Mälestuseks

Vahel ei saada vöi tooda asju mälestuseks, vaid neid jäetakse...

(leitud objekt jäi kaamera ette Björnfjället- Riksgränsen piirkonnas, Rootsi-Norra piiri lähedal).

Päevik: http://fotojahip2evik.wordpress.com/

Lingikogu: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=09Nov2010

Midagi samal teemal: http://teisesahtlilood.blogspot.com/2010/11/keskkoopaikest-jahtimas.html

Minu sügavuse-otsingud planeedil Maa

"Vajugu maa su jalge all"
kölab sajatus, ja tuleb välja, et see polegi päris öhust vöetud olukord.
Nii vöib ilma halba soovimatagi juhtuda, kui karstialal pinnasesesse äkki pirakas auk tekib, vöi kui endised kaevandused vajuma hakkavad.
Hiljuti uudistest läbi jooksnud juhtumid Guatemaalas ja Saksamaal on just sedalaadi, vähemalt mina kyll ei usu sajatuse mystilist jöudu.
(Auk Schmalkaldeni linnas tekkiski kuuldavasti kunagise kaevanduse piirkonnas. Millegipärast aga pöhjustest ajakirjanduses ei räägita).
Kiruna (milline sobiv nimi tagakirumiseks!) kaevanduslinn P.-Rootsis planeeritakse (ehkki seal pole veel yhtki önnestust olnud) täies mahus maha jätta ja uus linn asemele ehitada - ja Kiruna pole sugugi väikelinn. Ma ei tea, kas tööd on juba ehitusfaasis, vöi alles vaieldakse plaanide yle. Oleme sealt palju kordi läbi söitnud, ega seal midagi eriti ilusat (arhitektuurses möttes) pole, millest väga kahju oleks.
Natuke nalja ka:
- keegi arvas, et kui Saksamaal tekkis nii sygav kraater, siis peab teiselpool maakera kuhi tekkima. Nagu Ülev Suurmôlk kunagi arvas muhu ja lohu kohta.
- teine jälle, et nii sygav auk tekkis sellepärast, et gloobus on seest tyhi, juba tema vanaema teadis seda, ja kui gloobus lahti vötta, näeb igayks isegi milline maakera seest on - tyhi! :)


Tödesin, et ma ise pole yhtki väga sygavat auku oma silmaga näinud ega kaameraga pildistanud...
...niisiis läksin metsa ja jala ette sattus kaljupragu.
Mitte eriti sygav.
Möeldud tehtud - panen prao yles ja pealkirjaks "Mitte erti sügav". Käib kyll!

Aga siis tuli meelde, et ma olen ju kunagi P.-Rootsis, Lapimaal ka suuremat "pragu" näinud, koguni väga sygava löhe servale jalutama sattunud, mille pöhjas mustas vesi...

Hakkasin pildikaustadest seda kohta otsima.. Kuid selgus, et ma ei saanud tookord yhtki korralikku pilti, kus ka taevas näha oleks ning löhe teine kallas näha, et töeline sygavus pildi peale saada.
Nagu ikka, kimbutas päike, mis paistis otse silma - see oli paistamas teiselt poolt löhet, ning kaljumetsas turnimiseks polnud aega, et paremat positsiooni saada.
Niisiis pildistasin otse alla sygavikku ja kahetsesin, et foto siiski lamedaks jäi. Sygavuse pildile saamine on yks suuremaid trikke ja möistatusi minu jaoks.

Mul on kaustades vaid yks pilt, see körvalolev, mille kohta ma tahaks iseendale öelda, et sygavus on mingil määral tabatud. Aga vöib-olla näen ma seda ainult ise?
Olen iga kord samast kohast (puu on orientiiriks olnud) proovinud samasugust sygavuse tunnetusega pilti saada, aga see ei ole önnestunud...
Ja kui viimaste aastate tormid puu kah ära viisid, kadus mul täpse koha märk, et uuesti proovida.
Ju see oli taeva, mere ja valguse hetkeline  koosmöju, mis taolise öönsakstegeva sygavusetunde andis. Ega pildil seda 100% näha olegi, aga see meenutab mulle väga eredalt tollast kogemust.
Ja siis - nentides, et sygavust edasiandva tunnetusega tehtud pilte mul rohkem pole - jätkasin  mitte vähem sygavat mötiskelu köikvöimalike sygavate kohtade yle maailmas.
Kohe meenus, et olen täpselt aasta tagasi olnud maailma köige madalamas kohas... mis on koguni 422m alla maailmamere pinna! 
Seda on raske ette kujutada, et selline koht planeedil Maa on olemas, aga ma olen ise seal käinud ja Surnumere soolvees höljunud.

