Äpude kui'd

- kui sa ei viitsi regulaarselt vihmaveetorusid lehtedest puhastada, jookseb vihmavesi lahinal yle rentsli ääre;

- kui unustad terrassi ehitamisel, et alla tuleb must kile panna, laiutavad ohakad varsti lauapragude vahelt välja kasvada;

- kui mötled, et viid kohe-kohe prygikoti prygiruumi, aga unustad selle ikkagi  pooleks tunniks ukse taha, teevad harakad sulle tööd juurde;

- kui paned punapeedi marinaadi lahtiselt kylmkappi, lootes, et keegi seda ometi ymber ei aja, juhtub see ikkagi...


Fotojaht teemal "Äpardus" on kokku pandud oma (alumised pildid) ja naabri pool nähtud näidetest. Vöiks öelda, et lohaka, lolli ja laisa inimese viltuvedamistest.
Teised äpud (vöi pätud?), kui julgevad, esitlevad omi juhtumusi siin.

Projekt H/2 TULI

Äpardus

Ei ole see H sugugi nii hea inspiratsiooni teostamise materjal, nagu oli valge karbike eelmisel aastal.
Sellele körvalolevale pildile panin pealkirjaks ÄPARDUS - ja ongi ka järgmise nädala teema tehtud, sest H-i tulega sidumine äpardus täiesti (st ei sarnane minu ettekujutusega) ning muid mötteid mul äparduse jaoks pole ega ilmselt tule ka.
Raiskasin ära pool karpi tuletikke ja kymmekond vöileivatikku - ning tulemus Projekt H/2 TULI ehk H tules on allpool näha.
Tuba on suitsuvingu täis, ehkki eksperimenteerisin köögis kubu kohal ja ventilaator töötas ka.
Kas mul on vähe kaminatule, jaani-volbri jms tulede, kyynalde ja muid tule pilte?! Aga näe, nigu kius on sees, vaja ikka teha omamoodi. Igav on ju muidu. Vöi ma hakkan taaslapsestuma?

Niisiis, ka järgmisest järgmine teema - kui ma sama laisk ja loll olen, nagu täna - on ette täidetud. Pea on täitsa TÜHI, märksönad ei inspireeri enam...(ja vabandust, need pole ju kuigi apetiitsed sönad, eks ju?)
Vötan möneks ajaks loomingulise puhkuse.
Teised tikkudega mängijad...

Projekt H/1 GEOMAG

Pilt teemale "H"

Osavötjad 

Lisan siia jätkujupi täna tehtud fotojahist - nii elavast, kui ka arhiiviotsingust. (Peaukse avajatele Read more: all)

milline koht?

fotojaht: "milline?"

minu küsimus: milline koht?

Edit: Kummaline, et seekordne paljulubav mäng on siiani nii väheste osavötjatega. Selle kysimuse saab ju mistahes pildi kohta esitada, seega oli see minu jaoks nagu vaba teema. Aga vaba teema peaks ju eriti sobima?

Lubatud lahendus on nyyd yleval (blogi yldlinki klikates pole seda kohe näha, peab vajutama read more peale). 

Laadapäev puuris

Kes Mallorcale kunagi puhkama satub, peaks ennast yhel päeval mereäärsest paradiisist lahti rebima - alguses ilmselt väikse kahetsustundega - ja söitma saare keskele Sineu linnakesse. Kui see päev on kolmapäev, ja soovitatavalt peakski olema kolmapäev, siis ka laadale. 

Mina, kes ma pole laatadel käija ja iga kell eelistan kuurorti, seda otsust ja makstud summat ei kahetse, ehkki eelarve tol korral oli minimaalne. Pealegi haaras ekskursioon ka grottide kylastust ja yhe väikse mereäärse linnakese pögusat vaatamist. See oli köik kokku oli nii teistmoodi...see oli killuke saare ja nende elanike ehedast miljööst, et kutsub praegugi tagasi minema ja osa ajast ka teistele väärtustele pyhendama, kui seda on rannamönude nautimine. Mul vedas laadailmaga - oli puhkuseaja ainuke pilves ilm, aga sadama ei hakanud. Polnud ei palav ega kylm. Yhesönaga ideaalne.

Kahjuks pildid seda pole, tegu on vana kaamera ja ilmselt ka vähese valgusega.

Sineu laat on omal kohal tegutsenud juba 14.sajandist. Vöib vaid kujutleda, kuidas aja kulgedes on muutunud myydava tarbekauba sortiment, aga suurem osa - kohalikud aia-ja pöllusaadused röömustavad silma samamoodi, kui sajandeid tagasi.

