Murdunud

Murdunu karje

vöiks olla dramaatiline nimi, kui oleks aega olnud syvenenumalt fototöötlust teha*

Fotojaht Murdunud löpetab minu suvehooaja elava fotojahi looduses.

Jah, astronoomiline sygis on alanud, meteoroloogiline meil veel mitte (keskmine öhutemp.pole alla +10C langenud), kuid varem vöi hiljem saab maaloleku aeg edaspidid olema episoodilisem. Aga eks siis saab arhiivist lisa vötta, kui vastavat pilti vaja läheb.

Härmalôngad ja Samblikud

Siin on minu panus fotojahti teemal Puu otsas. 

Mölemad pildid on sarnased, tehtud kehvades valgustingimustes - kui samblikud leidsin, oli öhtu ja polnud enam valgust. Härmalöngu näeb teatavasti varahommikul. Siis pole veel valgust...
Natuke on öhtust pilti teravustatud, hommikust ei muutnud, ainult löikasin.

Aeg: augusti löpp- septembri algus 2011

Fotojahi link:
http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=09Sep2011a

Vôôraste esivanemate pärandus

Mees, kes vöttis osa Talvesöjast ja sai mälestuseks selle soome pussi, kas tema oli mönele esivanem? Näiteks isa vöi vanaisa?
Ma arvan, et polnud, muidu poleks kauged sugulased seda (ja muidki mälestusesemeid) maha jätnud majja, mis myydi koos majakraamiga.
Aga kyllap temal endal olid esivanemad. Just sellised, et tema tee oli minna 1940.aastal naabermaad kaitsma. Rootslastel, kes seda teha tahtsid, polnudki see nii lihtne. Aga see oleks juba teine jutt.


Siin see soome puss on ja me vöiks, kui maja ostjad, seda enda omaks pidada, ehkki meil selle inimesega mingit seost ei ole. Me teame vaid tema nime ja seda, et ta ostis selle maja aasta peale selle valmimist esimeselt omanikult. Teisi peale tema (ja hiljem tema sugulase) pole siin kunagi olnud.

Me vöiks need ja palju muid esemeid vanakraamiturule viia. Me vöiks kogu maja ära remontida ja muuta selle omapärase vööra maailma teistsuguseks, endale sobivaks. Aga on tunne, et seda pole tarvis teha. Mitte ainult sellepärast, et see köik töesti töötab ja korraga me niikuinii köike muuta ei jöuaks, aga me nagu vöi seda teha. Ei sobi. Ja nii ongi meil vöörad esivanemad, kelle mälestust me hoiame..

Kuidas me endale esivanemad ostsime: http://teisesahtlilood.blogspot.com/2011/09/pole-siin-midagi-imelikku-vanasti-vois.html

Olematu shotiruuduline seelik

Tartan-taustaga
Shortbread Nuggets

Kuidas kyll oleks tahtnud täna esitleda oma lemmikut - shotiruudulist seelikut! Aga maalolek on pikemaks veninud ja olles viie miili kaugusel garderoobiruumist ei ole see kuidagi vöimalik.
Selle asemel on siin yks plekkkarp, öieti detail sellest.
Kunagi olid seal sees Taanis tehtud vöikypsised "Shortbread nuggets". Ma ei tea, mis seos on vöikypsistel Shotimaaga (vöib-olla just säärase kujuga nuggets'id on sealset päritolu?), aga karp on ilusa kujundusega, sellel on loss ja tykike shoti rahvaröivast oma iseloomuliku tartan-ruuduga.

Shoti ja keldi traditsioonidest, shoti rahvaröivastest (highland dress) vöiks rääkima jäädagi, eriti kurikuulsatest meeste kiltidest (näiteks nali, mida ma polnud varem kuulnud: Taking Viagra while wearing the kilt is a sure-fire way of getting arrested for indecent behaviour). 
Aga tartan-ruudulisest kangast tehakse meestele ka pykse - need on ysna suure ruudu ja väga kitsa joonega; ja neid kantakse komplektis nn prints Charles'i pintsaku ning bordoopunase lipsuga. Minu kursusel oli kunagi yks pikakoivaline noormees, kes kandis just selliseid punaseruudulisi ylikitsaid pykse, ta oli ilmselt sel ajal ainuke säärane julge linna peal (punkarid tulid veidi hiljem, kui mu mälu mind ei peta), aga sel ajal ei teadnud mina moest midagi. Vöib-olla kandja isegi ei teadnud, kust see moelaen oli vöetud.

Kuigi minu seelik pole pidulik rahvaröivas, vaid sellest tuletatud kehakate (kilted skirt vöi tartan skirt), on iga shotiruuduline röivatykk mu silmale ruuduliste kehakatete kuningas. Kui see veel kvaliteetne ka on, (nagu mu hea vana seelik), siis seda enam: 100% villa, nahkpandlad, haaknöel, ylekäival hölmal narmad, taga voldid...yhesönaga moeklassika ja originaal, made in Scotland. 
Sellist parempoolsel pildil olevat saab ka praegu Shotimaalt oma möötude järgi tellida, hind ilma saatekuluta on tänase seisuga £ 109.50. Vasakpoolne pole odavam.

