Otsides armastuse sümbolit

1.Mis on armastus? 


Söna on suur ja kysimus tundub rumal - seega esimene vastus, mis pähe kargab, on samasugune tobedus: armastus on see, kui silmist välja vötab vee; vöi kui karukoopast tuleb välja rebane-eee. 


Rebane!? Kassid...kured...linnud ja loomad! Pilti on vaja ja siin on vöimalus!
Kuna loomadele omistatakse inimlikke tundeid, oleks see olnud äärmiselt lihtne teemalahendus ega riivaks pildilejäänud inimeste häbelikkust, kui nad peaksid fotojahis end avalikkuse ees ära tundma. Ja tuvid on lausa symboolsed linnud ning Pariisi tuvide "tuvitsemise" pilt on mul täitsa olemas...vöi hoopis postkaardid Küproselt, kus yhel neist on yksteise otsas kolm kassi...hm...sugu tegemas, allkirjaga "Armastus". Teeks kollaazhi? Oo, ja veel aktsioonis jänesed mu enda looduspargi pildikaustast? 
Armsad on nad kyll, aga kas see on ikka armastus? 
Pigem ikka soojätkamine. 
Loomariigist tuleks sellist kraami löppematu valik, aga ma ei läinud "laiale" teele, kui inimlik see loomade armutegevus vöi hellitused ka ei tundunud.


Aga kuidas siis inimestevahelist armastust kujutada? 
Maalis, fotograafias ja skulptuuris on seda ju kyll tehtud ja tehakse edaspidigi. Meenus skulptuur Suudlevad tudengid. Kui ma elaksin Tartus, jalutaksin mööda, klöpsti! ja pilt ongi käes. Mis siis, et pildile jääks kellegi teise väljamöeldud armastuse symbol.
Niisiis, ytlesin endale, inimlikku armastust tuleb otsida mujalt, kui kunstivaldkonnast, kus on juba ammu olemas teiste loojate poolt teostatud kujud ja pildid önnelikust, önnetust, jumalikust vöi traagilisest armastusest. 


Armastus...armunud...aga kas ma ise olen kunagi pildistanud armunuid? Vist mitte...tänaval vöi pargis see on mulle kohatu tundunud, isegi selja tagant vöetuna ja salamisi toimetades. 
Kas mind ennast on pildistatud nii, et pildile vöiks panna allkirjaks "Armastus"? Kindlasti, aga see on isiklik, laiale ringile väheytlev ning liiga privaatne valik avalikustamiseks. 


Mida siis teha? Kuid on veel inimeste armastus töö, laste ja loomade vastu; on samasooliste armastus; on loodusearmastus ja teatriarmastus; on armastus kolme apelsini vastu ja on muudki sönamängud sel teemal...
Armastusel on tuhat nägu ja pildistada neist yhte - see tähendab pildistada mida iganes. Armastus on köikjal. 
Kuid see oleks veelgi lihtsam.




2. Armastuse sümbol, aga mitte sümboolne armastus


Mind paelus siiski mehe ja naise armastus kui symbol ja see symbol pidi olema materiaalsel kujul (et seda saaks pildistada) ja mitte kellegi teise kunstnik-inimese maalitud, voolitud vöi välja raiutud. 
Ja muidugi mitte traditsiooniline pulmapilt, kus on ju ka konkreetsed isikud oma nimede ja nägudega - kui see pole just modellifoto; vöi symbolid nagu kaks sörmust, karikakramäng vöi topeltsydamed... vöi veel midagi taolist nii magusal teemal, mis kuulub pigem rahvaliku traditsiooni alla ja mis on eri riikides, rääkimata maailmajagudest, täiesti erinev. 


Olin hädas - suurele sönale armastus oli raske leida abstraktset symbolit, millele keegi teine poleks juba vormi andnud.
Aga see oli olemas - looduses! 
Ehk siis tegelikult inimeste endi peades, kui nad vaatasid loodusvorme ja nägid seal seda, mida nad näha soovisid.
Leidsin armastuse symboli oma P.-Norra pildikaustast, suvest 2009. Aga objekt ise on igivana - nii kuidas see tuhandete aastate jooksul jää ja mere toimel on skulptuuriks muutunud. 


3. Kallen og kjerringa

Kallen - mees, ka vanamees (hellitlev mehe-kutsung meessoost elukaaslasele); ja kjerringa vastavalt naisuke, kallike - naise kohta. 
Nii nagu kohalik murrak, on ka kujutis yksjagu jöuline arusaam armastusest, kus eite-taati koos merd silmitsevad. Meri tähendas elu - see andis toidu, kuid ta vöttis mönikord kalamehed igaveseks oma ryppe. Kuid siin pole traagilist nooti, pigem vastupidi - yhel teisel väiksel saaarel pidavat olema kalju, nimeks krinolinen - seelik, mille kjerringa ära kaotas, kui kallen naisukest kabistama hakkas.
See on kahtlemata yks köige lihtsakoelisemaid armastuse symboleid, mida ilmast vöib leida.


Edit: Kall on siis yldnimetus köigi (vana)meeste jaoks, kallen on see konkreetne tyyp :). Huvitav on hääldus, mis on nagu eesti keeleski till vöi mall - st peene l. 
Ma ei ole grammatikas tugev, aga vast saate aru, mida ma mötlen. 
Näiteks soomlased ei ytle peent l-i välja,  ka mitte rootslased ega norralased. Aga seal pöhjas, seal on sellised dialektid. http://www.transparent.com/norwegian/tag/nordnorsk/