Mänguri suhtumine

Milline teema, suurem kui elu!

Ja just nyyd pole mul aega, et syveneda. Peab mängude mängust yhe väikse mängu valima...aga millise?

Esimest korda käisin enne oma postituse valmimist teiste omi piilumas. Äkki on mönel varuks mäng, mida ma ei tea? 

Vöi et ma ei kordaks oma piltidega teiste ringmänge, pallimänge, lastemänge ja lauamänge. Seni yllatusi polnud. Mängivad nii lapsed kui kassid, mida oligi arvata. Minugi kass mängib, aga päriselt, elu julma mängu.

Mängib veel siis, kui ohver on juba hinge heitnud. Lykkab käpaga: ehk liigathab, suurendab mönu? 

Veel parem kui hiir, on vaskussi saba, see on yleskeeratud loodusmänguasi ise, mis liigutab ennast veel siis, kui kasski on tydinud. 

Mängida on tore, kui sinu käes on jäme ots. 

Köis vöi kaabel vöi ussi saba. Vöi ehk ainult niidiots.

Poliitikud mängivad omakorda meiega. Ja pankurid, need mängivad laialt, halastuseta ja köigiga, valitsused kaasa arvatud. Raha ei tunne riigipiire. 

Ja möned mängivad lolli, selge see.

Elu on ju mäng ja me peame teadma, kuidas seda mängiga. Et oleks mängu ilu.

Mulle meenus kunagi loetud raamat ja sellest yks kindel koht mängulisest suhtumisest: 

mängimine on järkjärguline kogemus sellest, kas* te olete teinud köik endast oleneva. 

Ma tavaliselt eneseabi öpikuid ei osta - teate kyll, sellliseid, kus möni psyhholoog koolitab teid punkthaaval, kuidas öigesti elada. Kyllap 90-ndad oli raske aeg, et ma siiski yhe sellise raamatu koju töin. Ehkki tookord  tundus, et autorite soovitatud mänguri suhtumist kasutasid pigem all-ilma jöud, poliitilised ärastajad ja vene maffia.

Aga mänguri suhtumine on ju teha midagi nii hästi kui vähegi suudetakse.

See on nagu spordis. 

Lapsed mängivad ennastunustavalt. Hobiga tegeletakse samamoodi. Aga katsu sa tööd nii teha vöi igapäevase rutiiniga mängleva kergusega hakkama saada! Enamik inimesi kaotab suureks saades lapseliku mängulusti. Kuid vötame nii, et elamine on samuti elumängu mängimine. 

Me teame, et muretsemine vähendab tegutsemisröömu ja tulemus sellest paremaks ei muutu, aga ikkagi muretseme. Tuttav, eks ole?

Teiseks on oluline öige koht. Tavaliselt tundub, et see on veel olemata, see on tulevikus, kui ma saan, jöuan, saavutan...jne.

Tegelikult on öige koht seal, kus te teete maksimaalselt köik, mis selles olukorras teha saab.

Täiesti sportlik, mänguri suhtumine.

Kuna koht, kus me iganeks ka viibime, jaguneb alati neljaks elutsooniks (avalik, sotsiaalne, isiklik ja intiimne), siis on väga oluline teada iga eri tsooni olemust ja reegleid. 

Kuid köigepealt on vaja yldse teada, millises tsoonis ollakse ja juba selles teevad inimesed väga palju vigu. Mängur ei torma isikliku tsooni reeglitega avalikus tsoonis korda looma, vaid kysib köigepealt: "Kus ma praegu olen?" 

Avalik tsoon lööb eksimuse puhul vastu köige valusamalt. 

Minu meelest on paljudel, ehk ka mul endal, seoses internetistumisega ysna sassis isiklik, sotsiaalne ja avalik tsoon. Mönel isegi intiimne. 

Peaks uuesti raamatu läbi sirvima, kuigi see on täis joonitud, testid on täidetud, kaangi on täis kirjutatud, aga siiski palju on meelest läinud.

Kuid mitte see: "Teha antud olukorras köik endast olenev".

Nagu täna, nagu praegu - ka seda postitust tehes.

* raamatus on söna kas, mina tunde järgi kasutaks kuidas

. 

Richard Corriere, Patrick M.McGrady Elutsoonid. Kuidas vöita elumängus. 

Kirjastus "Aed" 1997

Fotojahi pilt ka:

Santa Barbara peatänava kaupluse vaateaken, 2008

Teised mängurid: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=23Nov2010