kiviroos

Rosie - aednik ja fotograaf

Using light as a paintbrush to remind us of what we forget*

 Rosie Nixon

Olen Rosie' töid juba aasta aega imetlenud, nyyd on viimane aeg seda emotsiooni jagada. Nii örnu ja tundlikke pilte pole tihti näha, tegelikult ma teist sellist aia-ja loodusefotograafi ei teagi, kel oleks sedavörd kindel käekiri. Tema tööd tunneb kaugelt ära, neis on mingi eriline sumedus ja sensitiivsus. Ja need on perfektsed igas millimeetris. Ja ta maalib valgusega!
Rosie jäi silma mulle moonipiltidega. Moon on yks mu lemmiklill ja nii hästi pole moone ega moonipöldu keegi teine pildistanud.

Viimastes postitustes on päevakorras taimed, mis öitsevad tema Perthshire aias (Shotimaal) talvel. Iga pildi juures on taime ladinakeelne nimetus, sordi nimi ja emotsionaalne lisatekst.

 Rosie' talveaia öitsejaid näeb siin: http://www.leavesnbloom.com/2014/02/february-garden-flowers.html

Avapilt krookusest pärineb just sealt (pildid on alati ka G+-s, kust ma Rosie leidsin).
Vöi kellel on veel ette näidata nii pöhjalik aia loomise lugu ? Kusjuures ees-ja tagaaed on esitletud eraldi. See meenutab mu enda sama pikka, rohkem kui kymneaastat tööd ridamaja ees-ja tagaaias. Kuid minu territoorium oli tema omaga vörreldes lausa mikroskoopiline. Ja ometi vöttis aega ja vaeva. Ka eesmärk oli sama - kasutada maksimaalselt neid taimi, mis kasvavad looduses. Vöi selliseid, mis peavad vastu ilma erilise hoolitsuseta, sest olin pikki perioode hoolealustest eemal.
Nii möndagi taime hoiab aga Rosie ainult nektari pärast, et säilitada putukatele toidulaud ja tagada looduse tasakaal. Ka seemnekuprad jäävad samal eesmärgil koristamata. (Kohe tekkis seos meie kanaliäärse liblika-oaasiga: seal olid peenrad koostatud nektaritaimedest, mis öitseseid gruppidena sygiseni välja ja teabetahvel näitas, millised liblikad ja putukad neil käivad).
 Tean omast käest, et selline aed on katse-eksituse meetod ja löputu ymberistutamine. Teha seda köike nii suures mahus nagu Rosie seda tegi ja toota sealjuures vörratu tasemega pilte - selleks peab olema geenius.



Aga anname söna temale endale:

- Olen jutuvestja, kes pildistab ja naudib Jumala loodu jagamist


- On töeline väljakutse hoida aasta-aastalt taimi elus ja ma öppisin kiiresti valima neid, mis seda tegid, mitte lemmiklilli (vöi: Väikses aias pole ruumi nörkadele taimedele) 

- Värvireeglid kaovad, kui ma örritan oma kujutlust ja julgustan seemnest isehakanud taimi rändama minema ja segunema teistega. Nii tekib teadmisiandev aed, kus ma saan puhata koos söpradega ja jälgida looduse kulgu.

* Kasutades valgust nagu pintslit, meenub meile unustatu 

Insect on flower

Kentsakas tegelane

Häda on viimasel ajal ajaga, et ei jöua enam piltidele juurde juttu panna, oluline saab hoopis kommentaariumis ära öeldud. Kuna blogi sirvides neid kommentaare näha pole, toon siis siia paar rida.
Aeg: 22.august.
Oli kuiv ja harva sai koju tuldud, et terrassile töstetud potililli kasta.
Seekord kastsin lille ja kärnkonna yhe korraga, paistis, et mölemile meeldis. Aga kui ma liigset tähelepanu osutasin, et makrot teha, siis hyppas kärnkonn minema.

