Räägitakse, et laplastel on lume eri olekute kohta sadu sönu. Loodusrahvaste puhul on see ypris möistetav, ka eestlaste sönavara on ysna rikkalik. Sain sellest aru, kui märkasin, et rootsi keeles paljud sönad puudusid, st sama söna tähistas mitut eri asja.
Kuidas see on vöimalik, et sönadest saab puudus olla?! Ometi on rootslased suured sönadega mängijad ja uute vormide leiutajad. Vaadake kasvöi hyydnimesid! Mul on teooria, et nende sönavara rikkus on teistes valdkondades.
Eesti folklooris haruldane söna
kuivunud, millest ma varem kuulnudki polnud, sobib töepoolest ylihästi kaktuste kohta - kuivub, aga ära ei kuiva. Igatahes mina vötan selle söna niimoodi kasutusele. Söna on sellise oleku (kus kuivamise rypes pesitseb uus elu) tähisena yldse väga poeetiline. Argine söna
kuivama ei sobigi huulte ega sydame, ammugi siis hinge kohta. Aga
kuivuma sobib. Kui ma veel muumia pole, siis ma kuivun...mönikord.
Minu pildil oleva kaktuse puhul pole see ilmselt päris sama seisund, see töesti kuivab. Kuid kaktus, millest ykskord enne jutt oli ("Purgis") - no see taim, rahvakeeli ahvileivapuu, on täpselt demonstreerinud kuivumise tähendust. Täna oli ta lihtsalt liiga kosunud ja ilus, et teemale iseloomulikku olekut näidata.
Tehniliselt on pilti mul endal täitsa kurb vaadata - polnud valgust, polnud töötlusprogrammi ega monitori, et lähemalt näha vöi midagi parandada - mötlesin, et jätan seekord yldse vahele. Aga kui lugesin Köögikata versiooni kuivunud kaktuste kohta, siis...siin me oleme.
Mr.Linky