Pidu taevani

Kôigepealt palju ônne kôigile,
sh iseendale - avastasin, et olen ca pool aastat ilma kordagi vahelejätmata osa vôtnud!
Ei tea, kuidas see on juhtunud, pole selleks eriti pingutanud. Ju pole reise ja haigusi vahele tulnud.
Edaspidise kohta ei oska midagi öelda, sest kui enam viitsimist pole, vôib iga mäng jääda viimaseks; vôi kes teab, mis muu katkestus vôib vahele tulla. Vôi ütleb tehnika üles; vôi kaob internetiühendus sootuks (ptüi-ptüi-ptüi).
Lihtsalt niisama loobumise môtteid pole olnud ka esialgu vôimatutena tunduvate märksônade puhul. Tagantjärgi on just need huvitavamaid tulemusi andnud.
Vôin nelja silma all öelda, et tulemus selles blogis on jäämäe veepealne osa, tihti on tekkinud môtteid-meenutusi, millest on sündinud teemaga haakuvaid jätkulugusid teistesse sahtlitesse - mahukamaid, kuid algne postitus oligi.
Seega suur aitäh inspiratsiooni eest mängu algatajale ja ülevalhoidjatele, aitäh neile, kes osa vôtavad, sest ilma nendeta poleks mängu ennast!
Virtuaalne tort on pagaritelt, meie pereliikmed on nii väiksed magusasööjad, et ainult pildi saamiseks seda valmistama polnud môtet hakata ( http://evakook.blogspot.com/2010/10/kupsisetorti-teeme-me-ka.html )

Aga sellist pidu sooviksin küll kôigile osavôtjaile:

Kollektiivne supelus

Pilti kah!

...on aeg...

...taevani tôusta!

PS. pidu toimus Holiday Inn'i  meespersonalile Jordaanias, Surnumere ääres. Fotod on salamisi tehtud, tugeva zoomiga, tuhmid ja tegelikult praaki määratud, aga et teemasse sobisid nii hästi, läksid kasutusse.
Fotojahil juhtub môndagi :)

Salapärased saapad

 Nahksed eksponaadid Fram'i muuseumis Oslos 2006 

( kahjuks läbi klaasi tehtud pilt)

Kui arvestada, et Fram'i viimane, Amundseni ekspeditsioon löunapoolusele toimus 1910-1912, siis on need saapad töepoolest praegu 100 aastat vanad. Kui nad aga pärinevad Nanseni 1893.aastal alanud Arktika ekspeditsiooni ajast, siis veelgi vanemad. Sest köikide Framiga tehtud retkede varustust  oli muuseumis hulgaliselt välja pandud - tööriistu, arstitarbeid, lauanöusid, riideid; isegi toitu - kinnijoodetud plekk-kastidesse pakitud kuivatatud kartuliistakuid, e. nyydseks sajaaastaseid kartulikröpse.

Ma ei ole 2006.aastast saadik muuseumisse sattunud, olekski aeg vaatama minna, kas saapad on alles. 

Aga mis nendega ikka juhtuda vöis?

Minu omad on igatahes hea seisukorras, ehkki need on noorukesed ja paremat elu näinud.
Ma ei kujuta ette, kes neid kunagi omas, sain nad yhelt healt inimeselt Tallinnas yle kymne aasta tagasi, lihtsalt niisama, talle olid väiksed. Kust tema need sai, ma ei tea. Mulle tundusid nad naljakad, aga ma ei osanud ka ära öelda.
Sellel pildid on nad juba neli aastat aeg-ajalt käigus olnud (ainult siseruumides). Tallad on materjalist, millest niiskus läbi tuleb. Isegi värskelt pestud pörandat on kohe tunda. Vöib-olla need ongi sisejalanöudeks möeldud, pidulikuks puhuks, nagu mu nahktallaga peokingad? Nad on ylikerged, ilma voodrita suured "sussid" (taga on ka tömblukud, aga neid ma ei kasuta, jalg läheb niigi sisse).

Skaller ?

Skaller'i nime all tuntakse tegelikult (interneti andmetel - viimane pilt on Wikist) sama kujuga, aga pealt karvaseid pöhjapödranahast jalanöusid, möeldud kylmal ajal, st kuiva lumega käimiseks.