Sattusime Surnumere-äärsse kuurorti just peale tormi, veekogu muutus sääraseks peegelsiledaks alles kolmandaks päevaks. Kuna sellest reisist saab juurde lugeda, siis ma siin rohkem ei heieta. Ainult yks vihje veel - seoses maa alla manamisega, millest juttu alustasin:
siinkandis asuvad  muistsed kohad  Soodoma ja Komorra. 
Piiblilegend räägib, et need linnad elanike pattude ja kölvatu elu töttu Jumala viha enda peale tömbasid ja  sulaväävli saju alla jäid. Ma ei ole kindel, et need kohad lausa Surnumere pöhjas nyyd on, aga kogu see ymbruskond tuleks vanade pärimuste ja piiblilegendi-huvilistel läbi käia...osa turiste ainult selleks sinna söidabki.
Ilma selletagi (sest see huvi pole mul esmane) on Surnumere ääres käimise lugu yks köige vaevalisemalt ja pikemalt kirjutatud reisikirju, mis algab Eelylevaade Jordaaniast ja pisut kogu piirkonnast 
ja jöuab välja blogi viimase loo Petrast  - Petra kaljulinn 
ja on tegelikult tervikuna veel löpetamata.  Kyllap see maa oli mulle nii suur elamus, et veel aasta hiljem pole saanud oma jutul otsi kokku tömmata.  Aga katsun seda teha lähipäevil, see postitus siin on hea ajend.

Eks ka Petra kaljulöhede kohtagi saab öelda, et need on sygavad...
Ometi on nad mölemad - nii minu kaljupraoke metsas vöi need suured löhed siin kalju sees midagi, mida inimene pole loonud - seega mötteline jätk eelmisele postitusele looduse imepärastest vormidest.

PS. Esimene pildike Saksamaa syndmusest on vöetud ajakirjandusest (Scanpix)

Fotomeemist osavötajate link:
http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=31Oct2010

Otsides armastuse sümbolit

1.Mis on armastus? 


Söna on suur ja kysimus tundub rumal - seega esimene vastus, mis pähe kargab, on samasugune tobedus: armastus on see, kui silmist välja vötab vee; vöi kui karukoopast tuleb välja rebane-eee. 


Rebane!? Kassid...kured...linnud ja loomad! Pilti on vaja ja siin on vöimalus!
Kuna loomadele omistatakse inimlikke tundeid, oleks see olnud äärmiselt lihtne teemalahendus ega riivaks pildilejäänud inimeste häbelikkust, kui nad peaksid fotojahis end avalikkuse ees ära tundma. Ja tuvid on lausa symboolsed linnud ning Pariisi tuvide "tuvitsemise" pilt on mul täitsa olemas...vöi hoopis postkaardid Küproselt, kus yhel neist on yksteise otsas kolm kassi...hm...sugu tegemas, allkirjaga "Armastus". Teeks kollaazhi? Oo, ja veel aktsioonis jänesed mu enda looduspargi pildikaustast? 
Armsad on nad kyll, aga kas see on ikka armastus? 
Pigem ikka soojätkamine. 
Loomariigist tuleks sellist kraami löppematu valik, aga ma ei läinud "laiale" teele, kui inimlik see loomade armutegevus vöi hellitused ka ei tundunud.


