Täna

 

Kasutatud inCollage äppi telefonis Samsung Galaxy S9 ja telefoni enda võimalusi (hele-tumeduse muutmist ja filtrit Deep). Kiri lisatud FastStone programmis.

Pildil on uus silt tööriistaruumi uksel, eile veel seda polnud; hommikul lahti löönud kollane roosiõis; viimased uimastavalt lõhnavad nespereira-puu õied ja pealelõunast uinakut tegev kass. Õhtune pilt, valged seened värskes rohus ei sobinud enam komplekti.

Hommik. Portugali värvid ja kassid

järgneb:

Pehme maandumine

Mustvalge fotojaht

vihmase aja unenäod

üks kass

peegeldus

fotojahi lingikogu


tehniline:


Töötlemisel kasutasin peegelduse maksimumini viimist (tavaliselt on just vastupidi, sest peegeldust vähendades vöidavad pildid sygavuses); kontrasti töstmist ja värvide vähendamist. Oli kyll ilus oranzh loojang, kus kassi kasukas säras kuldselt vastu, aga peegelduse väljatoomiseks see soodsalt ei möjunud.


Muide, peegeldus on minu antud teema, sest mul on kaustades ammusest ajast sadu ilusaid järve-//jöe-/lombi-/ja muid veepeegeldusi; vöi moodsa arhitektuuri klaasipeegeldusi vöi vaimukaid vaateaknapeegeldusi...ja neid aina koguneb ja koguneb. 
Kuid ikkagi valisin pildi (endalegi ootamatult) päris lihtsa ja koduse. 
Aga see-eest väga kalli. 

Reedeöhtune lehesaba

Naljanurk
Mida kass ütles?
Parimad vastused-kommid pääsevad JUTUSABAS oleva pildi jutumulli(desse)! 


_______________________________________________

Pyhapäeva öhtul...

...lubasin lisada paar saba. Mets kölas täna lindude laulust, aga - mitte yhtki saba! Ka metsloomad olid peidus just siis, kui mul neid tagantvaates vaja oli. Arvasin, et see on kerge ylesanne, kuna ma neid pögenedes tavaliselt näengi. Aga vöta näpust  sabast!
Arhiivis sai körvale pandud paar pilti, kui elav fotojaht peaks ebaönnestuma. Niisiis lähevadki käiku need. Loomulikult on kodune sabaga loom see köige-köige tähtsam, nii et lausa pyhapaiste on ta ymber...

Tal on palju hellitusnimesid ja yks neist on Sissemurdja. Kui ust käpaga udides lahti ei saa, hyppab röövel lingile ja ripub seal nii kaua, kuni see avaneb. On vähe uksi, mida ta lahti ei saa (kui need just lukus pole)...
Teise saba pyhendan neile sabajahtijaile, kelle kommentaariumis ma sönakinnitustega hakkama ei saanud.

Näiteks tahtsin Ksenia blogis (kus oli vöimsa sabaga kass) öelda: " Sel sabal peab väga tugev lihasmootor ja vöimsad ylekanded olema". Aga sama käib ka meie naabri kassi kohta, kes kuu tagasi pildile jäi.
Lisan oma tunnustuse siin ka Tuulile, kelle ahvenagrilli pilt oli väga värskendav; ning Tegelinski juures naersin Ti:a kommentaari, lisades omalt poolt: "Mitte teivas, vaid lausa tökkepuu, avatud asendis!"
 Kokkuvöttes pole yhegi fotojahi juures niipalju naernud, kui Saba-jahi juures. Köikides blogides ja köikides kommentaariumides on sellised kilde, mis ajasid laginal naerma. Tundub, et fotojaht kujuneb hinnatud psyhhoteraapiaks (mis praegusel ajal on igatahes rohkem hinnas, kui öilsa fotokunsti peensustesse pyrgimine). Aga vahel juhtub sedagi, nii et topelt tabamused ja röömu laialt.

