Patarei Prison Graffity Art

Datlid

Olen magusatest asjadest kirjutamise juures natuke nöutu, sest tegelikult on möru shokolaad ainuke maius, mis mul kodus kogu aeg käepärast on. Muude maiustuste ja kookide vastu käivad kyll mönikord isud, aga need tulevad peast, mitte köhust ja ei vasta enam sellele, millisetena nad kunagi pähe said istutatud.
Röömsa öhinaga ostetud jäätis ei vasta ootustele; kook, mida varem ikka söin, tundub nyyd läila; paljud magustoidud tunduvad yldse liiga magusad.
Nagu ka pasteet, heeringad, kartulisalat...aga olgu, need viimased ehk sellepärast, et Rootsis-Norras on magusam maitse, kui Eestis vöi Soomes.

Samas looduslik magus vili läheb mulle alati peale. Näiteks datlid - need on ju öige magusad, hetkel ei tulegi neist midagi magusamat peale mee meelde.
Meest sai kirjutatud 2 aastat tagasi naljalugu (http://pildiproovid.blogspot.se/2011/07/mmmm.html, aga seekord siis pyhendun datlitele ja ilma naljata!

Salaja: pesumüüja puhkehetk

...ja veel möned vargsi tabatud tyybid:

Unistused

Kuulamiseks trio Hakana "Flow"

Vöib-olla pole see vaikne mötisklev improvisatsioon köigi jaoks unistusi äratav helidekooslus ja ka lindistuse kvaliteet jätab soovida, aga minu jaoks on see ansambel eriline. Olin ise sellel kontserdil ja ostsin ka plaadi (kuid plaadil pole just seda lugu) ning sain plaadikestale autogrammi.
Rohkem pole triost kuulda olnud ja ka rohkem plaate, kui see, mis mul on, ma ei tea olevat...Muusikud mängivad teistes kooslustes. 
Leidsin netist yhe loo, kus Nyman mängib Prahas klezmer-muusika bandis. Klezmer oleks muidugi pildi juurde täistabamus, kuna Surnumerd ymbritseb ka Iisrael, kust  klezmermuusika on pärit. Näide Budapesti Klezmer Bandilt. 
Kuna balkan-ja klezmermuusikas on palju sarnast ja et jaanipäev löbusamalt läheks, siis meenutaks Kustu't ehk Emir Kusturica't ja tema kasse :)  - mängib No Smoking Orchestra. 


Niisiis möned minu unistustest on: pääseda veel kord oma elus Surnumere äärde; kuulata trio Hakana't veel kord live's. Ja viimaseks - näha ära film Arizona Dream. 
So those are my dreams...


Mäng on juba yleval

Möni möis

Lugu on sedasi, et jälle kord on ette löönud minu antud teema!

Tegelikult andsin ise teemaks lossi, sest olin eelmisel aastal vuuduu'likul lainel ja kraapisin hetkeidee ajel möttes kokku köike nöiavärki ja mystilist.
Lossi kohta arvas Tiia, et ega neid palju ole - eks ta ole tösi ka - ja mine siis kiirel kevadisel ajal mönda otsima. Minu peas mölkus muidugi kuningaloss ja sugugi mitte köige hiilgavamast kyljest, vaid idee oli saada pilt lossialusest käigust vöi mönest muust syngemast osast (hiljuti kirjutati lehes, et maa-aluse käigu kaudu lahkusid Victoria ja Daniel öösel salaja oma pulmapeolt). Käik on ajalooline, selle avavus on veejoonel (see on igayhele näha, kes teab vaadata), eks siis peab ootama kokkulepitud ajal ka paat. Seda käiku on kasutatud ajaloos varemgi, siis hoopis tösisematel pöhjustel, kui ajakirjanike ja fotograafide eest pögenemine.
Aga ma olen laisk olnud ja pole peale möödunud aastavahetust enam lossis ega lossi lähedalgi käinud - ning neidki pilte ei leidnud esimese hooga yles.
Siis mötlesin, et vötaks asja hoopis kergemalt ning teeks naljaviluks äraarvamismängu sellest, mis arhiivis ette satub. Ja et see poleks liiga lihtne (ma usun, et olulisemad Eesti möisad on enamusel läbi käidud), pole köik pildid Eestist, kuid need pole ka liiga kauged kohad. Niisiis, kus need pildid on tehtud?

