Mees, kes vöttis osa Talvesöjast ja sai mälestuseks selle soome pussi, kas tema oli mönele esivanem? Näiteks isa vöi vanaisa?
Ma arvan, et polnud, muidu poleks kauged sugulased seda (ja muidki mälestusesemeid) maha jätnud majja, mis myydi koos majakraamiga.
Aga kyllap temal endal olid esivanemad. Just sellised, et tema tee oli minna 1940.aastal naabermaad kaitsma. Rootslastel, kes seda teha tahtsid, polnudki see nii lihtne. Aga see oleks juba teine jutt.
Siin see soome puss on ja me vöiks, kui maja ostjad, seda enda omaks pidada, ehkki meil selle inimesega mingit seost ei ole. Me teame vaid tema nime ja seda, et ta ostis selle maja aasta peale selle valmimist esimeselt omanikult. Teisi peale tema (ja hiljem tema sugulase) pole siin kunagi olnud.
Me vöiks need ja palju muid esemeid vanakraamiturule viia. Me vöiks kogu maja ära remontida ja muuta selle omapärase vööra maailma teistsuguseks, endale sobivaks. Aga on tunne, et seda pole tarvis teha. Mitte ainult sellepärast, et see köik töesti töötab ja korraga me niikuinii köike muuta ei jöuaks, aga me nagu vöi seda teha. Ei sobi. Ja nii ongi meil vöörad esivanemad, kelle mälestust me hoiame..
Kuidas me endale esivanemad ostsime: http://teisesahtlilood.blogspot.com/2011/09/pole-siin-midagi-imelikku-vanasti-vois.html
Mulle meeldib su mõtteviis, sest see sarnaneb minu omaga. :)
ReplyDeleteMul ka olnu' vähämbäste üits tollelaadne väits, ei tiiä, konne är katte lännü...
ReplyDeleteNoo' puukot olliva' üte' ää' väidse' umal a'al. Ei saa täämbäkse' ütekõrdse' teräriista' näide vasta.
Kost tulli miilde, et ka mu indä esä tei sarnatsid väitsu. Olliva' ää' asja' mõtsan koladen...
saladustega looritatud ajalugu...
ReplyDeleteTe ostsite lausa varandusehunniku!
ReplyDeleteSellepärast müüja vaatas sind sellise muigava pilguga, et mida te oskate selle kõigega peale hakata? (Jaajaa, käisin teisesahtlilugu lugemas.)
Võibolla koos kummitusega, kes pesitseb märjas kummutis, et kummikud jalas teisel?
:D
Appike, kui põnev ja salapärane lugu (lugesin ka teisest sahtlist).
ReplyDeleteHei rahvas, tänud, aga ma pole rääkinud, mis seal köik jälle pahasti on. Ja see kuradima maanteemyra ajab ikka möni päev hulluks. Eriti kui ilus soe
ReplyDeletelöunatuulega ilm on. Myra tuleb ka sealtpoolt :(. Ja veel ja veel.
Aga noh, ma ei kujuta ka ette, et peaks ära myyma (kuid köike vöib elus juhtuda), mis siis asjadest saab, need ju meile 'usaldatatud'!? Eks muuseumi annaks ilmselt, selle pussi kindlasti, see ju nimeline.
Nii põimuvad ajad ja saatused...
ReplyDelete