Aga kuidas siis inimestevahelist armastust kujutada? 
Maalis, fotograafias ja skulptuuris on seda ju kyll tehtud ja tehakse edaspidigi. Meenus skulptuur Suudlevad tudengid. Kui ma elaksin Tartus, jalutaksin mööda, klöpsti! ja pilt ongi käes. Mis siis, et pildile jääks kellegi teise väljamöeldud armastuse symbol.
Niisiis, ytlesin endale, inimlikku armastust tuleb otsida mujalt, kui kunstivaldkonnast, kus on juba ammu olemas teiste loojate poolt teostatud kujud ja pildid önnelikust, önnetust, jumalikust vöi traagilisest armastusest. 


Armastus...armunud...aga kas ma ise olen kunagi pildistanud armunuid? Vist mitte...tänaval vöi pargis see on mulle kohatu tundunud, isegi selja tagant vöetuna ja salamisi toimetades. 
Kas mind ennast on pildistatud nii, et pildile vöiks panna allkirjaks "Armastus"? Kindlasti, aga see on isiklik, laiale ringile väheytlev ning liiga privaatne valik avalikustamiseks. 


Mida siis teha? Kuid on veel inimeste armastus töö, laste ja loomade vastu; on samasooliste armastus; on loodusearmastus ja teatriarmastus; on armastus kolme apelsini vastu ja on muudki sönamängud sel teemal...
Armastusel on tuhat nägu ja pildistada neist yhte - see tähendab pildistada mida iganes. Armastus on köikjal. 
Kuid see oleks veelgi lihtsam.




2. Armastuse sümbol, aga mitte sümboolne armastus


Mind paelus siiski mehe ja naise armastus kui symbol ja see symbol pidi olema materiaalsel kujul (et seda saaks pildistada) ja mitte kellegi teise kunstnik-inimese maalitud, voolitud vöi välja raiutud. 
Ja muidugi mitte traditsiooniline pulmapilt, kus on ju ka konkreetsed isikud oma nimede ja nägudega - kui see pole just modellifoto; vöi symbolid nagu kaks sörmust, karikakramäng vöi topeltsydamed... vöi veel midagi taolist nii magusal teemal, mis kuulub pigem rahvaliku traditsiooni alla ja mis on eri riikides, rääkimata maailmajagudest, täiesti erinev. 


Olin hädas - suurele sönale armastus oli raske leida abstraktset symbolit, millele keegi teine poleks juba vormi andnud.
Aga see oli olemas - looduses! 
Ehk siis tegelikult inimeste endi peades, kui nad vaatasid loodusvorme ja nägid seal seda, mida nad näha soovisid.
Leidsin armastuse symboli oma P.-Norra pildikaustast, suvest 2009. Aga objekt ise on igivana - nii kuidas see tuhandete aastate jooksul jää ja mere toimel on skulptuuriks muutunud. 


3. Kallen og kjerringa

Kallen - mees, ka vanamees (hellitlev mehe-kutsung meessoost elukaaslasele); ja kjerringa vastavalt naisuke, kallike - naise kohta. 
Nii nagu kohalik murrak, on ka kujutis yksjagu jöuline arusaam armastusest, kus eite-taati koos merd silmitsevad. Meri tähendas elu - see andis toidu, kuid ta vöttis mönikord kalamehed igaveseks oma ryppe. Kuid siin pole traagilist nooti, pigem vastupidi - yhel teisel väiksel saaarel pidavat olema kalju, nimeks krinolinen - seelik, mille kjerringa ära kaotas, kui kallen naisukest kabistama hakkas.
See on kahtlemata yks köige lihtsakoelisemaid armastuse symboleid, mida ilmast vöib leida.


Edit: Kall on siis yldnimetus köigi (vana)meeste jaoks, kallen on see konkreetne tyyp :). Huvitav on hääldus, mis on nagu eesti keeleski till vöi mall - st peene l. 
Ma ei ole grammatikas tugev, aga vast saate aru, mida ma mötlen. 
Näiteks soomlased ei ytle peent l-i välja,  ka mitte rootslased ega norralased. Aga seal pöhjas, seal on sellised dialektid. http://www.transparent.com/norwegian/tag/nordnorsk/

Idamaine

kui nukker rändur
hardalt töttas et leida
vahtra all varju
nägi ta puu ümber vaid
punaseid sügislehti



HENJÔ

Käies ümber Unrin-in templi
juures kasvava puu







Henjô tanka on vôetud 
vanema ja praeguse jaapani luule kogust "KASTEPIISAD KRÜSANTEEMIÔITEL" (Kokinwakashû), X saj.
Viies kirjarull
Hilissügis












"Rändur" ei pruugi sugugi kuskile teel olla. Köik me rändame läbi maailma sünnist surma poole (tölkija märkus).
Valinud, klassikalisest jaapani keelest tôlkinud, kommenteerinud ja eessônaga varustanud Rein Raud
LR 10'11 1985 "Täiskuu taeva all".




