Projekt Üks teise sees II

Rist sôôri sees, pilt arvuti sees

Rist sôôri sees, pilt arvuti sees


Ristimärk ei ole vist minu jaoks. Minu kujund on sôôr. Sümboolikasse ja esoteerikasse laskumata ütlen niimoodi lihtsalt tunde järgi*. 


Aga ristiga pole nii, nagu hommikuga oli, et "polnud kuidagi". Hommmikuga on teised lood - parimad neist pööravad eelmise hinnangu pea peale - siis vÔib öelda, et "hommik on vägagi" (hea aeg), mis siis, et rutiinne hommik seda pole; aga rist kuulub teistsugusesse kategooriasse ja "pole kunagi kuidagi"(olemuslikult meeldinud). 


Mitte, et mulle kohe kuidagi ei meeldi ristid, kui religioossed sümbolid - sest see on vist paljudel esimene assotsiatsioon - surnuaial on nad omal kohal, eriti maalilised on need vanad raidristid juba arusaamatuks kulunud kirjadega. Köige rohkem peaks mulle istuma siis rôngasristid, kui nüüd iseendale psühholoogi mängida. 
Kes teab, mönda sellist ehk olen isegi pildistanud, küll rohkem üldise maastiku, valguse ja muude pildiliste kauniduste töttu.
Aga kuna mul pole ikka veel oma arvutit pildipangaga, töötlusprogrammist rääkimata, siis ajan läbi ilma oma huvitavate ristide esitluseta, olgu nad siis mis ristid tahes. 
Kahju on ühest taevasest ristist, mille pilt mul esimesena silme ette tuli, aga mis sest rääkida, mida pole.
Ja on see, mis on, seega internetist. Harmooniline täius ise.

Vitruviuse mees**

Ristitemaatikat veel, piltide kujul: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=30Mar2011


___________________________________________________________




* on üks seik, mille järgi vöiks arvata, et mind on programmeeritud riste mitte sallima, aga mulle ei istunud rist kui kujund visuaalselt, olemuslikult juba enne...seega see vist ei tööta. 
Nimelt 90-ndate alguses sensitiivne inimese nägemuse kohaselt peaks ma kandma talismanina ketti ilma ristita, ilma mingi kujundita.
Ma oleks sellise jutu ühest kôrvast sisse ja teisest välja lasknud (ma ei kandud siis üldse mingeid kette), kui ta poleks ka paberile pannud kôik mu küsimuste vastused - ilma mind tundmata, nägemata ja küsimusi tegelikult saamata...(me andsime talle margiga, aadressiga ümbrikud valge paberilehega ja tema tegi kodus vastused ja saatis meile ära). Keegi küsis, kust ta meie jaoks selle info vôtab - ta ei teadnud seda isegi, ütles, et küll käed trükivad. 
See tuli mulle alles praegu meelde. Olen unustanud selle inimese nime, välimuse ja köik muud üksikasjad, nagu ka selle, millise grupi koosseisus me temaga kohtusime.(Kui ma ei eksi, oli ta endine ôpetaja L.-Eestist). 
Kui keegi teab, vÔiks siin hea sônaga meenutada. Sest tema tekst oli väga lohutav ja positiivne, nagu kôrgemalt nähtud ja teadvel ka mu esivanematest. Veidi kôhe, kas pole?


**Antiikses Roomas elanud arhitekti Vitruviuse poolt väljapakutud proportsioonide põhjal kujundas Leonardo (da Vinci) täiusliku inimese figuuri. Vihase näoga mees da Vinci joonistel võiks aga igati rahul olla - teda peetakse tänapäeval maailma tuntuimaks joonistuseks.
http://www.ap3.ee/?PublicationId=a4e94a6a-9e82-4165-95d4-4bf7b2b4b461