Tänase fotojahi teemale vastavalt siis puuri-kaup, mis nii röömustav vaatepilt ei ole, aga on osa elust enesest.

Möned sulelised olid siiski vabakäigul...(see pilt ei ole Sineust, vaid yhest saarel asuvast välikohvikust - koha olen unustanud - aga polnud kahtlust, et sedasorti linnud hulkusid ka mujal ringi).

Myydi ka täiskasvanud koeri ja kutsikaid. Esimestest oli kuidagi väga kahju...Önneks kasse ega kassipoegi, ei hulkuvaid ega myygiks, ma sellel päeval ei näinud. (Meie kass on päästetud Tallinna Keskturult ja pole tänulikumat looma, et ta sellest pörgust välja sai).

Jätsin kahetsustundega hulga eksootilisi söralisi ja köidepandud kabjalisi mängust välja. Kui puuris, siis puuris. Sineu laat on nii tuntud nähtus, et soovijad leiavad huvi korral internetist hulga materjali edasi vaatamiseks. 

Körgemat filosoofiat inimese ja puuri teemadel vöiks esindada körvalolev pilt. (Laadal oli peale hiina-kloon-rämpskauba,mida leidub köikjal maailmas massiliselt, märkimisväärselt suur myygipind igasugu eksootilistele esemete all. Eriti huvitavad olid vasknöud).                                                                          Ehk see ajatu filosoof teab, miks mönus pesa osutub vahetevahel puuriks? Niisiis mina omas puuris - majas, toas ja arvuti taga - arvan, et mul on päris hea puur. Soe, puhas ja ma ei pea oma sönniku sees trampima, vaid uhan väljaheited puhta joogiveega  'alla' ning ei pea isegi peale kraapima. Ma saan puuriluku ise lahti teha ja välja minna, kui aga tuju tuleb. Puur vöib ju ka kuldne olla, aga kui ta piirab kaudseltki vabadust, on ta ikkagi puur...Teised puurisolijad ja puuripandute jälgijad: Mr.Linky http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=11Jan2012  

PS. Avapilt on katsetus minu uue arhiveerimis-pilditöötlus programmiga FastStone, et naljaviluks ära proovida möned effektid.

Mosaiik, vitraaž ja kollaaž

Fotojaht: Mosaiik

Üle hulga aja on meil väga loov teema, aga kahjuks jöudsin koju alles täna öhtul - nii ei jäänud aega köiki vöimalusi katsetada, mida oleks tahtnud. Fotojahi tarvis oleks olnud vahva teha omaenda fotomosaiik, aga teatavasti nöuab see palju pilte - mida rohkem neid on, seda sujuvam ja täiuslikum on tulemus. Abivahendeid fotomosaiigi valmistamiseks leidub internetis mitmeid. Körvaoleva näite saab valmistada programmiga Mazaika. Ei julge just seda programmi soovitada, kuna ise pole proovinud (nagu ka yhtegi teist). Vöib-olla on EazyMoza veel parem?  Pigem tahaks kollaaže teha, kus ka selles sisalduvaid pilte saaks ykshaaval suuremaks klikkida. Paljud programmid (nagu ma pögusal otsimisel aru sain), ei suurenda eraldi igat kollaaži komponenti, vaid valmis asja tervikuna. Kui möni teab säärast lihtsat vabavara, mis vastab minu soovidele, andke teada.

Et mosaiik - ka ylekantud tähenduses - pole seesama asi, mis on kollaaž, selgus samuti töö käigus. Ähmaste teadmiste korrigeerimiseks on fotojaht äärmiselt arendav.

Minu tänane avapilt on lihtsalt kodust leitud ese ning see iluasjake pole samuti mosaiik - kui tähte närima hakata. 

Nagu Wiki ytles, on mosaiik on kompositsiooniline pinnakaunistus pinnale kinnitatud värvilistest kivi-, klaasi vm tükkidest ja kuna mosaiigilik pinnakaunistus ju läbi ei paista, siis järelikult minu teekyynla alus pole mosaiik, vaid pigem vitraaž, (mis pidavat olema yks vanimaid klaasikunsti liike).