Pilte pole grammi vörragi töödeldud, praegu paistab elukas natuke liiga sinine. Tegin lisaks paar välguga pilti, kuid ka neil pole öige värv. Ilmselt oli midagi vahepealset ja just nii, nagu valgus parasjagu peale paistis.

Fotojahi lingikogu ka.

2 patterns from nature (B/W)

Frame: FastStone

metallist ring

...see esimesena meeldetulnud, ylimalt funktsionaalne objekt on pildistatud kohalikus odavpoes Lidl paar tundi tagasi.
Pildijahi lingikogu

Värvilisest klaasist

Klaashelmeste eest ostsid kolonisaatorid kunagi pärismaalaste käest maad. Töenäoliselt, kui oleks ma indiaani naine olnud, poleks minagi suutnud kiusatusele vastu panna, kui need oleksid Murano klaasist ehted olnud.
See on mu värvilisest klaasist lemmikehe, millele on 24-karaadised kullalehekesed sisse sulatud.
Asi iseenesest ei saa kuigi kallis olla, kuna tuli minu suureks yllatuseks raamatuklubi tellimuse eest, seega justkui tasuta. Hinnaklassi näitab ka riputusnöör, mis on kunstmaterjalist ning juba laguneb. Mul on selle armsa ehte jaoks korralikku punast nahknööri ostetud, ainult murran siiani pead, kuidas ma kinnituse peaks tegema...olemasolevaid otsastoppereid ja metalljublakat ei tahaks enam tagasi panna.

Tehnilist: valgusallikaks kasutasin kodus olemasolevat kolme lampi: kahte laualampi (erinevate halogeenpirnidega) ja led-taskulampi, mille sinaka valguskiire suunasin lisaks asja huvitavamaks tegema.
Mr.Linky

Kuivunud

Räägitakse, et laplastel on lume eri olekute kohta sadu sönu. Loodusrahvaste puhul on see ypris möistetav, ka eestlaste sönavara on ysna rikkalik. Sain sellest aru, kui märkasin, et rootsi keeles paljud  sönad puudusid, st sama söna tähistas mitut eri asja.
Kuidas see on vöimalik, et sönadest saab puudus olla?! Ometi on rootslased suured sönadega mängijad ja uute vormide leiutajad. Vaadake kasvöi hyydnimesid! Mul on teooria, et nende sönavara rikkus on teistes valdkondades.
Eesti folklooris haruldane söna kuivunud, millest ma varem kuulnudki polnud, sobib töepoolest ylihästi kaktuste kohta - kuivub, aga ära ei kuiva. Igatahes mina vötan selle söna niimoodi kasutusele. Söna on sellise oleku (kus kuivamise rypes pesitseb uus elu) tähisena yldse väga poeetiline. Argine söna kuivama ei sobigi huulte ega sydame, ammugi siis hinge kohta. Aga kuivuma sobib. Kui ma veel muumia pole, siis ma kuivun...mönikord.

Minu pildil oleva kaktuse puhul pole see ilmselt päris sama seisund, see töesti kuivab. Kuid kaktus, millest ykskord enne jutt oli  ("Purgis") - no see taim, rahvakeeli ahvileivapuu, on täpselt demonstreerinud  kuivumise tähendust. Täna oli ta lihtsalt liiga kosunud ja ilus, et teemale iseloomulikku olekut näidata.

Tehniliselt on pilti mul endal täitsa kurb vaadata - polnud valgust, polnud töötlusprogrammi ega monitori, et lähemalt näha vöi midagi parandada - mötlesin, et jätan seekord yldse vahele. Aga kui lugesin Köögikata versiooni kuivunud kaktuste kohta, siis...siin me oleme.

Mr.Linky 

Pörnika perspektiiv

...ja rohujuure tasand.