Ei tunne yhtki laplast, kellelt täpsemalt kysida, et kuidas lugu nende saabastega siis on. Arvan, et Fram'i eksponaatidel on lihtsalt karvad ära kulunud-pudenenud, algselt nad olid samasugused karvased talvejalanöud. Sest milleks polaarekspeditsioonidel örnakesi susse vaja oleks läinud?

Aga ikkagi jääb kysimus: mis otstarbeks on tehtud minu kätte sattunud jalanöud, kas on need möningase kasutamisvöimalusega suveniirid?

Edit:

Terane tähelepanek Nodsult leidis kinnitust.
Tömblukk teeb naise shikiks, vöiks laulda.
Aga et selle peegeldus nii täpselt saja-aastastele saabastele peale istus, ei osanud ma ka ise oletada - meelest oli läinud, mis mul 5 aastat tagasi seljas oli.

Hommik

 käeharjutus Corel'is aastast 2003

Hommikuga ei ole kuidagi...

See on parafraas mu tuttava vastusest, kui ma küsin, kuidas tal internetiga lood on.
" S internetom? Nu znaesh, nikak."

Küsin seda küsimust temaga kohtudes iga kord, aga vastus on alati sama - pole kuidagi.

Nii minugagi, ei mingit lootust paremusele. Kui kella sihverplaat pörnitseb magusalt magavat öökulli (=mind) kella kaheksa paiku, siisi ongi mitte kuidagi. Lapsest saadik raske hommikuse unega olnul on kalduvus alles öhtul 'elama hakata'. Aga kellele on vaja uimast töötajat, kes ainult nohiseb vöi kurdab madalat vereröhku ja vajab liitrite kaupa ergutavat jooki! Kuni iseenda tööandja polnud, sai töökohadki öhtusemad valitud, kui vähegi vöimalik oli.
Vöite arvata, et kaamera mu käes hommikul just see esimene ese ei ole. Ikka kruusi sang, ja kruusis on kohv - kange, must ja möru! Sealt edasi vöib ringi vaatama hakata...

8.25

Täitsa ime, et ma seni oma elu ilusaimad pildid sain siiski varasel tunnil.
Neil päevil oli küll nii, et jooksin otse voodist mitmel järjestikusel hommikul  vabatahtlikult(!) terrassile - nagu oleks kuri kannul - ja tegin pilte.
Lihtsalt nöiduslikult ilus oli. Ühe korra juhtunud nägema, ei saanud teistelgi hommikutel magada, ärkasin ilma kellatagi..

Fotojahi 2010.aasta parimate piltide teema all, kohal nr.1 on üks sellest seeriast juba üleval.
See körvalolev pole näha olnud. Siin on üks kaval detail vihmaveetoruga, kui keegi viitsib suuremaks klikata.
Nimelt terrassi ehitades sai vihmaveetoru lahti vöetud ja ylemine osa metsa poole pööratud. Nii et korralikuks pildiks vähe imelik variant.

Hakkasin pildikaustu sirvima, et leida veel hommikusi vötteid. Ennelöunasi pilte on, aga need AM-kellaajaga fotod on juba peaaegu keskpäeva lähedal, neist ei leia enam seda tunnet, mis tekib, kui näiteks kuulata Cat Stevens'i "Morning Has Broken" - köige hommikusem viis, mida tean.
Mötlesingi, et kui ma piltidega hätta jään, panen kuulamiseks vaid sellesama laulu: http://www.youtube.com/watch?v=e0TInLOJuUM
Taustaks on seal kauneid looduspilte ka.

Aga siis tuli meelde, et reisidel ei saa kaua magada ja samas on ka sisemine valmidus pilte teha suurem, kui muidu. Reisipildid päästsid. Nönda sain mönedki varahommikused vötted üles panna.
Köigepealt veetranspordi teemalised:

05.42
Turu (Turku, Åbo)

10.13
Kreta, Kokkini Hani, Knossos Beach

10.23
Riga, Daugava jöesadam

Ja olmeteemalised:

07.50
Iraklion, Kreta

09.13
Abu Dhabi

09.50
Sineu,  Mallorca

Järgneva pildi kellaaeg on teadmata, sest ma ei seadistanud kaamerat kohalikule ajale. Hommikusöögi, mis oli üsna varane, olin igatahes sisse maganud. Sealsamas rödul oli see toimunudki...kuid nyyd oli see inimtühi.
Aga väga hilja see polnud, ehkki mu ajataju oli jet-lag'i töttu sassis, usun, et oli umbes kell 10 hommikul.