Nyyd siis lubatud jutumullid. Teie pakutud hyyded on yks parem kui teine.
Aga vaevalt keegi Voldemar-Augusti absurdimaigulist nalja yletab Löpetage venitamispoliitika!, nii et see saab pildi yldiseks loosungiks.
Fotojaht: teeme ära! on meie päevateema, mis käib yle kassi väikese möistuse ja öeldakse talle ylevaltpoolt ette :)
Kassil endal on kahtlemata omad vaevad - harjutused sabale (nagu nendib körvalt tegelinski), seega kassi enda jutumullidesse läheks kindlasti lyhikesed ja kuraasi täis hyydsönad:
Syya töid?! (meite kassi vajadus nr.1); Vaata, mida koer öpetas!Tee järgi!; ja kui keegi järgi ei tee, siis Mis passid? Môhh?; ja siis, äkki segadusse sattudes: Appi, kus mu jalad on?
Seevastu vaimukas Märtsss! läks kahjuks saba alla, sest meie kassil, noh,...puudub*.

LÔPETAGE VENITAMISPOLIITIKA!

* märtsikassi tung. Saime Panda Kassiabist juba sellisena, nagu ikka yks tänavakass sealt tuleb - vaktsineeritud, steriliseeritud, ussirohud antud ning terveks ravitud. Nimigi jäi sama...
Tervitused köigile Kassiabi töötajatele!

Postitus teemal "Saba". Teised osavötjad on siin.

Pildiblogihobi

Pildiblogihobi!
Pisut kergem välja öelda, kui pagaripiparkook, eks ole, aga kas ka nii kerge teostada...?
Köigil, kes siin Fotojahil on osa vötnud ja tänagi vötavad, on kaamera, arvuti ja netiyhendus. Aga tihti puudub inspiratsioon.

Tekitasin siia körvalveergu lingikogu "Minu inspiratsiooniallikad" - ehk on veel kellelegi abiks ja annab värskema pilgu ymbritsevale. Ainult omi sissetallatud radu käies jääb maailm vaeseks.
Siin leidub minu jaoks tähtsaid tegijaid kui ka niisama eriilmelisi fotograafe. Möned neist on mu ammused huviobjektid - seega ka öpetajad.

Panin nimed tähestiku järjekorda ja kukkus nii välja, et esimeseks sattus
Aleks (Aleksander Kaasik), kelle avastasin juba kahetuhandetate alguses ja kes on mu fotoguru sellepärast, et miljonite heade ja väga heade fotograafide seas on just tema maailmanägemises mulle midagi väga kodust ja lähedast. Ta tuletab mulle meelde isa, kes mulle esimesi kompositsioonireegleid öpetas ja mind pimikusse kaasa vöttis ning lubas lapsel fotopaberit yhest vannist teise tösta ning hiljem must-valge paberil pildi algusest löpuni valmis teha. Köige pönevam oli moment, kui ilmutusvannis hakkasid valgele paberile ilmuma esimesed kontuurid...
Aleks on minu praegune nn isafiguur, suure kogemusega fotograaf, kes on öpetanud mind edasi minema digifotograafia teel.
Mul on tema ees natuke piinlik, sest ma kindlasti ei öigusta oma aeglase arenguga tema ootusi. Aga köik nöuanded on mul meeles, kirjad alles - kyll ma edenen tasapisi. (Tean, tean - mulle on vaja uut kaamerat, sest vana jääb juba vajadustele veidi jalgu).
Kas on juhus, et nimekirja löpetab samuti fotokunstnik, Wayne Woodruff? Juhuseid pole olemas, öeldakse.

Blogrollis on möned nimed, kes on mind samuti aastaid köitnud.
Tähtsam neist on Frank Aschberg.
Avastasin ta ca 5-6 aastat tagasi, kui ta vöttis osa ajalehe Metro Stockholmi-teemalisest fotovöistlusest. See oli pilt (vt tema kodukal alajaotus Birds, 2.pilt), kus tuvi lendab metrootunnelis nätsuplekilise pöranda kohal. Niisiis, see pilt köitis mind nönda, et hoidsin rongist leitud kortsus ajalehte veel mönda aega sahtlis, kuni leidsin internetist tema blogi...paar aastat veel, ja ma hakkasin ise blogima. Kaotasin ta silmist ajal, kui Frank oli Pakistanis maavärina tagajärgi pildistamas. Tuhnisin netis, kuni leidsin Dampstudio'st tema nime ja meiliaadressi (praegu ta seal enam pole) ning sain yhenduse tema tydruksöbraga ja omakorda tema kaudu ka info Frank'i uue kodulehe kohta, mis nyydseks on samuti mitu korda muutunud ning kohta vahetanud - aga ma olen olnud järjekindlalt tema kannul!

