Saturday, June 18, 2011

Maja lapsepölveunenäost

Umbes 4 aastat tagasi vötsime laenutusest rattad, et veidi meie puhkekoha ymbrust uurida. Mind köitsid kummalised obeliskitaolised tornid mere ääres. Palusin kaaslast peatust teha, tahtsin lähemalt uurima minna ja möne pildi teha. 


Kui me ratastelt maha tulime, avastas ta, et oli rahakoti internetipunkti unustanud ja kihutas kiiresti tagasi. Mul jäi selle töttu veidi aega ringi kolada (meie huviobjekt oli tegelikult veidi kaugemal ja aega vähe, sest pidime öhtuks rattad tagasi viima). Aga  tänu sellele vahejuhtumile avastasin torni tagant maja, mis mind hingepöhjani shokeeris.


Olin sarnast maja lapsena korduvalt unes näinud - teadsin kohe, et see on "minu valge maja". Ehkki obeliskid-tornid oli palju kummalisemad, oli maja see, mis mind täiesti endast välja viis.
Mitte kunagi enne ega pärast laias ilmas ringi reisides pole ykski maja minus säärast tunnet tekitanud - see on ju maja, mida ma tean, olen sääärases elanud vöi olnud...
Ma proovisin ka teisest kyljest läheneda, aga yhel pool oli tihe vösa ja teisel pool myyr, millest ma yle ei näinud. Et rannast vaadata, selleks oleks tulnud kaugelt ringi minna, kahe rattaga ma seda teha ei saanud, teist ratast maha jätta samuti ei riskinud, pealegi oleks kaaslane shoki saanud - ka mina kadunud!

Varsti oli ta önnelikult tagasi - rahakott oli olnud hämaras tooli all, vedas, et keegi ei näinud...aga ikkagi oli käimisega aega läinud ja me kiirustasime edasi.
Maja jäi aga mu mötetesse. Kas ma näen veel seda kunagi oma elus?
Vöib-olla see kaotab oma unenäolisuse, kui ma saan seda ka lähemalt vaadelda; vöi kui önnestuks koguni hoovi astuda?


PS. kui keegi teab obeliskide otstarvet, andke märku. Pidid olema Hispaania kodusöja päevilt, aga kohalikud olid selle kysimuse juures ysna kidakeelsed. Kuna ma ei oska hispaania keelt, ja nemad enamasti inglise keelt, siis seda enam.
(Mallorca, Alcúdia ymbruses)

4 comments:

  1. Kahjuks pole mina sellist põnevat äratundmise tunnet tundnud. Äkki elasid eelmises elus selles majas või seal naabruses? Igatahes paistab ta kummalise arhitektuuriga maja olema.

    ReplyDelete
  2. Inimeses on ka igatsugust peidus.

    ReplyDelete
  3. Tänud jagmast "oma lugu". Tegelikult on tore, kui on elus hetki, kus tekivad mingid nn äratundmismomendid. On minulgi mõni olnud. On need siis hetked eelmistest eludesy või suunanäitajad...või..ei meie tea, aga ju midagi on. Kuskil ja millekski.
    See annab lootust.
    Vahva lugu ja vahva maja. Kajuks obeliskidest ei tea, aga oleks huvitav teada.

    ReplyDelete
  4. Aitäh teilegi.
    Kui nyyd veel leiaks maailmast yles koha, kus tuleb sama äratundmise vaim peale...sest see koht polnud kyll ôige (lähedal hotellid, puhketsoon, avalikud rannad); ka maja polnud unedes nii kalda lähedal, vaid justkui körgemal mäekyljel.
    Peaks maades, kus sedalaadi valgeid maju leidub, rohkem ringi kolama. Ehk järgmises elus leian kogu komplekti :)

    ReplyDelete