1. Ka see on loss :). 

2. Loss vöi kindlus ta vist on...

Igatahes ryytlivöitlust öpiti selle teises kyljes päris usinalt:

...ning sobivalt jalutas pargis ka daam mustas:

3. Aga möis ikka ka - millise möisakompleksi juurde kuulub see hoone?

Teised mängijad Mr.Linky hölma all


1.pilt - pilk naabri (kapsa)aeda

Pyhapäeva öhtu on käes ja mul tuleb oma lubadust täita ning ise vastata.
Ytlesin ette, et köik pildid pole Eestist. Vötsin enda jaoks neutraalse maa - Soome. Ja teatavasti eestlasi on Soomes palju, vahel tundub, et juba kolmandik Eesti rahvastikust :). Seega olin kindel, et esimene pilt vastatakse kohe ära. Teiseks, koht on suurele maanteele väga lähedal.
Ma olin kindel, et see on Kehä III, aga siis hakkasin mötlema, et äkki oli hoopis maantee 51, sest käisime (vist) seekord ka Espoos.
Aga muidugi, ma olen lihtsameelne. Ma ei leidnud googeldades (isegi tänavapilti kasutasin, kus saab 360 kraadise pöörde enda ymber teha ja virtuaalselt ringi vaadata), milline Fortum (elektrijaam) see oli. Ka Plantagen'iga (suur aiandusfirma, mis on ka kogu Skandinaavias levinud) oli sama lugu - keerutasin ja vahtisin Google kaardil, aga yhegi körval polnud elektrijaama näha ja ykski ei näinud sedamoodi välja, kus mina käisin. Vöib-olla see polnudki Plantagen, vaid mönu muu suur lillekauplus?
Mind vapustas ehitiste kooslus ja kogu piirkonna kummaline olemus, mis oli segu tööstusmaastikust, suure aianduskaupluse hubastest nurgatagustest, kus hekkidevaheline jalutusrada viis laste mänguplatsile. Kuhu meiegi sammud seadsime...ja siis kerkis järsku silme ette see elektrijaamamyrakas lagedal väljal, lossike körval. Öudne mu meelest. Vöi öudselt ilus, soomlastel on omapärane huumorimeel.

Turu lossi eestvaade, Wikipedia

2. pilt - pilk naabri uhkusasjale

Turu lossi siseöu, Wikipedia

Ka Turu loss on nii silmatorkav hoone, et jääb kohe sadamast tulles silma - aga paljud teist siis käivad sealt laevaga? Eestlased rändavad kogu maailmas, Euroopa on risti-rästi läbi käidud, aga Turu linna ei tea keegi, ma kohe ei usu seda! Ometi suhteliselt lähedal ja vöiks ka vahel sealt kaudu Rootsi minna. Saab Naantalist Muumimaalt läbi pöigata. Autoga käies ei ole vahemaad liiga suured ja elamus tuleb suur, laste vaimustusest rääkimata. Tahtsin ka yhe Muumilossi panna, aga pidasin juba liiga heaks vihjeks asukohamaale :).
Turu lossi öue ma ei pääsenud. Tiirlesin enne laevale minemist aega parajaks tehes lossipargis, kena kevadeöhtu oli. Leidsin huvitavat värvi tulpe ja tuttavaid taimesilte väikses yrdiaias. Ning trehvasin möögavöitlejaid ja daami mustas.