Ta teeb vördselt hästi nii dokumentaalfotot (tihti elu äärealadelt) kui ka stuudiofotot.


Gerald England jäi mulle silma 3 aastat tagasi SkyWatch Friday'st oma mitmekylgsusega. Ma ei pannud siia meelega linki tema Hyde Daily Foto 1.-2., mille pildid on väga informatiivsed ja kenad, aga mitte just sellised, et ma neid kunstiliselt tasemelt ylikörgele töstaks, on paremaid. Kuid Gerald on töeline oma kodulinna Hyde'i ajaloo fänn ja kirjutab ka häid tekste, sealjuures haikusid!
Olen ka ise fotojahi blogisse yhe haiku teinud (Lugu "Sammaldunud"; ja yhe Henjô oma lisanud, "Idamaises" loos).
Säärane pildi ja teksti symbioos on mind alati huvitanud.

Vördselt hästi valdab mölemat Tônu Ônnepalu - tema kohta vöin ainult ylivördelisi väljendeid kasutada, ehkki tema pildiblogid on tänaseks löpetatud.
Ma loodan, et need on veel kaua yleval, sest midagi nii ajatut ei tohi lihtsalt ära kaduda, kuigi kirjanik ise on juba kindlasti uue raamatu tegemisega höivatud.
Loen praegu tema esseedekogu "Ainus armastus" (2011) ja naudin iga lauset nagu gurmaan köige maitsvamat toitu. Huvitav oleks teada, kas ta tegi oma pildiblogi enne selle raamatu koostamist, vöi selle körvalt? Mul on tunne, et körvalt, sest need mölemad on seesugused delikatessid, mis täiendavad teineteist.


Rob on siin veel yks mees, keda ma jälgin puhtalt selle töttu, et tema piltides on seesama 'miski', nagu ka Aleksi ja Franki omades. Kuid ma annan endale aru, et see on puht-isiklik meeldimus ja ei pruugi yldse kattuda teiste nägemusega. Ega igas Rob'i pildis seda 'miskit' polegi, aga paljudes on...
Rob tegi aasta tagasi pika pausi, aga mul oli kannatust ta come-back ära oodata.

Märgiks veel ära James Nel'i, psyhholoogi Johannesburgist, kes avalikult deklareerib, et peale löikamise ta miskit fototöötlust ei tee! Vähe sellest - mehel on lihtne kaamera, ilma lisaobjektiivideta ja filtriteta. Et oleks kerge taskusesse pista. Ta on just nagu minu teisik (sry, Aleks, aga ise sa ytlesid, et köige tähtsam on siiski mitte tehnika, vaid kunstnik, kes tunneb ära ilu ja oskab seda tabada). James oskab hetke tabada,  ka temal on see minuga kokkukäiv 'miski'.Tema About me oleks nagu minu kirjutatud (kui ma nii hästi asja kokku vötta oskaks). Ainuke vahe on meil see, et ma ei välista fototöötlust. Iga asi omal kohal.

On veel yks mees, kes pöhivoolust erineb: endine lendur John armastab vanu kaameraid; vähe sellest, ta teeb ka nendega pilte! Ja et need pildid on midagi erilist, selles vöite ise veenduda.

Kunstnik Carol Gillott Pariisist on ylinaiselik ja tema blogi oleks tyypiline nn naisteblogi, sest on just selle piiri peal, et veel rohkem pastelset vintage'i ja veel rohkem ninnu-nännut...ning edasi ma ei vaataks.
Aga ta on vaimukas! See on selline vaimukus, mis ei luba siirupiseks minna (ehkki teemaks on tihti ka maiustused), kuid teeb tuju heaks ja lahutab meelt. Ja annab kapaga inspiratsiooni!
Viimased stuudiotööd on midagi sellelaadset, mida mina tegin valge karbikesega (Kandiline projekt I-IV), aga tema kompositsioonid on palju rikkalikumad, naljakad ja sensuaalsed.

