Söbral, kelle suures mootorpaadis (mis nägi välja nagu roostes suuremat tyypi kolhoosiaegne kaluripaat), me tookord olime, oli kaasas vend ja vennal omakorda koer.

Peni haukus nagu pöörane sellest hetkest, kui keegi öngeritva puutus ja edasi iga viske peale, nii et me olime öhtuks sellest lärmist päris väsinud.
Tegime korraks pausi ja läksime slepis olnud väiksema paadiga eemale laiule, sellal, kui söbrad kala edasi pyydsid. Koera lärm kajas merelt kaua järele.
Me töotasime endale, et me kunagi enam koos selle koeraga kalale ei lähe, kutsugu söber kui hästi tahes...

Mul on sellest paadist ka väga ilusad piknikumälestused, aga kuulsin hiljuti, et see mönus monstrum on ära myydud.
Tösi, vahel see "aatompealveelaev" (vt mootoriluugi silti) ei läinud käima, aga kui löpuks läks, vöis kindel olla, et ka koju saime.
Nyyd on meil möned head aastad juba oma paat olnud, aga ma pole kalade vörkupyydmist ikka veel proovinud. Pole seda soont vist...
Mr.Linky: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=29Oct2011


Igatahes priske saak :)
ReplyDeleteIsuäratav kaader... /ohkab/
ReplyDeletekalavaht on nii valvsa vaatega nagu oleks ise selle veest välja vedanud. :) huvitav mida küll ta peas praegu liigub. :)
ReplyDeleteKindlalt võrgus.
ReplyDeleteTaaahaks kalaaa....ahjukala...
Mulle meeldib, et esimesele pildile ka see koer on jäänud. Aga pidev haukumine võis tõesti jube olla.
ReplyDeleteHaugist ma õnneks ei hooli.
Tõenäoline seletus tundub et koeral oli suur kalamehehasart.
ReplyDeleteSeda lugu peaks esitama neile kes kalapüügi haaravuse tekkest aru pole saanud.
Ull koer, ütlen ma , ull koer!
ReplyDeleteTore paat pidi olema, kui sellega nii palju mõnusaid meenutusi seotud on!
Koer hoiatas kalu, et nad eemale hoiaks. Aga mis kalad tegid? Jäid konksu otsa!
ReplyDeleteVblla ei mõiganud koerte keelt...
:D