Hotell Moderno

Umbes aasta tagasi ajasin juttu Kuuba muusikutega. Paar meest ytlesid, et nad töötavad Madriidis. Olin seal korra peatunud, see oli olnud yks mu parimaid ja mönusamaid reise - seda tänu hotellile "Moderno", mis oli mugav ja asus Madriidi keskpunktis..

Ohoo, "Moderno", teame-teame. Me just mängimegi seal lähedal, Plaza del Sol'i ääres! 

Ega see reis mul väga detailselt meeles olnud, tuli piltidega mälu värskendada. 

Oli 1.mai öhtu aastal 2005, kui me "Modernos" kohvrid maha panime. Iseäranis selgelt mäletan sooja, sametist öhku, mis tundus meie volbriaja kylmadega vörreldes imetlusväärne. Mulle jääb reisidest mällu pigem taevas, varjud, hääled, löhnad ja öhk...

Niisiis oli öhtuses Madriidis ikka veel 30 C ringis. Aga see polnud ebameeldiv kuumus, vaid sametsoe kallistus. Jah, sydapäeval oli kuum, siis tuli rasked kardinad hotelliaknale ette vedada ja tänaval puude varju hoiduda. 

El Principio,
linna keskpunkti
tähistav märk sillutises
(pilt internetist)

Mul tekkis kohutav kiusatus sellest neli päeva kestnud olesklemisest "Modernos" ja jalutuskäikudest Madriidi kesklinnas hulgaliselt pilte yles riputada, kuna reisikiri on siiani tegemata. Aga see oleks vöimatu - juba hotelli vahetu lähedus on nii tihedalt suurepäraseid kohti täis, et mida valida? 

Kui rödult  avaneb vaade Madriidi symboolsele keskpunktile, Plaza del Sol'ile (kus muide, sillutises on sarnane linna keskpunkti märgistav kivi, nagu Raekoja platsilgi Tallinnas); kui vahetus lähetuses on vörratu, ajalooliste hoonetega ymbritsetud väljak Plaza Mayor; kus ymberringi on jalutustänavad, kirikud, tänavarestoranid, kauplused...
On tänavamuusikud, on leierkastimehed ja suveniirivalmistajad, kes teevad mingi ainulaadse asja valmis otse silmade all.
Ning mis peamine - jalutusteekonna kaugusel on ka varjulised, imepärased pargid, kuningaloss, Prado...

Kuid tuleb unustada Madriid ja tulla tagasi söna modernne pildilise vaatlemise juurde.
Siin on möned vötted objektist, mis kannab fotojahiks sobivat nimetust. Aga kas see ka sisuliselt on nii?

Ausalt öeldes, taoline kysimus tekkis mul kohe esimesed päeval: Mis möttes on meie hotell modernne?! 

Kuid vastus on väga lihtne - kui hotell on saanud nime Moderno (neid on nii Hispaanias kui ka Itaalias mitmeid, leidsin otsinguga samanimelised Barcelonast, Veneetsiast, Firenzest, Barist, Genuast, Pisast), siis ei tähenda see yhtselt läbimöeldud modernset keskkonda arhitektuuris vöi sisekujunduses. Mina nimetaks seda yhisnimetajaga  "hotelli-stiil". Hotellid on yle maailma yhesugused.

Ehk on neis midagi historitsismist, ehk postmodernismist - kuid ega ma tea, minu kunstiajaloo öpingud olid lyhiajalised ja uuema aja kunsti eriti ei puudutanud. 

Pigem arvan, et kui hotellil on nimeks Moderno, siis tähendab see seda, et mingi vanem maja on hotelliks yles vuntsitud, moderniseeritud. Kui keegi teab öigemat lahendust, andke teada. 