Löpuks Remo Savisaar - kes siis teda ei teaks. Nagu möni teinegi tuntud Eesti loodusfotograaf seisab ta mul (ka pöhiblogi listis) sellepärast, et vahetevahel rindu tömmata sööm puhast looduse ilu, mille on jäädvustanud professionaal á la National Geographic.

Ylejäänud on kiirvalik (möned neist päris uued avastused, aga möned ka varem leitud).
Valik vöib muutuda, sest ega blogroll pole ausammas keskväljakul - ja see muutub nii, kuidas muutun ma ise ja muutuvad mu eelistused.
Igast blogist lähevad omakorda lingid uutesse ja huvitavatesse kohtadesse - jääb vaid yle soovida mönusaid retki minu sipelgaradadel!


Hobi-teema lingikogu

Hobi: isepruunistuvad kreemid

Aga minu enda pilt?

Inspiratsiooni sain raamatust "Fy katten!" ("Kött, kass!") - ma ei tea, kas eesti keeles on see naljaraamatuke ilmunud?).
Tahtsin samas vaimus panna pildi meie kassi hobist (kes sööb kohvrite pealt kleebissilte), aga selgus, et seda teevad teisedki kiisud, sest siltide all on liim (ilmselt sama, mis lainepapist karpidelgi, mis samuti kasse huvitavad).

Annan lingi oma ammu pooleliolevast kassiblogist, millesse panin möned eriti naljakad elukad eelpoolmainitud raamatust  Kôtt kass! (vabandust - piltide kvaliteet on nigelavöitu).

Köige naljakam neist on minu jaoks kass Yvonne, kelle kasukas on sama laiguline (nn kilpkonnamustris) nagu meie Pandalgi (körvaloleval pildil), ja sellepärast on ta hobiks pandud uute pruunistu-ilma päikseta-toodete testimine.
Kass Klezmeri (kes G-stringe näeb) hobiks on geisrite uurimine. Clarence, kes on teolt tabatud Barbie'ga, armastab käia kirbuturgudel :).

Kandiline projekt IV

Hüva nõu

"Võta õõnes nõu kaasa", rehmas vanatädi ikka enne aiamaale minekut ukse vahelt öelda (õõnes nõu tähendas tal enamasti mannergut piima jaoks). Vahel ka kaussi marjade jaoks. Igatahes pidi see olema veekindel. 
Niisiis, kui ma aasta alguse fotojahi teemad üle vaatasin, meenus mulle kohe too minimõõdus 'piimanõu'. Aga enne tuli muidugi kandiline ja kerge; siis valge ja siis ühemeetrine( vöi siis lihtsalt üks M). 


Hüva nõu on kallis eriti siis, kui on vähe aega. 


Üks valge tühi karbike - ei tea kust ja mille jaoks pruugitud - aitas mind alguses välja. Kohe nii mitu korda järjest, et mul hakkas tekkima tunne, et hea tahtmise juures vöiks aasta löpuni teda ekspluateerida. Teda ütlen sellepärast, et kui viimaks silmad peas juba lahti, siis pole enam mis, vaid kes.
Aga ära hakkas tüütama. Kuna mini-piimanöu suuruselt karpi sobis, löpetabki see kooslus täna minu Kandilise projekti, siira silmavaatega karbi modellikarjääri.


Löpetuseks ka köik abimodellid ja töövahendid, mida ma projekti 'kirjutamiseks' kasutasin:

Kuna silte on suurendatult kujulgi kehv näha, siis lühidalt:

• KARP on pöhimodell
• KASS, PABERKOTT ja PIIMANÔU on kaasmodellid 
• LAMP, KÄÄRID ja LIIMIPULK on töövahendid
• Fazer'i silmadega toode on abivahend - kuna kakaotops sai katki lôigatud ja ära visatud, asendasin selle tänase pildi jaoks valge shokolaadi tahvliga; ka kassimaius (valge tablett) oleks pidanud olema abivahend, aga see ei huvitanud looma üldse - kass suundus kiirelt aknale naabrikassi jälgima ja keeldus rohkem poseerimast. Sellest ka udune kujutis.
• SEIN, LAPTOPI ALUS, VITSTEST KORV ja LAMBANAHK on taustad

PS. Mitte ühtki neist asjadest polnud vaja eraldi muretseda, köik olid kodus olemas.