15.juuli, pyhapäev. Jätkulugu

Lubasin selle värvika sambla kohta veidi uurimistööd teha. Nagu alati, ajas targa raamatu* sirvimine mind veel enam segadusse - samblaid on palju ja nad on ysna sarnased. Ka karusambla perekonnas on mitmeid eri liike. Önneks on raamatus kryptogaame** vaadeldud kasvukoha järgi ja tundub, et olen leidnud meie kaljusest männimetsast palu-karusambla (polytrichum juniperinum'i).
Netist sammalde kohta uurida on veel raskem, eriti, kui ligilähedaselt nimetust ei tea. Yks harvu kordi, kus raamat yletas netti kiiruse ja selguse poolest.

Kuid ka internetiavarustest sain huvitavat infot. Sattusin toreda iirlasest blogija peale, kellel on kaks suurt huvi - loodus ja söögitegemine. Tundub, et mees on sygavuti läinud mölemal alal, sest näiteks on vähe neid, kes aru saavad sammaltaimede sugulisest paljunemisest vöi omavad köiki Julia Child'i kokaraamatute köiteid.Ta näitas oma taset hariliku karusambla e käolina näitel siin, aga eriti siin! (vt. ka kommentaariumi).
Eelmine kord leidsin kusagilt mujalt ka joonistatud skeemi, aga ytlen ausalt, mulle on sammalde paljunemine kosmoseteadus. Nii et Voldemar-Augustil vöib öigus olla...

Peale raamatus pusimist vötsin kaamera ja läksin metsa. Kerge vaevaga leidsin oma aprillis vöi mais (kahjuks ei leidnud esialgset faili) pildistatud sammaltaime yles - ere laik nagu punane pea paistis metsas kaugelt silma. Nyyd oli ka allpool rohelist osa näha:

* "Vår flora i färg. Kryptogamer"

seened+vetikad=samblikud

** "Krüptogaamid - samblad, samblikud ja seened. 


Muide, krüptogaamidest on taimed ainult samblad; samblikud on seente ja vetikate symbioos; ja seened...on seened. 
Samblikud on need "plärakad" (körvaloleval pildil), millel puuduvad taimele omased lehe-ja varretaolised osad. 
Köik kryptogaamid paljunevad eostega. (Eosed on mikroskoopilised ja väga lihtsad osakesed - vörreldes seemne kui paljunemisvahendiga, mis on eose e. spoori körval suur ja keeruline looduse ime).
Samas, sammalde 'suguelu' tundub mulle nii keeruline (ja mitte ainult mulle), et sellest on ka minust palju targematel raske aru saada.


Niisiis rohujuure tasandile minemine andis mulle rohkem teadmisi sammalde kohta, kui ma eales koolis omandasin. Ja seda ainult paari tunniga. Teen sellest järelduse, et koolis tuleks öppida teatmikest materjali leidma ja loogiliselt mötlema, mitte tuimalt asju pähe taguda. Nagu minult nöuti ja vist praegugi veel nöutakse.


Linke:
http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_karusammal
http://et.wikipedia.org/wiki/Eos
http://donegal-wildlife.blogspot.se/

Enne ja pärast

Aed-karukell täna minu aias

Aastaid tagasi olid minu teadmised taimedest niivörd nörgad, et ma ei saanud aru karukella enne ja pärast olekutest - yhesönaga ei teadnud, et see on yks ja seesama taim. Vöib-olla eksitas mind see, et karukella seemnetutt on alati palju körgem, kui öis ise. Peale öitsemist kasvab vars veel edasi, et seemnetel oleks lihtne tuulega ära lennata ja paljunema asuda. Kui ma erineval ajal juhtusin mere äärde ja nägin öitsvaid aas-karukellasid (mis on kyll tagasihoidlikumad, kui aia omad); ja möni teine kord nägin nende toredaid karvaseid seemnetutte, siis arvasin, et need on erinevad lilled!

Karukellad on alati mu erilised lemmikud olnud. Nad seostuvad suve, rannaliivikute, männimetsa, mere ja puhkusega. Oleksin seda ilusat taime oma aeda tahtnud, aga önneks ma ei hakanud seda mötet reaalsuses ellu viima. Esiteks on köik looduses kasvavad karukellad (eriti natuke värvikam palu-karukella liik) looduskaitse all ja teiseks vaevalt need tavalisel aiamullal oleksid kasvanud.
Seda, et minu lemmiklilled  ka myrgised on, sain teada alles täna taime googeldades. Aga nagu möned muudki myrgised taimed, on nad rahvaravis kasutusel olnud.