Ma ei saa yle ega ymber säärasest faktist, et meile oli sattunud tuba 7. vöi 8.korrusel, millel oli lahmakas, ca 15 ruutmeetrine rödu. Ilmselt ajas retseptsionist midagi segamini, sellise eest me aastal 2005 vaevalt oleks suutnud maksta. Ma ei uskunud silmi, kui me suhteliselt kitsas ruumis röduust nägime ja selle avasime. Tösi, nii suurt "vabaöhu tantsuplatsi" katuste kohal polnud meile kahele vaja, kuid see andis vöimaluse  lamamistoole vastavalt päikese liikumisele ringi tösta. Önneks polnud teistes körvalnumbrites kylastajaid (rödud oli eraldatud körge, höreda metall-aiaga)

Istusime seal tavaliselt öhtupoolikul linnast naastes - lihtsa eine vötmiseks, mis koosnes samalt tänavalt ostetud veinist, killukesest juustust ja pikast saiast. Vöi ostsime kerge salati kiirsöögikohast KFC, mis oli samuti lähedal. Hommikubuffeed olid väga maitsvad ja  rikkalikud, suurema söömise tegime alles hilisöhtul. Yhesönaga, elasime sisse kohalikku hiliste öhtusöökidega elustiili, välja arvatud asjaolu, et siesta ajal me ei maganud, vaid jalutasime muuseumides vöi parkides. 

Siis väike eine rödul, vöimalik lyhike uinak ja hilisöhtuseks väljaminekuks olime jälle värsked. Rödule naasime öösel ja lebasime veel enne magamaminemist lamamistoolides tekkide all. Kuulasime seal körgel yleval alt kostvat summutatud tänavamelu ja nurga peal musitseerivaid pillimehi. Ikka kitarrid, akordion, löökriistad. Vahel hakkasid inimesed spontaanselt kaasa tantsima. Aga sama kiirelt, kui muusika oli alanud, see ka minu kurvastuseks löppes. Kuid siiski seda oli, kord siin, kord seal; ning arhailised leierkastilood pealekauba. 

Ma loodan, et see on siiani nii ja et tänavadki on sama meeldivalt puhtad...

Tagantjärgi tarkusega hinnates oli see 3-tärni hotell kaugelt parem asutus, kui nii mönedki 4-5 tärni hotellid, milles hiljem olen olnud. 

(Enamasti on neis kyllaltki kallistes hotellides vaated sisehoovidesse ja igasugused muud ootamatud ebameeldivused ning ammugi ei asu need vanalinna sydames).

Hotelli link, sest peale sellist juttu tahaks nii mönigi kindla peale välja minna ja oma raha eest ka midagi saada. Kysige siis röduga tuba :).

Vaatasin tänapäevast, hotelli enda pildigaleriid - selgus, et hotelli on tekkinud ka möned töeliselt modernsed detailid, maalid ja nurgakesed. Aga ausalt öeldes, ega ma ei tea - ehk olid need varemgi...hommikul söime ja kihutasime linnapeale; liftiga söitsime yles-alla ning ega peale söögisaali (mis tundub kyll muutumatult sarnane, isegi toidudki on väljanägemiselt samad) me teistesse majasoppidesse ei vaadanud. 

Ka röduterrassi plastmööbel on nyydseks välja vahetatud väärikama puidust puhkemööbli vastu ning vahe-aedadele on lisatud ka körkjamatid. (Meie kasutasime voodikatet, mis oli yhtlasi ka tuuletökke eest).

Teised modernse aspekti yle mötisklejad

Tehniline: 

Yle pika aja mitte yhtegi fototöötlust! 

Kahel viimasel pildil oli kaamera programm vale, aga need on vaat, et köige meeleolukamad rödupildid (tegelikult oli valgem) - öiste istumiste ajal me pilte ei teinud.

Lipp ja tornid

Fotojahi lingikogu

Laadapäev puuris

Kes Mallorcale kunagi puhkama satub, peaks ennast yhel päeval mereäärsest paradiisist lahti rebima - alguses ilmselt väikse kahetsustundega - ja söitma saare keskele Sineu linnakesse. Kui see päev on kolmapäev, ja soovitatavalt peakski olema kolmapäev, siis ka laadale. 

