöimalik, kuid mitte täna!

Aga nälg on liikumapanev jöud. Siin ei saa ust kinni panna ja edasi lykata mitte yks päev. Niisiis olen ma olude sunnil köögis tublim.

Aga kust leida mahukas kokaraamat, mis sisaldaks sada vöi yle saja  lehekylje ja pakuks toitu, mida ma tahaks neil päevil valmistada, et pilt ka siia yles saaks? Lihatoit see pole, neid vihun niigi igapäev teha rohkem, kui mul endal isu on. Aga enamuse suurte kokaraamaute sajas leht annab just teise-käigu roa. 

Kuid kes otsib, see leiab!                                                                 

IV  TOIT

100 tervislikku rooga

Tervis Pluss, AS Ajakirjade kirjastus 2003 

Retseptid Rain Käärst, toimetaja Lia Virkus

Siin on isegi topeltsada peidus, kui ma vötan retsepti lehekyljelt 100.

Ja ma vötan.

 Raamat ise on kyll veidi problemaatiline (ma ei usu, et laias maailmas öilsat söögitegemise kunsti öppinud noor kokk pani raamatusse läbikatsetamata retsepte, pigem viskaks kivi toimetaja kapsaaeda). Ja - tyhja nii tervislik see toit siin on!
Kuid hullem on see, et paljud retseptid töesti ei önnestu, nad ei saagi önnestuda. Peale paari äpardust hakkasin aru saama, et ilmselt on kogu raamat vigu täis...mönikord oli komponente puudu (saatuslik kergitusaine näiteks), vahel kogustega jämedalt eksitud...
Ka sajanda lehekylje vöimalust tuli katse-eksituse meetodil ise kölblikuks muuta. Omal viisil tehtult meeldib see magustoit mulle päris hästi. Valge shokolaadi unistus't on lihtne valmistada, kui pyhalikult ei usu seda, mis raamatus kirjas on. Alguses arvasin, et mu valge shokolaad oli kehv, aga ei, ka teise, spetsiaalselt kypsetamiseks möeldud shokolaadiga oli sama tulemus. Tuli retsepti kohendada, sestap olin kuri, ja kirjutasin pliiatsiga otse raamatusse - et ma kolmandat korda enam sama viga ei teeks. Sääraseid täiskirjutatud lehekylgi on raamatus mitmeid:

Eile sai tulemus perfektne:

 Vähendatud on temperatuuri ja valge shokolaadi kogust ( minu variant on 150 C altkuumusega soojaöhu rezhiim, mis vastab ca 200C tavalise ahju kuumusele).

V  VAIMUTOIT 

Tyng! Ma usun, et peale seda lohe-postitust ei igatse keegi enam näha viiendat osa - jätsin selle möneks teiseks korraks :).


Teised sajalistega lehvitajad:
http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=17Nov2010

Onnike ilma kapsamaata,
pyhendatud  A.I.V.O.-le hea kommentaari eest eelmise loo all

Mälestuseks

Vahel ei saada vöi tooda asju mälestuseks, vaid neid jäetakse...

(leitud objekt jäi kaamera ette Björnfjället- Riksgränsen piirkonnas, Rootsi-Norra piiri lähedal).

Päevik: http://fotojahip2evik.wordpress.com/

Lingikogu: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=09Nov2010

Midagi samal teemal: http://teisesahtlilood.blogspot.com/2010/11/keskkoopaikest-jahtimas.html

Minu sügavuse-otsingud planeedil Maa

"Vajugu maa su jalge all"
kölab sajatus, ja tuleb välja, et see polegi päris öhust vöetud olukord.
Nii vöib ilma halba soovimatagi juhtuda, kui karstialal pinnasesesse äkki pirakas auk tekib, vöi kui endised kaevandused vajuma hakkavad.
Hiljuti uudistest läbi jooksnud juhtumid Guatemaalas ja Saksamaal on just sedalaadi, vähemalt mina kyll ei usu sajatuse mystilist jöudu.
(Auk Schmalkaldeni linnas tekkiski kuuldavasti kunagise kaevanduse piirkonnas. Millegipärast aga pöhjustest ajakirjanduses ei räägita).
Kiruna (milline sobiv nimi tagakirumiseks!) kaevanduslinn P.-Rootsis planeeritakse (ehkki seal pole veel yhtki önnestust olnud) täies mahus maha jätta ja uus linn asemele ehitada - ja Kiruna pole sugugi väikelinn. Ma ei tea, kas tööd on juba ehitusfaasis, vöi alles vaieldakse plaanide yle. Oleme sealt palju kordi läbi söitnud, ega seal midagi eriti ilusat (arhitektuurses möttes) pole, millest väga kahju oleks.
Natuke nalja ka:
- keegi arvas, et kui Saksamaal tekkis nii sygav kraater, siis peab teiselpool maakera kuhi tekkima. Nagu Ülev Suurmôlk kunagi arvas muhu ja lohu kohta.
- teine jälle, et nii sygav auk tekkis sellepärast, et gloobus on seest tyhi, juba tema vanaema teadis seda, ja kui gloobus lahti vötta, näeb igayks isegi milline maakera seest on - tyhi! :)


