Päeva inspiratsioon: Laura Owens'i
pealkirjata maal (G+)
Olen viimasel ajal vötnud teadlikult aja maha, et möelda, mis suunas edasi minna. Olukord, kus enam ei saa ega tahagi vanamoodi, on öhus mitmel tasandil.
Isiklikus plaanis hakkas yha enam jalgu jääma vana tehniline baas - köigepealt kaamera ja siis muidugi ka tarkvara; ehk isegi arvuti ja monitor.
Aga et uus aeg nöuab uusi oskusi, hakkasin köigepealt teoreetiliselt uurima fototöötluse vöimalusi ning vajadusi. Paar viimast nädalat on olnud kogumise aeg ja saak on olnud yllatavalt mitmekesine. Vaatasin läbi lugematu arvu pilte; lugesin juhendeid, kuidas teha seda vöi teist töötlust; sain nöu professionaalilt, kelle link ripub minu inspiratsiooniallikate blogrollis. Köik mu uuringud on selleks, et uue tehnika ja tarkvara ost tuleks optimaalne ja vöimaldaks teha just neid manipulatsioone, mis mulle enim huvi pakuvad.
Samal ajal on teiste töid vaadates tekkinud kyllastus nn "fotoshopitud" töödest - yleelusuurused värvid, kaunid maastikud, kus on (liiga) selgelt näha, et mida on parendatud. Harva petab möni pilt ära, kui selgub, et polegi HDR kasutusel olnud.
Ja aina rohkem tekib tunne, et pintsel ja värvid oleks veel isikupärasemad lahendused. Las foto jääb fotoks ja maal maaliks.
Vöib-olla on see mul ajutine kahtlev möttekäik, aga selge on see, et yha rohkem teada saades, kuidas need iluravi nipid ehk tarkvaraga maalimine tegelikult käivad, kaob sellevörra huvi valmis 'saaduse' vastu. Veel hullem - selleks nähtav vaev ning vajamineva tehnika alla minevad summad tunduvad mittevastavuses tegeliku keskmise tulemusega.
Löpuks: kas kauniks töödeldud foto on kunst...vöi tarbekunst? Kui seda viimast, siis ma eelistan oma sooja käega puudutada savi vöi kangast ja vormida sellest tarbekunst, mida töesti tarbida kannatab.
Loomulikult on kiht-kihilt töödeldud foto isikupärane, sest fotokunstniku silmad ja maailmanägemine erinevad inimeseti nagu ka maalikunstnike käekirjad. Aga veel isikupärasem on nende fotokunstnike looming, kes ei kasutagi töötlust, vaid pigem annet valida objekti, mis on rohkem kui ilus pilt. Mis on yldistus ja tekitab dialoogi vaatajaga.
Paralleelselt uute asjadega vaatasin uuesti suure mönuga tuntud eesti fotokunstnike loomingut - näiteks möned Peeter Lauritsa pildid on mu lemmikud olnud läbi aegade - ja need pole ajaga sugugi halvemaks muutunud! Olen pidanud sel teemal kirjavahetust ja saatnud faile. Köik see on pikk jutt, mis ei mahu tänase inspiratsiooni - maalikunsti alla, aga samas pole maalikunstist ka väga kauge teema.
 |
| Peeter Laurits "Kaks Linna" |
Maalikunstnik on veel vabam oma loomingus. Veel isikupärasem, veel rohkem öelda suutev - seda ainult paari kujundi ja ysna nappide värvidega. Aga ka maalikunstnike hulgas on keskpäraseid 'plätserdajaid' kyllalt, kellele hea fotokunstnik silmad ette teeb.
Ringiga jöuan oma mötetes tagasi vana hea must-valge foto väljenduslikkuseni, mille körval täiuslikult töödeldud, aga mittemidagiytlev pilt on pelgalt silmailu...jah, siiski enamasti vaid tarbekunst.
Loomulikult (tundes ennast) ei saa ma pildistamisest loobuda ja kaamerat nurka visata. Aga kahtlemata on paast selles olnud tervendav ja illusioone hajutav aeg.
Kunstnikku minus niipalju pole, et 'päris' kunsti teha. Ei fotograafias ega maalis. Aga ma vöin proovida luua midagi uut, midagi vana synteesida ja ehk teisel kujul kokku panna. Ega muidu mu kujutletava firma nimi poleks ReDisaiNet.
PS. Statistikast: mötlesin, et peale meemi/de/st osavöttu ei tule siia blogisse enam keegi vaatama. Kummalisel kombel (peale esialgset nullseisu) on kylastajaid tekkinud rohkemgi kui meemi ajal. Need on samamoodi sisseastujad (nagu mu muudes blogides), kes reeglina ise ei kommenteeri - nagu ka mina ei kommenteeri enamasti neis blogides, mida igapäevaselt lugemas käin (st. pole viisakuse sundust ka siis kommenteerida, kui midagi öelda pole).
No comments:
Post a Comment