Ma ise pole yhtegi mosaiiki oma elus teinud (veel vähem vitraaži), aga mäletan, et isa tegi midagi taolist kunagi lehtlasse, kus ta pöranda tsemendiga kattis ja paekivide vahele sobitas värvilisi klaasikilde. Tulemus oli töusva (vöi loojuva) päikese kujund, kus poolekaarekujulise paekivi pealt töusid värvilised "kiired". 

Ka kodust ei leidnud ma yhtegi mosaiik-kaunistusega eset ega pole meil ka köögis vöi vannitoas moodsat klaasmosaiikseina. Pildistasin hoopis oma Indiast pärit vitraaži-tehnikas tehtud kyynlaalust. Alguses mötlesin ka teekyynla sisse pölema panna, aga avastasin, et klaasitykkide sära ja öige värv tuleb välja ikkagi päevavalguses, eriti vastu öhtutaevast. Sättisin siis kyynlaaluse aknalaule ja tegin paarkymmned pilti. 

Ja kuna varem tuli juttu ka kollaažist, tegin tänaöhtuse kodustuudio tulemusest yhe äärmiselt kiiresti ja lihtsalt valmiva online-kollaaži Photovisi'lt.

PS. köige rohkem vaeva nägin ma mitte teadmiste otsimisega, vaid tähega "ž", mida mu klaviatuuril pole. Otsekopimine netist muutis tekstis värvi. Susi söögu neid žukke, edaspidi kirjutan nii nagu ennegi: ž= zh!

---------------------------

Teised mosaiigimeistrid: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=24Dec2011

Pildiblogihobi

Pildiblogihobi!
Pisut kergem välja öelda, kui pagaripiparkook, eks ole, aga kas ka nii kerge teostada...?
Köigil, kes siin Fotojahil on osa vötnud ja tänagi vötavad, on kaamera, arvuti ja netiyhendus. Aga tihti puudub inspiratsioon.

Tekitasin siia körvalveergu lingikogu "Minu inspiratsiooniallikad" - ehk on veel kellelegi abiks ja annab värskema pilgu ymbritsevale. Ainult omi sissetallatud radu käies jääb maailm vaeseks.
Siin leidub minu jaoks tähtsaid tegijaid kui ka niisama eriilmelisi fotograafe. Möned neist on mu ammused huviobjektid - seega ka öpetajad.

Panin nimed tähestiku järjekorda ja kukkus nii välja, et esimeseks sattus
Aleks (Aleksander Kaasik), kelle avastasin juba kahetuhandetate alguses ja kes on mu fotoguru sellepärast, et miljonite heade ja väga heade fotograafide seas on just tema maailmanägemises mulle midagi väga kodust ja lähedast. Ta tuletab mulle meelde isa, kes mulle esimesi kompositsioonireegleid öpetas ja mind pimikusse kaasa vöttis ning lubas lapsel fotopaberit yhest vannist teise tösta ning hiljem must-valge paberil pildi algusest löpuni valmis teha. Köige pönevam oli moment, kui ilmutusvannis hakkasid valgele paberile ilmuma esimesed kontuurid...
Aleks on minu praegune nn isafiguur, suure kogemusega fotograaf, kes on öpetanud mind edasi minema digifotograafia teel.
Mul on tema ees natuke piinlik, sest ma kindlasti ei öigusta oma aeglase arenguga tema ootusi. Aga köik nöuanded on mul meeles, kirjad alles - kyll ma edenen tasapisi. (Tean, tean - mulle on vaja uut kaamerat, sest vana jääb juba vajadustele veidi jalgu).
Kas on juhus, et nimekirja löpetab samuti fotokunstnik, Wayne Woodruff? Juhuseid pole olemas, öeldakse.

Blogrollis on möned nimed, kes on mind samuti aastaid köitnud.
Tähtsam neist on Frank Aschberg.
Avastasin ta ca 5-6 aastat tagasi, kui ta vöttis osa ajalehe Metro Stockholmi-teemalisest fotovöistlusest. See oli pilt (vt tema kodukal alajaotus Birds, 2.pilt), kus tuvi lendab metrootunnelis nätsuplekilise pöranda kohal. Niisiis, see pilt köitis mind nönda, et hoidsin rongist leitud kortsus ajalehte veel mönda aega sahtlis, kuni leidsin internetist tema blogi...paar aastat veel, ja ma hakkasin ise blogima. Kaotasin ta silmist ajal, kui Frank oli Pakistanis maavärina tagajärgi pildistamas. Tuhnisin netis, kuni leidsin Dampstudio'st tema nime ja meiliaadressi (praegu ta seal enam pole) ning sain yhenduse tema tydruksöbraga ja omakorda tema kaudu ka info Frank'i uue kodulehe kohta, mis nyydseks on samuti mitu korda muutunud ning kohta vahetanud - aga ma olen olnud järjekindlalt tema kannul!