Mina, kes ma pole laatadel käija ja iga kell eelistan kuurorti, seda otsust ja makstud summat ei kahetse, ehkki eelarve tol korral oli minimaalne. Pealegi haaras ekskursioon ka grottide kylastust ja yhe väikse mereäärse linnakese pögusat vaatamist. See oli köik kokku oli nii teistmoodi...see oli killuke saare ja nende elanike ehedast miljööst, et kutsub praegugi tagasi minema ja osa ajast ka teistele väärtustele pyhendama, kui seda on rannamönude nautimine. Mul vedas laadailmaga - oli puhkuseaja ainuke pilves ilm, aga sadama ei hakanud. Polnud ei palav ega kylm. Yhesönaga ideaalne.

Kahjuks pildid seda pole, tegu on vana kaamera ja ilmselt ka vähese valgusega.

Sineu laat on omal kohal tegutsenud juba 14.sajandist. Vöib vaid kujutleda, kuidas aja kulgedes on muutunud myydava tarbekauba sortiment, aga suurem osa - kohalikud aia-ja pöllusaadused röömustavad silma samamoodi, kui sajandeid tagasi.

Tänase fotojahi teemale vastavalt siis puuri-kaup, mis nii röömustav vaatepilt ei ole, aga on osa elust enesest.

Möned sulelised olid siiski vabakäigul...(see pilt ei ole Sineust, vaid yhest saarel asuvast välikohvikust - koha olen unustanud - aga polnud kahtlust, et sedasorti linnud hulkusid ka mujal ringi).

Myydi ka täiskasvanud koeri ja kutsikaid. Esimestest oli kuidagi väga kahju...Önneks kasse ega kassipoegi, ei hulkuvaid ega myygiks, ma sellel päeval ei näinud. (Meie kass on päästetud Tallinna Keskturult ja pole tänulikumat looma, et ta sellest pörgust välja sai).

Jätsin kahetsustundega hulga eksootilisi söralisi ja köidepandud kabjalisi mängust välja. Kui puuris, siis puuris. Sineu laat on nii tuntud nähtus, et soovijad leiavad huvi korral internetist hulga materjali edasi vaatamiseks. 

Körgemat filosoofiat inimese ja puuri teemadel vöiks esindada körvalolev pilt. (Laadal oli peale hiina-kloon-rämpskauba,mida leidub köikjal maailmas massiliselt, märkimisväärselt suur myygipind igasugu eksootilistele esemete all. Eriti huvitavad olid vasknöud).                                                                          Ehk see ajatu filosoof teab, miks mönus pesa osutub vahetevahel puuriks? Niisiis mina omas puuris - majas, toas ja arvuti taga - arvan, et mul on päris hea puur. Soe, puhas ja ma ei pea oma sönniku sees trampima, vaid uhan väljaheited puhta joogiveega  'alla' ning ei pea isegi peale kraapima. Ma saan puuriluku ise lahti teha ja välja minna, kui aga tuju tuleb. Puur vöib ju ka kuldne olla, aga kui ta piirab kaudseltki vabadust, on ta ikkagi puur...Teised puurisolijad ja puuripandute jälgijad: Mr.Linky http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=11Jan2012  

PS. Avapilt on katsetus minu uue arhiveerimis-pilditöötlus programmiga FastStone, et naljaviluks ära proovida möned effektid.

Naeratused pildiarhiivist

Naeratus Tamperest

Kui see pole naeratuse kvintessents, mis see siis veel on?! Kontrollisin ennast, sest see söna kippus kangesti siia tulema....jah, kvintessents on töesti puhtaim või olulisim osa ehk asja tuum, ytleb Vikipedia.
Söna tuleneb ladinakeelsest väljendist 'quinta essentia' ('viies olemus') -  mis tähendas elementi eetrit, millest Aristoteles pidas koosnevat taevast (!).
Paremini enam ei saanudki välja kukkuda.
Mul pole siin muud kahetseda, kui et see pole minu tehtud foto.
See on pilt pildis - ma pildistasin fotonäituse eksponaati.