P on paat

P-tähe alt leiab palju häid, huvitavaid ja muidki sônu, mis tekitavad kas veidraid vöi naermaajavaid assotsiatsioone. Ilmselt nagu iga teise tähegi alt, kui hoolega sônaraamatust otsida.
Aga kui ma môttes paadini jöudsin, siis polnud enam tahtmist edasi nuputada.
See on teema, mis mind alati erutab. Sest lôpuks on ka meil ju paat...
Küll vana (meie oma on aastast 1968), aga milline klassika!
Myra plastpaat on vististi kultuspaat nagu môni vana auto on kultusauto. Ehitama hakati neid juba 50-ndatel, nii vabaaja- kui ka tööpaatideks. Neid on väga palju myydud Norras, muidugi ka Rootsis ning ilmselt  Taanis ning mujalgi maailmas. Siin on igas sadamas neid näha.
Veidi ka ingliskeelset lugemist:
http://www.rodarummet.net/myra/indexen.html
Igatahes suvel 2007 sai vana Myra ostetud. Kohe tekkis probleem, et leida sadamakoht nii kodu lähedale kui vöimalik. Selgus, et meie "öue all" kanalil polnud yhtegi vaba kaikohta (ehkki vabu kohti näis kogu aeg ning aastaringi olevat, mis oli meile väga petlik pilt olnud), seega tuli leppida kaugemate sadamatega. Selleks sai kaheks hooajaks Ramsmora sadam Ljusterö saarel.

Vaba kaikoht?

Myra-paadid on väga töökindlad ja pole ka see vanake meid hullusti alt vedanud. Igatahes ehmatused merel on alati lôppenud mootori käimaminekuga. Tänaseks on yht-teist ymber ehitatud ja sama palju kohendamist on ilmselt veel ees. Vana paat vôi vana auto - igav ei hakka.

Siin on meie paat eelmisel suvel ja just saanud uued kardinad - see oli siis minu loominguline osa üldiste mustemate tööde körval.
Paadilt on maha vôetud mast, mille puitosa tuleb välja vahetada ja see puit peab olema midagi enamat, kui tavaline kask vôi tamm. Ka antenn oli eelmise talvega kaduma läinud. Aga suur osa sisetôid on tehtud, pôrand yle lihvitud ja ôlitatud, paat väljast puhastud ja pôhi värvitud. Aga eks kevadel tuleb jälle siit-sealt üle käia, midagi juurde muretseda....

Ja nüüd siis ilusama ja lôbusama osa juurde, mis mul endal suunurgad kogu aeg üleval hoiab.
Näiteks nagu jaaniôhtune loojang merel...

vöi paadipiknik...

vöi kalapüük...

ujumisest rääkimata...

Pole ülevamat tunnet, kui kotid on paati laotud, mootor käima pandud ja tuttavad kaldad seljataha jäävad...

Selge see, et me pole veel pooligi vôimalusi kasutanud, sest suvemaja kôpitsemine on vôtnud väga palju vaba aega - aega, kus oleks saanud merel olla. Aga tänu vana maja ostmisele leidsime sealkandis ka väikse, armsa sadama, mille kaikoht maksab palju-palju vähem.
Unistame mône sobiva maabumiskoha leidmisest, et mitmeks päevaks telkima minna ( paadis on samuti kaks magamiskohta). On ka gaasipliit, et süüa teha...ei pea sôltuma vihmast, mis vôib lôkke kustutada.

Ainult et iga koht ei sobi maabumiseks...

Meie kassile on vist vaja kaptenimüts ômmelda, ta tunneb ennast paadis nagu kodus. Suurele maale me ei julge teda lasta, mine tea, kuhu eksib. Vähemalt peame enne proovima möne laiu vôi saarekesega.

 Seni, kuni me maal oleme, peab ta unistavalt katuseluuki sihtima...

ja vaatama maailma läbi selle

Mänguri suhtumine

Milline teema, suurem kui elu!

Ja just nyyd pole mul aega, et syveneda. Peab mängude mängust yhe väikse mängu valima...aga millise?