Mul oli selle seelikuga tegelikult probleem, mis tänu fotojahile lahenes. Nimelt tundus mulle aastaid, et selle siivas allapölve pikkus polnud moekohane yhelgi hooajal ja ma kandsin seda kaunist eset väga vähe. Kuid uurides kaupluste saite...
Nojaa, need seelikud (välimus vastab yks-yhele minu omaga) on praegugi sellise pikkusega ja ilmselt on alati sellised olnudki. Loomulikult vöib asjasse ka väga isikupäraselt suhtuda ja midiseeliku  miniks ymber löigata. Nägin netist, et sedagi on tehtud.
Jumal kyll, ma oleks töesti möned aastad tagasi yhel hetkel käärid sisse löönud. Önneks ma ei teinud seda mitte. Seelik on olemas originaalkujul, ehkki fotojahi jaoks olematu.

Seetöttu lisan veel yhe "ruudulise" eseme, mis on täiesti olemas, lausa käegakatsutav:

   Fotojaht: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=07Sep2011

Väiksed pildid - internetipoodide kaup.

Purgis, koos asitöenditega

Fotojaht teemal "Purgis"
oli minu jaoks algusest peale igav teema.
(Algusest peale sellepärast, et kunagi nägin ära väikse vaeva ja panin köik teemad, niipalju kui neid antud hetkel oli, omale Google' kalendrisse - hea silma all hoida, et inspiratsioon varakult tulla saaks).
Aga mis inspiratsiooni  saab tulla purgist?
No moosi saab, mett saab, hapukurki saab ka, aga otseselt ikka väga prostamaterialistlik värk, eks ole. Vöib-olla leiaks keldris riiulite vahel turnides ehk erilise perspektiivi vöi siis pyyaks kaadrisse leida möne priske ämblikuvörgu tunamulluste moosipurkide vahelt, aga...ja pealegi, mul endal pole moosikeldritki. Ning ma tean ainult paari vanainimest, kellel on ämblikuvörkude vahel tallel ka tuna-tuna-tunamulluseid moose, mida nad heast sydamest ikka kaasa annavad ja millega midagi teha pole, sest need koosnevad enamjaolt suhkrust, kus marja algset maitset vöib vaid aimata.

Niisiis oli teema otse vastupidine kunagistele sygavmöttelistele jahieesmärkidele, nagu "Armastus", "Mälestuseks", "Sygav", "Vöimas" - ja mis meil veel oligi.
Mitte, et ma praegusel kiirel ajal sedasorti ajutrenni igatseks - aegagi pole - aga kui nii edasi läheb, siis millal tuleb kotis...potis...ämbris...ja löpuks prygikastis?
Nii ma mötetega purki sattusin ja oleks kindlasti ajaliselt ka ämbrisse astunud, kui oleks teemale soovitusekohaselt  hoopis kaudselt läheneda pyydnud - proovinud konserveerida paremaid suvepilte.

Kuid, nagu alati fotojahi puhul, annab elu ise lahendused ette
Objekt sai umbes kuu tagasi fotojahi jaoks purki pistetud ja täna veelkord ylespildistatud (syndmuskohal tehtud pilte ei suutnud leida).
Lugu ise oli selline.
Kui me augusti keskel peale nädalast eemalolekut suvilas tagasi olime, nägime köigepealt äranäritud kaktuselisi. Olime väga ärevil, kuna olime kindlald, et hiired on majja saanud. Aga köögis oli köik korras, jahukotid olid terved.
Kes (peale hiirte) vöib syya kaktuseid nii laia löuaga, et poolesentimeetrised varred hoobilt otsast ära hammustab ja lihavatesse 'lehtedesse' auke närib? Kes ja mille pärast yhe eriti kiulise ja kuiva kaktuse öitsvad varrekesed mitmest kohast katki kaksab (aga ei söö)? Kes jaksab päris kopsaka varretyki mitmekymne sentimeetri kaugusele vedada?
Kes on yhe kaktuse rosetti uuristanud?
Ja viimaks -  kes saab yle toa yhelt aknalault teisele ronida?
KES?
Löpuks avastasime lillepoti tagant selle tegelase, ja ausalt öeldes, ega muud vöimalust vist polegi...et TEMA TEGI!

Natuke tolmune ja täitsa surnud...
...vist mingi osa jalgadestki kaotanud - laibakosmeetikat pole siin tehtud ning läikima pole ka löönud. Kellega ta noosi pärast vöitlust pidas, seda ma ei tea. Vöi osutusid kaktused myrgisteks?
Kunagi ei vöi teada. Näiteks on inimgurmaanide lemmiku avokaado viljad (lehed ja varred ka) surmavalt myrgised koduloomadele - nagu näiteks kassid, koerad ja hobused.
Imelisi asju leidub ilma peal.

Purkisattunuid on fotojahis teisigi: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=31Aug2011