Kui keegi tahab teada eellugu, siis oli see säärane:
Mu vana koolikaaslane, keda ma polnud aastaid näinud, elas veel 2009.a. kevadel Tamperes ja me jalutasime raamatukogu vaatama, sest ta tahtis seda huvitavat hoonet mulle näidata. Näitus  "Kanteleen kielin - matka soittimen maailmaan" (tasuta, II korrusel) oli minu suureks heameeleks just samal päeval yles pandud. Öieti alles möne tunni eest, sest meie olime seal 18.mai keskpäeva paiku.                                                    

See oli yks humoorikamaid ja paremaid fotonäitusi, mis mu silmad eales on näinud. Tehtud lusti ja röömuga, vaba eneseiroonilise pilguga oma rahvuseeposele ja muudele rahvuslikele kylgedele, ilmselt midagi Kalevala 2.0 taolist, kui säärane oleks olemas :)
Tahtsin koju jöudes näituse autoritest rohkem teada, sest ma polnud saanud kohapeal keskenduda, kuna samal ajal toimus spontaanselt klaverikontsert - yks mees (selgus, et minu söbra tuttav) astus sisse, pani koti maha ja hakkas improviseerima - mötlesin, et kas Soomes alati juhtubki nii lahedaid asju yhel ja samal ajal - ja siis oligi mu tähelepanu ära hajunud, et ei suutnud näitusele piisavalt keskenduda.                                                      
Köik, mida ma raamatukogu kodulehelt hiljem teada sain, oli
Järj. Kanteleliitto ry  - 18.-31.05.2009


Naeratus Surnumere kaldalt


Kandlemängija naeratus teejuhiks ja eeskujuks, suundusin oma pildiarhiivis kaustasid läbi söeluma, et leida omaenda pildistatud naeratus.
Kuni jöudsin Jordaaniasse:

Kas nad pole sarnased? Piibumees (nii me teda kutsusime) oli meie hotelli teenindaja. Juba öhtupoolikul varakult oli ta platsis ja löi vesipiipe läikima, pärast käis suitsetajate vahel ringi ja pani uut tubakat juurde. Vaikselt ja delikaatselt, nagu köik sealsed töötajad.
See on koht maailmas, kuhu ma väga tagasi tahan, sest sydamesseminevaid naeratusi kogesime kogu perega seal rohkemgi - ainulaadsest kliimast rääkimata.

Soome sisu

Tagasi näitusele. Mida ja keda seal kyll polnud...Väinamöinen ja muud Kalevala tegelased (häbi mulle, paraku ei tunne ma höimurahva eepost kuigi hästi). Ka Lönnrot oli, kust nad vötsid kyll nii sarnased foto-modellid?! Reaalselt elanud suurkujudel olid must-valged fotod vördluseks körvale pandud. Nyyd on mul tuliselt kahju, et ma nii pögusalt sain näitusse syveneda. Aga ma tundsin, et see on midagi vägevat ja ma muudkui pildistasin.

Kandlemängija on oma mänguriista pingile toetanud ning tiivad körvale pannud (need pole kaadrisse jäänud) ja tuleb saunast.
Nyyd on meie kord naeratada, sest kompositsioonis on köik yrgsoomelikud tähtsad asjad kokku sätitud. 

Mr.Linky:  http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=28Sep2011a

Maja lapsepölveunenäost

Umbes 4 aastat tagasi vötsime laenutusest rattad, et veidi meie puhkekoha ymbrust uurida. Mind köitsid kummalised obeliskitaolised tornid mere ääres. Palusin kaaslast peatust teha, tahtsin lähemalt uurima minna ja möne pildi teha. 