Enne ja pärast oli mul yhele pildile lihtne tabada, sest meie aed-karukella puhmas on just öitsemist löpetamas. Seda yleminekuaega, kus on korraga öisi ja seemnetutte näha, pole ma looduses kunagi osanud tähele panna, sest linlasena sain ma suveti mere äärde mitte just igal nädalal... ja vöimalik, et aas-karukell öitsebki korraga ära.
Seda, et on olemas ka aia-variant, sain samuti teada alles kymmekond aastat tagasi.

Selle dekoratiivse, pehme-karvase lillega soovin köigile sama mönusat suve ja päikselist suvepuhkust!

Ja kui me enne ei näe, siis pärast suve möne huvitava teema puhul kindlasti.


Mr-Linky alla vaadates näeb enne ja pärast juurdetulnud mängijaid, kes on Enne ja Pärast pildile jäädvustanud.

leht

Thursday Challenge - Food

Fotojaht - Pisar 

"Loodus nutab, kui talle noaga kallale minnakse" vöiks alapealkirjaks panna. Loomad mötlevad ja taimedel on tunded - selles laadis emotsionaalne, vahest ka lapsik tekst, on ju? Tundub, et täiskasvanud ratsionaalne inimene ei peaks selliselt mötlema, aga...kuidas seletada katset, mida tehti taimega, kui  katseisik kavatses lehte löigata, ja katsetaim juba reageeris?! Seda veel ei löigatud, ainult kavatseti. 

Ilmselt me ei tea paljutki.

Aga körvits maitses hästi, omas kerget pähkli nyanssi, yks parima maitseomusega sort, mida ma eales saanud olen.

Not so much for spring - here's more to do with tears (not only that the Friday Challenge's link is spunwithtears.com, but my next fotojaht (photohunt) theme here is also about tears).

So here the tearful pumkin is...ready to prepare and eat 

(actually it's eaten already:))

Others more relaxed food lovers are there

Edit: over long time doing that meme I realized that it's not so easy any more to comment other blogs.
The best are blogspot ones, but many others don't let me to do that :(

Edit 2: Tagasi reisilt, jalutanud mitmeid miile vöörastes mokassiinides. St. nyyd ma tean, mida tähendab omada eriti kehva yhendust ja nörka läptoppi. Paljud blogid ei avane yldse (need, kus on ridamisi "raskeid" pilte; ja kommenteerimisega on päris pörgu lahti. Sönakinnitused, millest möned ikka veel visalt kinni hoiavad, pole ainuke asi, mis meelehärmi teeb. Rahvusvahelistes meemides on väga palju uusi blogialuseid, kus miski ei tööta. 

Ei tööta ka enam Wordpress ses möttes, et mina seal enam kommida ei saa, ei teid eestlasi, ega ka mujal maailmas olevaid WP-s kirjutajaid. Proovisin igasugu nippe, aga pole minu vöimuses mäletada kunagi loodud WP konto salasöna, et selleks sisse logida, rääkimata mäletamisest, mis ma selle surnult syndinud blogi nimeks panin, link jäi kah vanasse arvutisse, seegi surnud. 

Ja veel mingid muud imelikud nähtused isegi Google' poolt.

Mis toimub!?

Positiivset surfamisest tuli niipalju, et leidsin meemi, kus köik on kokkuleppel sönakinnitused mahavötnud! Teiseks, seal on just mulle huvipakkuv fototehniline suund esiplaanil.

Pean oma vana ingliskeelse fotomeemiblogi kujunduse yles köbistama ja vaatama, kas annab midagi ära teha...

Seni jätkan (ka) siin, kui allah elupäevi annab, no vähemalt kuni suvevaheajani. On ju meeldiv vöimalus mu enda antud teemad ära pildistada!