Pildil Jaapani aed Portlandis (Oregon, USA) 2007


PS.Tollest aiast on mul palju pilte, aga ma pole seni julgenud neid eriti internetti panna, aias oli köva keeld selle kohta  yleval; vöi oleks tulnud säärase öiguse eest maksta paraja koguse $.
Kirjutasin ja kysisin luba, aga mingit vastust ei saanud. 
Need siin polegi ehk köige huvitavamd fotod, aga haakuvad tekstiga paremini...
Raamat ise on mul riiulis nn pöhivara.

Käed

Iga nädal korra vöi paar teeb ta leiba. Ta on seda teinud juba rohkem kui 50 aastat, nii et vöiks ka kinnisilmi toimetada. Kuna vana naine näeb viimasel ajal halvasti, siis peaaegu nii see käibki. Önneks on tal abilisi, kes aitavad köögi puhta hoida. Aga leiba teeb ta ise ja see on muutumatult parim leib, mida ma olen saanud.

Teised käed leiad siit. 

Etno

Paplipuuga pähe saanult ja haaba avastunult olen edaspidi ettevaatlikum (vt.eelmine postitus :)).
Ei vöta enne söna, kui tean täpselt mis on mis ja kes on kes.

Aga mis loom on etno?
Mis on etnograafia, seda ma muidugi tean ja peas oli juba postituski valmis - ja minu arust ei saanud siin mingit valearvestust seekord olla. Aga ikkagi natuke oli.
Nimelt andis guugeldamine mulle teada, et söna etno tarvitatakse pigem pärimusmuusika kui vanade esemete tähistamiseks.
Aga minu esimene pildiline teemakujutlus oli tekkinud kummutis ilutsevatest mustrilistest sokkidest, Eesti oma sukavabriku SUVA toode. Ja sealt läksid mötted edasi teiste tekstiililiste asjade juurde.
Olgu, kuidas on, kui sukavabrik tähistab kaasaegseid sokke "Etno" -sildiga, siis miks ma ei vöiks alljärgnevat vana käsitööd kah etnoks kutsuda? Ehkki  töenäoliselt see kena ese oleks iga etnograafiauuseumi kollektsiooni uhkuseks ja seega väärikas etnograafiline objekt, mitte pseudo-etno myygihitt (mis on samuti - vähemalt SUVA puhul -tervitatav nähtus, olen neist sokkidest lausa vaimustuses).
Kui pilti suuremaks klikata, on näha aastaarvu 1829; ja teises otsas tikkija nime. Ma ise kipun arvama, et äkki ikka on seal 1929? Ehk ma näen valesti, sest ei yks riidest ese ei saa ometi nii vana olla - igati terve, ei yhtegi koiaugukest ega kulumist, ainult värve on sel pildil pisut tumedamaks tuunitud...aga paremini ei lugenud ma välja ka fyysilisel kujul vaipa uurides.
Ehk möni teab ja tunneb, millisesse sajandisse see rootsi algupärane käsitööese vöiks kuuluda?

Kuidas nimetatud vaibake minu valdusse sattus, see on juba pikem lugu, aga ei anna mingit selgust ei tegija ega tegemise aja kohta. Kukkus mulle sylle nagu selgest taevast. Ja see käsitööese polnud ainus, neid oli rohkem, aga tolle värvid olid mulle enim meele järele.

pilt: kevad 2008

Papli kiituseks, haava lohutuseks.

Minu eelmine postitus papli kohta polnud kyll vale, aga oli ebatäpne. Kahjuks ei juhtinud keegi tähelepanu, aga mind hakkas ennnast kysimus vaevama ja linnas suures arvutis vötsin uurimise ette.