Kui me ratastelt maha tulime, avastas ta, et oli rahakoti internetipunkti unustanud ja kihutas kiiresti tagasi. Mul jäi selle töttu veidi aega ringi kolada (meie huviobjekt oli tegelikult veidi kaugemal ja aega vähe, sest pidime öhtuks rattad tagasi viima). Aga  tänu sellele vahejuhtumile avastasin torni tagant maja, mis mind hingepöhjani shokeeris.

Olin sarnast maja lapsena korduvalt unes näinud - teadsin kohe, et see on "minu valge maja". Ehkki obeliskid-tornid oli palju kummalisemad, oli maja see, mis mind täiesti endast välja viis.
Mitte kunagi enne ega pärast laias ilmas ringi reisides pole ykski maja minus säärast tunnet tekitanud - see on ju maja, mida ma tean, olen sääärases elanud vöi olnud...
Ma proovisin ka teisest kyljest läheneda, aga yhel pool oli tihe vösa ja teisel pool myyr, millest ma yle ei näinud. Et rannast vaadata, selleks oleks tulnud kaugelt ringi minna, kahe rattaga ma seda teha ei saanud, teist ratast maha jätta samuti ei riskinud, pealegi oleks kaaslane shoki saanud - ka mina kadunud!

Varsti oli ta önnelikult tagasi - rahakott oli olnud hämaras tooli all, vedas, et keegi ei näinud...aga ikkagi oli käimisega aega läinud ja me kiirustasime edasi.
Maja jäi aga mu mötetesse. Kas ma näen veel seda kunagi oma elus?
Vöib-olla see kaotab oma unenäolisuse, kui ma saan seda ka lähemalt vaadelda; vöi kui önnestuks koguni hoovi astuda?


PS. kui keegi teab obeliskide otstarvet, andke märku. Pidid olema Hispaania kodusöja päevilt, aga kohalikud olid selle kysimuse juures ysna kidakeelsed. Kuna ma ei oska hispaania keelt, ja nemad enamasti inglise keelt, siis seda enam.
(Mallorca, Alcúdia ymbruses)

Pidu taevani

Kôigepealt palju ônne kôigile,
sh iseendale - avastasin, et olen ca pool aastat ilma kordagi vahelejätmata osa vôtnud!
Ei tea, kuidas see on juhtunud, pole selleks eriti pingutanud. Ju pole reise ja haigusi vahele tulnud.
Edaspidise kohta ei oska midagi öelda, sest kui enam viitsimist pole, vôib iga mäng jääda viimaseks; vôi kes teab, mis muu katkestus vôib vahele tulla. Vôi ütleb tehnika üles; vôi kaob internetiühendus sootuks (ptüi-ptüi-ptüi).
Lihtsalt niisama loobumise môtteid pole olnud ka esialgu vôimatutena tunduvate märksônade puhul. Tagantjärgi on just need huvitavamaid tulemusi andnud.
Vôin nelja silma all öelda, et tulemus selles blogis on jäämäe veepealne osa, tihti on tekkinud môtteid-meenutusi, millest on sündinud teemaga haakuvaid jätkulugusid teistesse sahtlitesse - mahukamaid, kuid algne postitus oligi.
Seega suur aitäh inspiratsiooni eest mängu algatajale ja ülevalhoidjatele, aitäh neile, kes osa vôtavad, sest ilma nendeta poleks mängu ennast!
Virtuaalne tort on pagaritelt, meie pereliikmed on nii väiksed magusasööjad, et ainult pildi saamiseks seda valmistama polnud môtet hakata ( http://evakook.blogspot.com/2010/10/kupsisetorti-teeme-me-ka.html )

Aga sellist pidu sooviksin küll kôigile osavôtjaile:

Kollektiivne supelus

Pilti kah!

...on aeg...

...taevani tôusta!