Esimest korda käisin enne oma postituse valmimist teiste omi piilumas. Äkki on mönel varuks mäng, mida ma ei tea? 

Vöi et ma ei kordaks oma piltidega teiste ringmänge, pallimänge, lastemänge ja lauamänge. Seni yllatusi polnud. Mängivad nii lapsed kui kassid, mida oligi arvata. Minugi kass mängib, aga päriselt, elu julma mängu.

Mängib veel siis, kui ohver on juba hinge heitnud. Lykkab käpaga: ehk liigathab, suurendab mönu? 

Veel parem kui hiir, on vaskussi saba, see on yleskeeratud loodusmänguasi ise, mis liigutab ennast veel siis, kui kasski on tydinud. 

Mängida on tore, kui sinu käes on jäme ots. 

Köis vöi kaabel vöi ussi saba. Vöi ehk ainult niidiots.

Poliitikud mängivad omakorda meiega. Ja pankurid, need mängivad laialt, halastuseta ja köigiga, valitsused kaasa arvatud. Raha ei tunne riigipiire. 

Ja möned mängivad lolli, selge see.

Elu on ju mäng ja me peame teadma, kuidas seda mängiga. Et oleks mängu ilu.

Mulle meenus kunagi loetud raamat ja sellest yks kindel koht mängulisest suhtumisest: 

mängimine on järkjärguline kogemus sellest, kas* te olete teinud köik endast oleneva. 

Ma tavaliselt eneseabi öpikuid ei osta - teate kyll, sellliseid, kus möni psyhholoog koolitab teid punkthaaval, kuidas öigesti elada. Kyllap 90-ndad oli raske aeg, et ma siiski yhe sellise raamatu koju töin. Ehkki tookord  tundus, et autorite soovitatud mänguri suhtumist kasutasid pigem all-ilma jöud, poliitilised ärastajad ja vene maffia.

Aga mänguri suhtumine on ju teha midagi nii hästi kui vähegi suudetakse.

See on nagu spordis. 

Lapsed mängivad ennastunustavalt. Hobiga tegeletakse samamoodi. Aga katsu sa tööd nii teha vöi igapäevase rutiiniga mängleva kergusega hakkama saada! Enamik inimesi kaotab suureks saades lapseliku mängulusti. Kuid vötame nii, et elamine on samuti elumängu mängimine. 

Me teame, et muretsemine vähendab tegutsemisröömu ja tulemus sellest paremaks ei muutu, aga ikkagi muretseme. Tuttav, eks ole?

Teiseks on oluline öige koht. Tavaliselt tundub, et see on veel olemata, see on tulevikus, kui ma saan, jöuan, saavutan...jne.

Tegelikult on öige koht seal, kus te teete maksimaalselt köik, mis selles olukorras teha saab.

Täiesti sportlik, mänguri suhtumine.

Kuna koht, kus me iganeks ka viibime, jaguneb alati neljaks elutsooniks (avalik, sotsiaalne, isiklik ja intiimne), siis on väga oluline teada iga eri tsooni olemust ja reegleid. 

Kuid köigepealt on vaja yldse teada, millises tsoonis ollakse ja juba selles teevad inimesed väga palju vigu. Mängur ei torma isikliku tsooni reeglitega avalikus tsoonis korda looma, vaid kysib köigepealt: "Kus ma praegu olen?" 

Avalik tsoon lööb eksimuse puhul vastu köige valusamalt. 

Minu meelest on paljudel, ehk ka mul endal, seoses internetistumisega ysna sassis isiklik, sotsiaalne ja avalik tsoon. Mönel isegi intiimne. 

Peaks uuesti raamatu läbi sirvima, kuigi see on täis joonitud, testid on täidetud, kaangi on täis kirjutatud, aga siiski palju on meelest läinud.

Kuid mitte see: "Teha antud olukorras köik endast olenev".

Nagu täna, nagu praegu - ka seda postitust tehes.

* raamatus on söna kas, mina tunde järgi kasutaks kuidas

. 

Richard Corriere, Patrick M.McGrady Elutsoonid. Kuidas vöita elumängus. 

Kirjastus "Aed" 1997

Fotojahi pilt ka:

Santa Barbara peatänava kaupluse vaateaken, 2008

Teised mängurid: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=23Nov2010