Ei saanud niisiis kommenteerida: 

cratikas

Anni

Anni

jpt teisest meemist

Samal ajal, kui seda siin kirjutasin, sain Leora kommendist selgituse WP käitumise kohta.

Projekt H/1 GEOMAG

Pilt teemale "H"

Osavötjad 

Lisan siia jätkujupi täna tehtud fotojahist - nii elavast, kui ka arhiiviotsingust. (Peaukse avajatele Read more: all)

Mosaiik, vitraaž ja kollaaž

Fotojaht: Mosaiik

Üle hulga aja on meil väga loov teema, aga kahjuks jöudsin koju alles täna öhtul - nii ei jäänud aega köiki vöimalusi katsetada, mida oleks tahtnud. Fotojahi tarvis oleks olnud vahva teha omaenda fotomosaiik, aga teatavasti nöuab see palju pilte - mida rohkem neid on, seda sujuvam ja täiuslikum on tulemus. Abivahendeid fotomosaiigi valmistamiseks leidub internetis mitmeid. Körvaoleva näite saab valmistada programmiga Mazaika. Ei julge just seda programmi soovitada, kuna ise pole proovinud (nagu ka yhtegi teist). Vöib-olla on EazyMoza veel parem?  Pigem tahaks kollaaže teha, kus ka selles sisalduvaid pilte saaks ykshaaval suuremaks klikkida. Paljud programmid (nagu ma pögusal otsimisel aru sain), ei suurenda eraldi igat kollaaži komponenti, vaid valmis asja tervikuna. Kui möni teab säärast lihtsat vabavara, mis vastab minu soovidele, andke teada.

Et mosaiik - ka ylekantud tähenduses - pole seesama asi, mis on kollaaž, selgus samuti töö käigus. Ähmaste teadmiste korrigeerimiseks on fotojaht äärmiselt arendav.

Minu tänane avapilt on lihtsalt kodust leitud ese ning see iluasjake pole samuti mosaiik - kui tähte närima hakata. 

Nagu Wiki ytles, on mosaiik on kompositsiooniline pinnakaunistus pinnale kinnitatud värvilistest kivi-, klaasi vm tükkidest ja kuna mosaiigilik pinnakaunistus ju läbi ei paista, siis järelikult minu teekyynla alus pole mosaiik, vaid pigem vitraaž, (mis pidavat olema yks vanimaid klaasikunsti liike).

Ma ise pole yhtegi mosaiiki oma elus teinud (veel vähem vitraaži), aga mäletan, et isa tegi midagi taolist kunagi lehtlasse, kus ta pöranda tsemendiga kattis ja paekivide vahele sobitas värvilisi klaasikilde. Tulemus oli töusva (vöi loojuva) päikese kujund, kus poolekaarekujulise paekivi pealt töusid värvilised "kiired". 

Ka kodust ei leidnud ma yhtegi mosaiik-kaunistusega eset ega pole meil ka köögis vöi vannitoas moodsat klaasmosaiikseina. Pildistasin hoopis oma Indiast pärit vitraaži-tehnikas tehtud kyynlaalust. Alguses mötlesin ka teekyynla sisse pölema panna, aga avastasin, et klaasitykkide sära ja öige värv tuleb välja ikkagi päevavalguses, eriti vastu öhtutaevast. Sättisin siis kyynlaaluse aknalaule ja tegin paarkymmned pilti. 

Ja kuna varem tuli juttu ka kollaažist, tegin tänaöhtuse kodustuudio tulemusest yhe äärmiselt kiiresti ja lihtsalt valmiva online-kollaaži Photovisi'lt.

PS. köige rohkem vaeva nägin ma mitte teadmiste otsimisega, vaid tähega "ž", mida mu klaviatuuril pole. Otsekopimine netist muutis tekstis värvi. Susi söögu neid žukke, edaspidi kirjutan nii nagu ennegi: ž= zh!