PS. pidu toimus Holiday Inn'i  meespersonalile Jordaanias, Surnumere ääres. Fotod on salamisi tehtud, tugeva zoomiga, tuhmid ja tegelikult praaki määratud, aga et teemasse sobisid nii hästi, läksid kasutusse.
Fotojahil juhtub môndagi :)

Minu 2010.aasta parimad pildid

Asusin Fotojahist osa vötma selle aasta teisel poolel,  septembri alguses ja  teemaks oli Udu. 
Kuu aega hiljem, 1.-3.oktoobril, sain samast kohast oma elu parimad udupildid ja ilmselt ka aasta pildi. Kui ma mötlen teemale "aasta parim pilt", siis tulevad kohe meelde need imelised hommiku-udud ja tulemus piltide näol. Niimoodi saan esitleda sama teemat veelkord, aga uuel tasandil.

Hommikune udu järvel

Vöimalik, et parim pilt pole just see, aga see on yks neist.
Vöib-olla hoopis see?

Tegin iga kord kymmekond pilti, lihtsalt ei oska neist parimat valida.Yhel hommikul oli rohkem udu, teisel vähem; yhel hommikul olin varem yleval kui teisel - päike oli kas veidi madalalmal vöi veidi körgemal. Oleks ma teadnud, et esimesele taolisele hommikule järgneb teine ja seejärel isegi kolmas, oleks ennast varem maast lahti ajanud. Aga iga kord mötlesin, et ega seda imet enam ei juhtu...Käisin hommikumantlis terrassil edasi-tagasi ja muudkui imetlesin. Ja pildistasin.

Parim makro

Aastal 2010 polnud palju reise, seega pole ka palju huvitavaid pilte...(kui nyyd loodusfoto poolest Jordaaniat mitte arvestada, aga see on liiga suur teema ja mu enda metsapilt on siiski yle ka köige suuremast eksootikast). 

Kuna aasta andis vöimaluse oma ukse all syvenenult loodust uurida, lisan siia yhe makro, mis kohe mulle meenus ja mis vöiks olla parim selles valdkonnas. Vöi yks neist, ka siin on mul terve seeria - peaks kutsuma asjatundja, kes aitaks otsustada.

Rohkem mulle häid pilte ei meenu ja pyhade töttu polegi aega köiki selle aasta pilte syvenenult läbi vaadata. Teemat saan koomale tömmata, kui panen veel möned pildid, mis kordavad mönda fotojahti teisel kujul. Uut tasandit kvaliteedis pole, aga uus kylg kindlasti on...

Pööre

Kirju

Raamat

Vôimas

Armastus

Siin on foto, mis kuulus armastuse teema alla ja mis rahvale nalja tegi. Päris naljakas on aga kohaliku kunstniku sulejoonistus. See töestab,. et ma pilti ja selle allkirja laest ei vötnud, vaid kaljurynkaid töesti nii kutsutakse - "Kjerringa och kallen" on kohalike teadvuses täitsa olemas...

Naljasoonel edasi minnes lisan selle aasta köige naljakama leiu-

Siin elab filosoof, suurim meie hulgas

Parim sotsiaalne pilt

Norrtälje jazzipäevade avaparaadi meenutamine tekitab soovi lisada veel yhe mönufaktoriga pildi:

Pannkoogiöhtu

Kodune öhkkond viis mötted koduloomale, seega parim loomapilt veelkord:

Mäng

Ja veel möned erilised leiud:

Eriline koht

Albert Engström'i majamuuseum Grisslehamn'i lähedal

Eriline taevas

Enne vihma, Port Saint-Denis, Pariis

Eriline taim

Ginko biloba, 

loodetavasti elab töötoas talve yle.

PS. pildid aitas teha seebikarbike Olympus , model Stylus 1010 (made in China, ostetud aastal 2009 USAst).  Töökorras on veel ka vana Canon Power Shot A80, mil on funktsioone, mida täisautomaatne Olympos ei vöimalda ja pööratav monitor...aga peab ytlema, et Olympose pilt tuleb siiski ilusam ja sygavam. Ja hea kerge taskusse pista.