Santa Barbara

One sunny day

I'll get back again

Somehow, someway

But I don't know when

California Blue

oh, California Blue

Instrumentaalne variant asjakohase slaidishow'ga http://www.youtube.com/watch?v=X1Bhgl3izdU

Juured

Mul on möned puud, mida ma käin pildistamas korduvalt. Mitte otse eesmärgiga, aga kui möödun, katsun pildi saada. See isend on minuga kangekaelne olnud, pole oma saladust tahtnud jagada. Kas jääb taust kirju vöi taevas 'pölenud'; vöi katavad suvel pihlakaoksad liiga palju vaatevälja. Avapilt on aprillist 2005 ja ainuke, mis kölbas juurte teema puhul välja panna.

Aga kahju hakkas - tahtsin ka näidata, et see puu ei ela ainult öhust ja armastusest. Siin on yks elav juur (vöib-olla peajuur?) mis läheb otse kaljopraos kuhugi...sügavamale:

See detail on löigatud pildist, mis on tehtud juunis 2009. On näha, et neli aastat on kuivanud juurekönte vähendanud, neil on ju ainult puud kaljul hoidev funktsioon. Et puu siiski ainult kaljussetungiva juure toidul pole, ja nende köntide najal ei seisa, näitab vaadet "tagant" (2006.aasta maikuust):

kes siin käis

?

Kandiline projekt IV

Hüva nõu

"Võta õõnes nõu kaasa", rehmas vanatädi ikka enne aiamaale minekut ukse vahelt öelda (õõnes nõu tähendas tal enamasti mannergut piima jaoks). Vahel ka kaussi marjade jaoks. Igatahes pidi see olema veekindel. 
Niisiis, kui ma aasta alguse fotojahi teemad üle vaatasin, meenus mulle kohe too minimõõdus 'piimanõu'. Aga enne tuli muidugi kandiline ja kerge; siis valge ja siis ühemeetrine( vöi siis lihtsalt üks M). 


Hüva nõu on kallis eriti siis, kui on vähe aega. 


Üks valge tühi karbike - ei tea kust ja mille jaoks pruugitud - aitas mind alguses välja. Kohe nii mitu korda järjest, et mul hakkas tekkima tunne, et hea tahtmise juures vöiks aasta löpuni teda ekspluateerida. Teda ütlen sellepärast, et kui viimaks silmad peas juba lahti, siis pole enam mis, vaid kes.
Aga ära hakkas tüütama. Kuna mini-piimanöu suuruselt karpi sobis, löpetabki see kooslus täna minu Kandilise projekti, siira silmavaatega karbi modellikarjääri.


Löpetuseks ka köik abimodellid ja töövahendid, mida ma projekti 'kirjutamiseks' kasutasin:

Kuna silte on suurendatult kujulgi kehv näha, siis lühidalt:

• KARP on pöhimodell
• KASS, PABERKOTT ja PIIMANÔU on kaasmodellid 
• LAMP, KÄÄRID ja LIIMIPULK on töövahendid
• Fazer'i silmadega toode on abivahend - kuna kakaotops sai katki lôigatud ja ära visatud, asendasin selle tänase pildi jaoks valge shokolaadi tahvliga; ka kassimaius (valge tablett) oleks pidanud olema abivahend, aga see ei huvitanud looma üldse - kass suundus kiirelt aknale naabrikassi jälgima ja keeldus rohkem poseerimast. Sellest ka udune kujutis.
• SEIN, LAPTOPI ALUS, VITSTEST KORV ja LAMBANAHK on taustad

PS. Mitte ühtki neist asjadest polnud vaja eraldi muretseda, köik olid kodus olemas.

Kandiline projekt III

 Üks emm 

Kandiline projekt II

Valge