---------------------------

Teised mosaiigimeistrid: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=24Dec2011

Vôôraste esivanemate pärandus

Mees, kes vöttis osa Talvesöjast ja sai mälestuseks selle soome pussi, kas tema oli mönele esivanem? Näiteks isa vöi vanaisa?
Ma arvan, et polnud, muidu poleks kauged sugulased seda (ja muidki mälestusesemeid) maha jätnud majja, mis myydi koos majakraamiga.
Aga kyllap temal endal olid esivanemad. Just sellised, et tema tee oli minna 1940.aastal naabermaad kaitsma. Rootslastel, kes seda teha tahtsid, polnudki see nii lihtne. Aga see oleks juba teine jutt.


Siin see soome puss on ja me vöiks, kui maja ostjad, seda enda omaks pidada, ehkki meil selle inimesega mingit seost ei ole. Me teame vaid tema nime ja seda, et ta ostis selle maja aasta peale selle valmimist esimeselt omanikult. Teisi peale tema (ja hiljem tema sugulase) pole siin kunagi olnud.

Me vöiks need ja palju muid esemeid vanakraamiturule viia. Me vöiks kogu maja ära remontida ja muuta selle omapärase vööra maailma teistsuguseks, endale sobivaks. Aga on tunne, et seda pole tarvis teha. Mitte ainult sellepärast, et see köik töesti töötab ja korraga me niikuinii köike muuta ei jöuaks, aga me nagu vöi seda teha. Ei sobi. Ja nii ongi meil vöörad esivanemad, kelle mälestust me hoiame..

Kuidas me endale esivanemad ostsime: http://teisesahtlilood.blogspot.com/2011/09/pole-siin-midagi-imelikku-vanasti-vois.html

Purgis, koos asitöenditega

Fotojaht teemal "Purgis"
oli minu jaoks algusest peale igav teema.
(Algusest peale sellepärast, et kunagi nägin ära väikse vaeva ja panin köik teemad, niipalju kui neid antud hetkel oli, omale Google' kalendrisse - hea silma all hoida, et inspiratsioon varakult tulla saaks).
Aga mis inspiratsiooni  saab tulla purgist?
No moosi saab, mett saab, hapukurki saab ka, aga otseselt ikka väga prostamaterialistlik värk, eks ole. Vöib-olla leiaks keldris riiulite vahel turnides ehk erilise perspektiivi vöi siis pyyaks kaadrisse leida möne priske ämblikuvörgu tunamulluste moosipurkide vahelt, aga...ja pealegi, mul endal pole moosikeldritki. Ning ma tean ainult paari vanainimest, kellel on ämblikuvörkude vahel tallel ka tuna-tuna-tunamulluseid moose, mida nad heast sydamest ikka kaasa annavad ja millega midagi teha pole, sest need koosnevad enamjaolt suhkrust, kus marja algset maitset vöib vaid aimata.

Niisiis oli teema otse vastupidine kunagistele sygavmöttelistele jahieesmärkidele, nagu "Armastus", "Mälestuseks", "Sygav", "Vöimas" - ja mis meil veel oligi.
Mitte, et ma praegusel kiirel ajal sedasorti ajutrenni igatseks - aegagi pole - aga kui nii edasi läheb, siis millal tuleb kotis...potis...ämbris...ja löpuks prygikastis?
Nii ma mötetega purki sattusin ja oleks kindlasti ajaliselt ka ämbrisse astunud, kui oleks teemale soovitusekohaselt  hoopis kaudselt läheneda pyydnud - proovinud konserveerida paremaid suvepilte.

