Sunday, June 26, 2011

Ööd on veel valged

Enne pööripäeva sai öösel kaua yleval oldud, päikestki tervitatud, aga just jaanipäevajärgsel nädalavahetusel murdis väsimus maha. Eile pool tundi enne sydaööd oli see viimane termin, kui suutsin kaamera tösta ja jahedas meretuules lôdisedes möned kaadrid vötta.
25.juuni 2011 kell 23.32

Jah, mis siin enam...pööripäev möödas, jaanipäev möödas ja pea need ööd pikemaks ei lähe. Just nagu pildilgi yks serv on symboolselt tumedam.
Aga seda aega ma ei karda. Puhkusekuu juuli on ees; ja siis hakkab august viljadega röömustama - ilus, rahulik kypsemise aeg tuleb. Mis siis, et rohutirtsude esimen sirin on natuke nukker kuulata ja väike tont ka ehk pöösas peidus. Ikkagi meeldib mulle suvi ja hilissuvi palju rohkem, kui hullumeelselt lubav kevad ja peadpööritav jaanipäevaaeg.

Ilusat suvepuhkust köigile!

Saturday, June 18, 2011

Maja lapsepölveunenäost

Umbes 4 aastat tagasi vötsime laenutusest rattad, et veidi meie puhkekoha ymbrust uurida. Mind köitsid kummalised obeliskitaolised tornid mere ääres. Palusin kaaslast peatust teha, tahtsin lähemalt uurima minna ja möne pildi teha. 


Kui me ratastelt maha tulime, avastas ta, et oli rahakoti internetipunkti unustanud ja kihutas kiiresti tagasi. Mul jäi selle töttu veidi aega ringi kolada (meie huviobjekt oli tegelikult veidi kaugemal ja aega vähe, sest pidime öhtuks rattad tagasi viima). Aga  tänu sellele vahejuhtumile avastasin torni tagant maja, mis mind hingepöhjani shokeeris.


Olin sarnast maja lapsena korduvalt unes näinud - teadsin kohe, et see on "minu valge maja". Ehkki obeliskid-tornid oli palju kummalisemad, oli maja see, mis mind täiesti endast välja viis.
Mitte kunagi enne ega pärast laias ilmas ringi reisides pole ykski maja minus säärast tunnet tekitanud - see on ju maja, mida ma tean, olen sääärases elanud vöi olnud...
Ma proovisin ka teisest kyljest läheneda, aga yhel pool oli tihe vösa ja teisel pool myyr, millest ma yle ei näinud. Et rannast vaadata, selleks oleks tulnud kaugelt ringi minna, kahe rattaga ma seda teha ei saanud, teist ratast maha jätta samuti ei riskinud, pealegi oleks kaaslane shoki saanud - ka mina kadunud!

Varsti oli ta önnelikult tagasi - rahakott oli olnud hämaras tooli all, vedas, et keegi ei näinud...aga ikkagi oli käimisega aega läinud ja me kiirustasime edasi.
Maja jäi aga mu mötetesse. Kas ma näen veel seda kunagi oma elus?
Vöib-olla see kaotab oma unenäolisuse, kui ma saan seda ka lähemalt vaadelda; vöi kui önnestuks koguni hoovi astuda?


PS. kui keegi teab obeliskide otstarvet, andke märku. Pidid olema Hispaania kodusöja päevilt, aga kohalikud olid selle kysimuse juures ysna kidakeelsed. Kuna ma ei oska hispaania keelt, ja nemad enamasti inglise keelt, siis seda enam.
(Mallorca, Alcúdia ymbruses)

Saturday, June 11, 2011

Sini-kollane kompositsioon sookailudega


Seekord polnud värviprojektiga vaeva, kohe hommikul oli valmis vähemalt kolm arvestatavat varianti (ja ykski neist polnud Rootsi lipp :)), kuid kui viimasel minutil nägin kuuris kahte toredat jublakat, ei tekkinud kahtlustki. 
Olin tulnud just järve äärest sookailu* korjamast - käed veel praegugi löhnavad uimastavalt; ning kui silmasin ka lauale jäänud triibulisi riidetykke tänasest ömblustööst, oli plaan selge. 
Nii lihtsalt syndiski  joobvustavalt löhnav natyyrmort, esiplaanil kaks kastmisotsikut teemalahenduseks.
Fotojahi link:
_____________________________________

Sookail (Rhododendron tomentosum) on kanarbikuliste sugukonda rododendroni perekonda kuuluv kääbuspõõsas. Traditsiooniliselt on taim paigutatud perekonda Ledum ja kandnud teaduslikku nime Ledum palustre.

Mina kasutan sookailu koide törjeks. On äkki veelgi huvitavaid ideid/kogemusi?

Saturday, June 4, 2011