Pildiblogihobi!Pisut kergem välja öelda, kui pagaripiparkook, eks ole, aga kas ka nii kerge teostada...?
Köigil, kes siin Fotojahil on osa vötnud ja tänagi vötavad, on kaamera, arvuti ja netiyhendus. Aga tihti puudub inspiratsioon.
Tekitasin siia körvalveergu lingikogu "Minu inspiratsiooniallikad" - ehk on veel kellelegi abiks ja annab värskema pilgu ymbritsevale. Ainult omi sissetallatud radu käies jääb maailm vaeseks.
Siin leidub minu jaoks tähtsaid tegijaid kui ka niisama eriilmelisi fotograafe. Möned neist on mu ammused huviobjektid - seega ka öpetajad.
Panin nimed tähestiku järjekorda ja kukkus nii välja, et esimeseks sattus
Aleks (Aleksander Kaasik), kelle avastasin juba kahetuhandetate alguses ja kes on mu fotoguru sellepärast, et miljonite heade ja väga heade fotograafide seas on just tema maailmanägemises mulle midagi väga kodust ja lähedast. Ta tuletab mulle meelde isa, kes mulle esimesi kompositsioonireegleid öpetas ja mind pimikusse kaasa vöttis ning lubas lapsel fotopaberit yhest vannist teise tösta ning hiljem must-valge paberil pildi algusest löpuni valmis teha. Köige pönevam oli moment, kui ilmutusvannis hakkasid valgele paberile ilmuma esimesed kontuurid...
Aleks on minu praegune nn isafiguur, suure kogemusega fotograaf, kes on öpetanud mind edasi minema digifotograafia teel.
Mul on tema ees natuke piinlik, sest ma kindlasti ei öigusta oma aeglase arenguga tema ootusi. Aga köik nöuanded on mul meeles, kirjad alles - kyll ma edenen tasapisi. (Tean, tean - mulle on vaja uut kaamerat, sest vana jääb juba vajadustele veidi jalgu).
Kas on juhus, et nimekirja löpetab samuti fotokunstnik, Wayne Woodruff? Juhuseid pole olemas, öeldakse.
Blogrollis on möned nimed, kes on mind samuti aastaid köitnud.
Tähtsam neist on Frank Aschberg.
Avastasin ta ca 5-6 aastat tagasi, kui ta vöttis osa ajalehe Metro Stockholmi-teemalisest fotovöistlusest. See oli pilt (vt tema kodukal alajaotus Birds, 2.pilt), kus tuvi lendab metrootunnelis nätsuplekilise pöranda kohal. Niisiis, see pilt köitis mind nönda, et hoidsin rongist leitud kortsus ajalehte veel mönda aega sahtlis, kuni leidsin internetist tema blogi...paar aastat veel, ja ma hakkasin ise blogima. Kaotasin ta silmist ajal, kui Frank oli Pakistanis maavärina tagajärgi pildistamas. Tuhnisin netis, kuni leidsin Dampstudio'st tema nime ja meiliaadressi (praegu ta seal enam pole) ning sain yhenduse tema tydruksöbraga ja omakorda tema kaudu ka info Frank'i uue kodulehe kohta, mis nyydseks on samuti mitu korda muutunud ning kohta vahetanud - aga ma olen olnud järjekindlalt tema kannul!
Ta teeb vördselt hästi nii dokumentaalfotot (tihti elu äärealadelt) kui ka stuudiofotot.
Gerald England jäi mulle silma 3 aastat tagasi SkyWatch Friday'st oma mitmekylgsusega. Ma ei pannud siia meelega linki tema Hyde Daily Foto 1.-2., mille pildid on väga informatiivsed ja kenad, aga mitte just sellised, et ma neid kunstiliselt tasemelt ylikörgele töstaks, on paremaid. Kuid Gerald on töeline oma kodulinna Hyde'i ajaloo fänn ja kirjutab ka häid tekste, sealjuures haikusid!
Olen ka ise fotojahi blogisse yhe haiku teinud (Lugu "Sammaldunud"; ja yhe Henjô oma lisanud, "Idamaises" loos).
Säärane pildi ja teksti symbioos on mind alati huvitanud.
Vördselt hästi valdab mölemat Tônu Ônnepalu - tema kohta vöin ainult ylivördelisi väljendeid kasutada, ehkki tema pildiblogid on tänaseks löpetatud.
Ma loodan, et need on veel kaua yleval, sest midagi nii ajatut ei tohi lihtsalt ära kaduda, kuigi kirjanik ise on juba kindlasti uue raamatu tegemisega höivatud.