Tödesin, et ma ise pole yhtki väga sygavat auku oma silmaga näinud ega kaameraga pildistanud...
...niisiis läksin metsa ja jala ette sattus kaljupragu.
Mitte eriti sygav.
Möeldud tehtud - panen prao yles ja pealkirjaks "Mitte erti sügav". Käib kyll!

Aga siis tuli meelde, et ma olen ju kunagi P.-Rootsis, Lapimaal ka suuremat "pragu" näinud, koguni väga sygava löhe servale jalutama sattunud, mille pöhjas mustas vesi...

Hakkasin pildikaustadest seda kohta otsima.. Kuid selgus, et ma ei saanud tookord yhtki korralikku pilti, kus ka taevas näha oleks ning löhe teine kallas näha, et töeline sygavus pildi peale saada.
Nagu ikka, kimbutas päike, mis paistis otse silma - see oli paistamas teiselt poolt löhet, ning kaljumetsas turnimiseks polnud aega, et paremat positsiooni saada.
Niisiis pildistasin otse alla sygavikku ja kahetsesin, et foto siiski lamedaks jäi. Sygavuse pildile saamine on yks suuremaid trikke ja möistatusi minu jaoks.

Mul on kaustades vaid yks pilt, see körvalolev, mille kohta ma tahaks iseendale öelda, et sygavus on mingil määral tabatud. Aga vöib-olla näen ma seda ainult ise?
Olen iga kord samast kohast (puu on orientiiriks olnud) proovinud samasugust sygavuse tunnetusega pilti saada, aga see ei ole önnestunud...
Ja kui viimaste aastate tormid puu kah ära viisid, kadus mul täpse koha märk, et uuesti proovida.
Ju see oli taeva, mere ja valguse hetkeline  koosmöju, mis taolise öönsakstegeva sygavusetunde andis. Ega pildil seda 100% näha olegi, aga see meenutab mulle väga eredalt tollast kogemust.
Ja siis - nentides, et sygavust edasiandva tunnetusega tehtud pilte mul rohkem pole - jätkasin  mitte vähem sygavat mötiskelu köikvöimalike sygavate kohtade yle maailmas.
Kohe meenus, et olen täpselt aasta tagasi olnud maailma köige madalamas kohas... mis on koguni 422m alla maailmamere pinna! 
Seda on raske ette kujutada, et selline koht planeedil Maa on olemas, aga ma olen ise seal käinud ja Surnumere soolvees höljunud.

Sattusime Surnumere-äärsse kuurorti just peale tormi, veekogu muutus sääraseks peegelsiledaks alles kolmandaks päevaks. Kuna sellest reisist saab juurde lugeda, siis ma siin rohkem ei heieta. Ainult yks vihje veel - seoses maa alla manamisega, millest juttu alustasin:
siinkandis asuvad  muistsed kohad  Soodoma ja Komorra. 
Piiblilegend räägib, et need linnad elanike pattude ja kölvatu elu töttu Jumala viha enda peale tömbasid ja  sulaväävli saju alla jäid. Ma ei ole kindel, et need kohad lausa Surnumere pöhjas nyyd on, aga kogu see ymbruskond tuleks vanade pärimuste ja piiblilegendi-huvilistel läbi käia...osa turiste ainult selleks sinna söidabki.
Ilma selletagi (sest see huvi pole mul esmane) on Surnumere ääres käimise lugu yks köige vaevalisemalt ja pikemalt kirjutatud reisikirju, mis algab Eelylevaade Jordaaniast ja pisut kogu piirkonnast 
ja jöuab välja blogi viimase loo Petrast  - Petra kaljulinn 
ja on tegelikult tervikuna veel löpetamata.  Kyllap see maa oli mulle nii suur elamus, et veel aasta hiljem pole saanud oma jutul otsi kokku tömmata.  Aga katsun seda teha lähipäevil, see postitus siin on hea ajend.

Eks ka Petra kaljulöhede kohtagi saab öelda, et need on sygavad...
Ometi on nad mölemad - nii minu kaljupraoke metsas vöi need suured löhed siin kalju sees midagi, mida inimene pole loonud - seega mötteline jätk eelmisele postitusele looduse imepärastest vormidest.

PS. Esimene pildike Saksamaa syndmusest on vöetud ajakirjandusest (Scanpix)

Fotomeemist osavötajate link:
http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=31Oct2010