Mul on möned puud, mida ma käin pildistamas korduvalt. Mitte otse eesmärgiga, aga kui möödun, katsun pildi saada. See isend on minuga kangekaelne olnud, pole oma saladust tahtnud jagada. Kas jääb taust kirju vöi taevas 'pölenud'; vöi katavad suvel pihlakaoksad liiga palju vaatevälja. Avapilt on aprillist 2005 ja ainuke, mis kölbas juurte teema puhul välja panna.
Aga kahju hakkas - tahtsin ka näidata, et see puu ei ela ainult öhust ja armastusest. Siin on yks elav juur (vöib-olla peajuur?) mis läheb otse kaljopraos kuhugi...sügavamale:
See detail on löigatud pildist, mis on tehtud juunis 2009. On näha, et neli aastat on kuivanud juurekönte vähendanud, neil on ju ainult puud kaljul hoidev funktsioon. Et puu siiski ainult kaljussetungiva juure toidul pole, ja nende köntide najal ei seisa, näitab vaadet "tagant" (2006.aasta maikuust):



Imeliselt soe pilt... Ja tubli puu, kivi otsas ;)
ReplyDeleteMulle kompa väga meeldib, ei jäta üldse poolikut või lõigatud muljet, nagu vahest puupiltidega juhtub. Need väikesed oksad seal taga on ka vahvad!
Väga ilus pilt!
ReplyDeleteJa muidugi väga tubli kivi, kes sellise koorma kanda on võtnud :)
Tohutult võimas!
ReplyDeleteLooduse jõud ja elutahe on ikka mõõtmatu.
ReplyDeleteLoodus on ikka Suur Looja. Tänud jagamast.
ReplyDeleteSinu piltides on suursugusust.
ReplyDeletePuu on hakanud vist ise kõndima :) Uhke!!!
ReplyDeleteKivisse juurdunud :)
ReplyDeleteJa kolmas pilt on ka väga põnev...