Ta teeb vördselt hästi nii dokumentaalfotot (tihti elu äärealadelt) kui ka stuudiofotot.


Gerald England jäi mulle silma 3 aastat tagasi SkyWatch Friday'st oma mitmekylgsusega. Ma ei pannud siia meelega linki tema Hyde Daily Foto 1.-2., mille pildid on väga informatiivsed ja kenad, aga mitte just sellised, et ma neid kunstiliselt tasemelt ylikörgele töstaks, on paremaid. Kuid Gerald on töeline oma kodulinna Hyde'i ajaloo fänn ja kirjutab ka häid tekste, sealjuures haikusid!
Olen ka ise fotojahi blogisse yhe haiku teinud (Lugu "Sammaldunud"; ja yhe Henjô oma lisanud, "Idamaises" loos).
Säärane pildi ja teksti symbioos on mind alati huvitanud.

Vördselt hästi valdab mölemat Tônu Ônnepalu - tema kohta vöin ainult ylivördelisi väljendeid kasutada, ehkki tema pildiblogid on tänaseks löpetatud.
Ma loodan, et need on veel kaua yleval, sest midagi nii ajatut ei tohi lihtsalt ära kaduda, kuigi kirjanik ise on juba kindlasti uue raamatu tegemisega höivatud.
Loen praegu tema esseedekogu "Ainus armastus" (2011) ja naudin iga lauset nagu gurmaan köige maitsvamat toitu. Huvitav oleks teada, kas ta tegi oma pildiblogi enne selle raamatu koostamist, vöi selle körvalt? Mul on tunne, et körvalt, sest need mölemad on seesugused delikatessid, mis täiendavad teineteist.


Rob on siin veel yks mees, keda ma jälgin puhtalt selle töttu, et tema piltides on seesama 'miski', nagu ka Aleksi ja Franki omades. Kuid ma annan endale aru, et see on puht-isiklik meeldimus ja ei pruugi yldse kattuda teiste nägemusega. Ega igas Rob'i pildis seda 'miskit' polegi, aga paljudes on...
Rob tegi aasta tagasi pika pausi, aga mul oli kannatust ta come-back ära oodata.

Märgiks veel ära James Nel'i, psyhholoogi Johannesburgist, kes avalikult deklareerib, et peale löikamise ta miskit fototöötlust ei tee! Vähe sellest - mehel on lihtne kaamera, ilma lisaobjektiivideta ja filtriteta. Et oleks kerge taskusesse pista. Ta on just nagu minu teisik (sry, Aleks, aga ise sa ytlesid, et köige tähtsam on siiski mitte tehnika, vaid kunstnik, kes tunneb ära ilu ja oskab seda tabada). James oskab hetke tabada,  ka temal on see minuga kokkukäiv 'miski'.Tema About me oleks nagu minu kirjutatud (kui ma nii hästi asja kokku vötta oskaks). Ainuke vahe on meil see, et ma ei välista fototöötlust. Iga asi omal kohal.

On veel yks mees, kes pöhivoolust erineb: endine lendur John armastab vanu kaameraid; vähe sellest, ta teeb ka nendega pilte! Ja et need pildid on midagi erilist, selles vöite ise veenduda.

Kunstnik Carol Gillott Pariisist on ylinaiselik ja tema blogi oleks tyypiline nn naisteblogi, sest on just selle piiri peal, et veel rohkem pastelset vintage'i ja veel rohkem ninnu-nännut...ning edasi ma ei vaataks.
Aga ta on vaimukas! See on selline vaimukus, mis ei luba siirupiseks minna (ehkki teemaks on tihti ka maiustused), kuid teeb tuju heaks ja lahutab meelt. Ja annab kapaga inspiratsiooni!
Viimased stuudiotööd on midagi sellelaadset, mida mina tegin valge karbikesega (Kandiline projekt I-IV), aga tema kompositsioonid on palju rikkalikumad, naljakad ja sensuaalsed.

Löpuks Remo Savisaar - kes siis teda ei teaks. Nagu möni teinegi tuntud Eesti loodusfotograaf seisab ta mul (ka pöhiblogi listis) sellepärast, et vahetevahel rindu tömmata sööm puhast looduse ilu, mille on jäädvustanud professionaal á la National Geographic.