Kuid, nagu alati fotojahi puhul, annab elu ise lahendused ette
Objekt sai umbes kuu tagasi fotojahi jaoks purki pistetud ja täna veelkord ylespildistatud (syndmuskohal tehtud pilte ei suutnud leida).
Lugu ise oli selline.
Kui me augusti keskel peale nädalast eemalolekut suvilas tagasi olime, nägime köigepealt äranäritud kaktuselisi. Olime väga ärevil, kuna olime kindlald, et hiired on majja saanud. Aga köögis oli köik korras, jahukotid olid terved.
Kes (peale hiirte) vöib syya kaktuseid nii laia löuaga, et poolesentimeetrised varred hoobilt otsast ära hammustab ja lihavatesse 'lehtedesse' auke närib? Kes ja mille pärast yhe eriti kiulise ja kuiva kaktuse öitsvad varrekesed mitmest kohast katki kaksab (aga ei söö)? Kes jaksab päris kopsaka varretyki mitmekymne sentimeetri kaugusele vedada?
Kes on yhe kaktuse rosetti uuristanud?
Ja viimaks -  kes saab yle toa yhelt aknalault teisele ronida?
KES?
Löpuks avastasime lillepoti tagant selle tegelase, ja ausalt öeldes, ega muud vöimalust vist polegi...et TEMA TEGI!

Natuke tolmune ja täitsa surnud...
...vist mingi osa jalgadestki kaotanud - laibakosmeetikat pole siin tehtud ning läikima pole ka löönud. Kellega ta noosi pärast vöitlust pidas, seda ma ei tea. Vöi osutusid kaktused myrgisteks?
Kunagi ei vöi teada. Näiteks on inimgurmaanide lemmiku avokaado viljad (lehed ja varred ka) surmavalt myrgised koduloomadele - nagu näiteks kassid, koerad ja hobused.
Imelisi asju leidub ilma peal.

Purkisattunuid on fotojahis teisigi: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=31Aug2011

kas on kyllalt kunstiline?

Projekt Üks teise sees I

Nabaapelsini vivisektsioon

Kandiline projekt IV

Hüva nõu

"Võta õõnes nõu kaasa", rehmas vanatädi ikka enne aiamaale minekut ukse vahelt öelda (õõnes nõu tähendas tal enamasti mannergut piima jaoks). Vahel ka kaussi marjade jaoks. Igatahes pidi see olema veekindel. 
Niisiis, kui ma aasta alguse fotojahi teemad üle vaatasin, meenus mulle kohe too minimõõdus 'piimanõu'. Aga enne tuli muidugi kandiline ja kerge; siis valge ja siis ühemeetrine( vöi siis lihtsalt üks M). 


Hüva nõu on kallis eriti siis, kui on vähe aega. 


Üks valge tühi karbike - ei tea kust ja mille jaoks pruugitud - aitas mind alguses välja. Kohe nii mitu korda järjest, et mul hakkas tekkima tunne, et hea tahtmise juures vöiks aasta löpuni teda ekspluateerida. Teda ütlen sellepärast, et kui viimaks silmad peas juba lahti, siis pole enam mis, vaid kes.
Aga ära hakkas tüütama. Kuna mini-piimanöu suuruselt karpi sobis, löpetabki see kooslus täna minu Kandilise projekti, siira silmavaatega karbi modellikarjääri.


Löpetuseks ka köik abimodellid ja töövahendid, mida ma projekti 'kirjutamiseks' kasutasin:

Kuna silte on suurendatult kujulgi kehv näha, siis lühidalt:

• KARP on pöhimodell
• KASS, PABERKOTT ja PIIMANÔU on kaasmodellid 
• LAMP, KÄÄRID ja LIIMIPULK on töövahendid
• Fazer'i silmadega toode on abivahend - kuna kakaotops sai katki lôigatud ja ära visatud, asendasin selle tänase pildi jaoks valge shokolaadi tahvliga; ka kassimaius (valge tablett) oleks pidanud olema abivahend, aga see ei huvitanud looma üldse - kass suundus kiirelt aknale naabrikassi jälgima ja keeldus rohkem poseerimast. Sellest ka udune kujutis.
• SEIN, LAPTOPI ALUS, VITSTEST KORV ja LAMBANAHK on taustad

PS. Mitte ühtki neist asjadest polnud vaja eraldi muretseda, köik olid kodus olemas.

Kandiline projekt III

 Üks emm