Loen praegu tema esseedekogu "Ainus armastus" (2011) ja naudin iga lauset nagu gurmaan köige maitsvamat toitu. Huvitav oleks teada, kas ta tegi oma pildiblogi enne selle raamatu koostamist, vöi selle körvalt? Mul on tunne, et körvalt, sest need mölemad on seesugused delikatessid, mis täiendavad teineteist.
Rob on siin veel yks mees, keda ma jälgin puhtalt selle töttu, et tema piltides on seesama 'miski', nagu ka Aleksi ja Franki omades. Kuid ma annan endale aru, et see on puht-isiklik meeldimus ja ei pruugi yldse kattuda teiste nägemusega. Ega igas Rob'i pildis seda 'miskit' polegi, aga paljudes on...
Rob tegi aasta tagasi pika pausi, aga mul oli kannatust ta come-back ära oodata.
Märgiks veel ära James Nel'i, psyhholoogi Johannesburgist, kes avalikult deklareerib, et peale löikamise ta miskit fototöötlust ei tee! Vähe sellest - mehel on lihtne kaamera, ilma lisaobjektiivideta ja filtriteta. Et oleks kerge taskusesse pista. Ta on just nagu minu teisik (sry, Aleks, aga ise sa ytlesid, et köige tähtsam on siiski mitte tehnika, vaid kunstnik, kes tunneb ära ilu ja oskab seda tabada). James oskab hetke tabada, ka temal on see minuga kokkukäiv 'miski'.Tema About me oleks nagu minu kirjutatud (kui ma nii hästi asja kokku vötta oskaks). Ainuke vahe on meil see, et ma ei välista fototöötlust. Iga asi omal kohal.
On veel yks mees, kes pöhivoolust erineb: endine lendur John armastab vanu kaameraid; vähe sellest, ta teeb ka nendega pilte! Ja et need pildid on midagi erilist, selles vöite ise veenduda.
Kunstnik Carol Gillott Pariisist on ylinaiselik ja tema blogi oleks tyypiline nn naisteblogi, sest on just selle piiri peal, et veel rohkem pastelset vintage'i ja veel rohkem ninnu-nännut...ning edasi ma ei vaataks.
Aga ta on vaimukas! See on selline vaimukus, mis ei luba siirupiseks minna (ehkki teemaks on tihti ka maiustused), kuid teeb tuju heaks ja lahutab meelt. Ja annab kapaga inspiratsiooni!
Viimased stuudiotööd on midagi sellelaadset, mida mina tegin valge karbikesega (Kandiline projekt I-IV), aga tema kompositsioonid on palju rikkalikumad, naljakad ja sensuaalsed.
Löpuks Remo Savisaar - kes siis teda ei teaks. Nagu möni teinegi tuntud Eesti loodusfotograaf seisab ta mul (ka pöhiblogi listis) sellepärast, et vahetevahel rindu tömmata sööm puhast looduse ilu, mille on jäädvustanud professionaal á la National Geographic.
Ylejäänud on kiirvalik (möned neist päris uued avastused, aga möned ka varem leitud).
Valik vöib muutuda, sest ega blogroll pole ausammas keskväljakul - ja see muutub nii, kuidas muutun ma ise ja muutuvad mu eelistused.
Igast blogist lähevad omakorda lingid uutesse ja huvitavatesse kohtadesse - jääb vaid yle soovida mönusaid retki minu sipelgaradadel!
Hobi-teema lingikogu
 |
| Hobi: isepruunistuvad kreemid |
Inspiratsiooni sain raamatust "Fy katten!" ("Kött, kass!") - ma ei tea, kas eesti keeles on see naljaraamatuke ilmunud?).
Tahtsin samas vaimus panna pildi meie kassi hobist (kes sööb kohvrite pealt kleebissilte), aga selgus, et seda teevad teisedki kiisud, sest siltide all on liim (ilmselt sama, mis lainepapist karpidelgi, mis samuti kasse huvitavad).
Annan lingi oma ammu pooleliolevast kassiblogist, millesse panin möned eriti naljakad elukad eelpoolmainitud raamatust Kôtt kass! (vabandust - piltide kvaliteet on nigelavöitu).
Köige naljakam neist on minu jaoks kass Yvonne, kelle kasukas on sama laiguline (nn kilpkonnamustris) nagu meie Pandalgi (körvaloleval pildil), ja sellepärast on ta hobiks pandud uute pruunistu-ilma päikseta-toodete testimine.
Kass Klezmeri (kes G-stringe näeb) hobiks on geisrite uurimine. Clarence, kes on teolt tabatud Barbie'ga, armastab käia kirbuturgudel :).