Pappel, (Populus L.) on lehtpuude perekond pajuliste sugukonnast. 
Paplid (ca 35-40 liiki) on levinud tervel pöhjapoolkeral.
Euraasia pöhjaosas on levinud Populus tremula e. harlik haav.

Niisiis siinne pildike on papli,  täpsemalt öeldes hariliku haava kiituseks ja lohutuseks.Mulle tuli lapsepölvest meelde, kui hästi ja vyrtsikalt löhnasid papli pungad. Nuusutasin neid andunult  nagu nyyd vaimustun möne hea parfyymi löhnast.
Mulle meeldivad praegugi enim vaigulöhnalised, looduslähedased parfyymid. Hiljaaegu sain uue pudelei Y.R. Néonatura't, mis mul otsas oli ja mis on ka tootmisest maas. Hea inimene kinkis, kel endal on teised löhnaeelistused.
La nature me donne sa force - kui öige! -on selle löhna alapealkiri ( selles sarjas on ka teisi löhnu, omade alapealkirjadega, mis aga pole enam nii täpselt minu löhnad).

Veidi infot hariliku haava kohta:


Rahvapäraseid nimetusi: mädapuu, hundipuu, närvepuu.
Haavamets - haavik,  Haavapuu ööntes pesitsevad linnud, haavakoor on toiduks jänestele (haavikuemand!), kobrastele, kitsedele ja pötradele.
Haruldase ja kaitsealuse lendorava, samuti valgeselgkirjurähni elu on seotud haavaga.Isegi ammu surnud haabade tüükad ja sammaldunud tüved peidavad endas rikkalukku ja mitmekesist elu.
Jämedast haavast raiutakse välja ühepuulootsik ehk haabjas,mis meenutab indiaanlaste kanuud.
Haavapuit on kerge, valge ja hästitöödeldav.

Haab on kiire kasvuga ja väga laia levilaga. Eriti kiiresti kasvavad roheka tüvega haavad,kuna nende tüvi võtab fotosünteesist osa nagu lehedki.

Haava nimetus teistes keeltes: aspen - inglise keeles, Espe - saksa keeles, osina - vene keeles, haapa - soome keeles, asp - rootsi keeles, aspe - läti keeles.

( Wikipeadia andmetel)

Kirju

Mis see on: 
väriseb, kahiseb, on kirju ja hakkab p-tähega?

"Kirju" on ammendamatu materjali allikas. Aga kyllap eeldati oktoobrialguse teema puhul kirjut loodust ja kuna ma looduse keskel olen, siis ei hakanud ka muud otsima.
Samas pole päris sygisvärvide revüü veel meie kandis lahti läinud. Selline, mis ikka päris kirju oleks. Aga ma leidsin poole km kauguselt yhe purjekujulise puu, mis tuulevaiksel öhtul väreles, vöbeles ja sahises.
Pappel kogu oma sygise värvigammas!

 Oma puud hakkasin otsima yle metsatuka paistvate latvade kutsel. Seal olid värvid!
Koht osutus värskelt rajatud teeäärseks alaks, mis viis metsa vahel asuva uue majani. Osa puid oli tee ehitusel ette jäänud ja maha vöetud, osa veel jalal, aga kaotanud oma loomuliku ymbruse...
Yle pöllu paistsid veel möned paplid, yks omaette, teised kompaktses ryhmas. Terved ja tugevad veel, neid tee-ehitus ei ohusta.

Pildid: 1.okt.2010

PS. Ma ei teagi, miks ma avapuuks selle yksiku "yhekylgse" vötsin - ilmselt ebahariliku kuju töttu. Olid seal ju ka möned kenad, korrapärase vöraga puud.
Kummaline on ka see, et pappel pole kunagi mu 'lemmiklaps' olnud, aga just seekord aitas tema mind leida esimesi kirkaid sygisvärve.
Seal ta seisab öhtupäikeses, hele tyvi kumamas ja hari kenasti punane.
Olgu siis seekord paplil hea päev 'pildile sattuda', tema eluiga on niigi lyhike ja heas kirjas pole ta ka.