Ylejäänud on kiirvalik (möned neist päris uued avastused, aga möned ka varem leitud).
Valik vöib muutuda, sest ega blogroll pole ausammas keskväljakul - ja see muutub nii, kuidas muutun ma ise ja muutuvad mu eelistused.
Igast blogist lähevad omakorda lingid uutesse ja huvitavatesse kohtadesse - jääb vaid yle soovida mönusaid retki minu sipelgaradadel!


Hobi-teema lingikogu

Hobi: isepruunistuvad kreemid

Aga minu enda pilt?

Inspiratsiooni sain raamatust "Fy katten!" ("Kött, kass!") - ma ei tea, kas eesti keeles on see naljaraamatuke ilmunud?).
Tahtsin samas vaimus panna pildi meie kassi hobist (kes sööb kohvrite pealt kleebissilte), aga selgus, et seda teevad teisedki kiisud, sest siltide all on liim (ilmselt sama, mis lainepapist karpidelgi, mis samuti kasse huvitavad).

Annan lingi oma ammu pooleliolevast kassiblogist, millesse panin möned eriti naljakad elukad eelpoolmainitud raamatust  Kôtt kass! (vabandust - piltide kvaliteet on nigelavöitu).

Köige naljakam neist on minu jaoks kass Yvonne, kelle kasukas on sama laiguline (nn kilpkonnamustris) nagu meie Pandalgi (körvaloleval pildil), ja sellepärast on ta hobiks pandud uute pruunistu-ilma päikseta-toodete testimine.
Kass Klezmeri (kes G-stringe näeb) hobiks on geisrite uurimine. Clarence, kes on teolt tabatud Barbie'ga, armastab käia kirbuturgudel :).

Metsa maagia

 "Annan möningaid omadussönusönu, mis vöiks tulla yhelt vuuduult:

nöiduslik, mystiline, sygav, mitmetähenduslik, öine, salapärane..."

Septembris, teema-arutelu all said need märksönad minu poolt välja visatud, tuleb nyyd mul vastutus vötta ja teema ära lahendada - mida ma teen muidugi suurima heameelega.

Niisiis - " Salapärane;müstiline; ulmeline". 

Neist pakutust kolmest märksönast söna ulmeline poleks mulle endale meeldegi tulnud, sest ma pole ulmelise (kirjanduse, filmi jms suur fänn) ja ei kasuta seda söna  ka könekeeles kaudses tähenduses. Kuid retsept on neil köigil sama - veidi hirmu, veidi köhedust ja veidi erilisust. 

Vötsingi piltide otsimise (seekord pildipangast) aluseks puhtalt emotsiooni ja pyydsin leida vötteid, mis sellisele tundele köige rohkem vastavad. 

Esimene valik tuli liiga suur, seega kitsendasin seda looduspiltidega metsast - sest kui minna videvikutsooni vöi valguse-varju maailma, on mets just see öige paik...

Kui ma väike olin, oli kodust kaasas kindel nöudmine - laps peab päikseloojanguks kodus olema. Olen ykskord isa käest vitsagi saanud enda öue unustamise eest. See oli yldse esimene ja viimane kord, kui ma tagumikule triibulised sain, nii et hämaras ringikolamine oleks mulle pidanud eluks ajaks tabuks jääma. 

Aga vöta näpust! Videvikus mulle just meeldibki ringi hulkuda, eriti metsas. 

Seesama isa, tuginedes oma metsavenna kogemusele, öpetas mulle, et metsas pole vaja karta, mets kaitseb sind ohu korral. Ohtu pole ma tunnetanud, ilu aga näinud palju.

Kahju, et mu kaamera ja oskused on liiga nadid hämaras olemise ja seal kumendavate värvide edasiandmiseks. Inimese silma ja aju koostöö vöimaldab näha rohkem, kui masin seda 

momentaalselt suudab registreerida (pika seadistamise puhul ja hea kaamera abil saab midagi kätte). Aga mingi tunde peaks andma ka need pildid.

Ja löhnad! Alles öö lähenedes saab metsas tunda sellist löhnakaskaadi, mida varased voodisseminejad ei teagi.

Vöi näha järvelt töusvat udu...

...ja löpuks ka päikest töusmas.

Pilte soovitan vaadata suures formaadis ja Sven Grünbergi "Metsa maagia" on minu 

Kuulamisoovitus sinna juurde (avaneb teises aknas).