Raamitud ja looritatud

Edit 27.04

Kuumade suveilmade ja pikkade pyhade töttu (mis mölemad kyll eilsest seljataha jäid) on mul tegelikkuse tajumisega veidi raskusi. Mängureeglite järgi on viimane pildi ylespanemise aeg pyhapäeva öhtu, aga minul oli veel esmaspäeval pyhine päev...ju siis mötlesin, et kui päevake yle läheb, pole hullu.

Teiseks. Olin juba pyhapäeval pildistanud korraliku seeria kaunilt raamitud objektist ja siis avastanud, et kaamera kaabel oli maha jäänud. 

Läksin mytsiga lööma - ei, sirmiga- ja tuhkagi! Suudle printsi vöi mitte, aga arvutisse ei saanud teda enne, kui nyyd. 

Ilus, eks ju?

Projekt Üks teise sees III

Metsa all on lomp, lombi sees on taevas...

Teadanne: viimane kord (vôi isegi paar viimast korda?) ei ônnestunud Wordpressi blogisid kommenteerida. Pühapäeval, kui metsa alt tagasi olen, proovin jälle...(see pilt on eelmisest nädalavahetusest).

Metsaalused on siin: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=11Apr2011

Projekt Üks teise sees II

Rist sôôri sees, pilt arvuti sees

Rist sôôri sees, pilt arvuti sees


Ristimärk ei ole vist minu jaoks. Minu kujund on sôôr. Sümboolikasse ja esoteerikasse laskumata ütlen niimoodi lihtsalt tunde järgi*. 


Aga ristiga pole nii, nagu hommikuga oli, et "polnud kuidagi". Hommmikuga on teised lood - parimad neist pööravad eelmise hinnangu pea peale - siis vÔib öelda, et "hommik on vägagi" (hea aeg), mis siis, et rutiinne hommik seda pole; aga rist kuulub teistsugusesse kategooriasse ja "pole kunagi kuidagi"(olemuslikult meeldinud). 


Mitte, et mulle kohe kuidagi ei meeldi ristid, kui religioossed sümbolid - sest see on vist paljudel esimene assotsiatsioon - surnuaial on nad omal kohal, eriti maalilised on need vanad raidristid juba arusaamatuks kulunud kirjadega. Köige rohkem peaks mulle istuma siis rôngasristid, kui nüüd iseendale psühholoogi mängida. 
Kes teab, mönda sellist ehk olen isegi pildistanud, küll rohkem üldise maastiku, valguse ja muude pildiliste kauniduste töttu.
Aga kuna mul pole ikka veel oma arvutit pildipangaga, töötlusprogrammist rääkimata, siis ajan läbi ilma oma huvitavate ristide esitluseta, olgu nad siis mis ristid tahes. 
Kahju on ühest taevasest ristist, mille pilt mul esimesena silme ette tuli, aga mis sest rääkida, mida pole.
Ja on see, mis on, seega internetist. Harmooniline täius ise.

Vitruviuse mees**

Ristitemaatikat veel, piltide kujul: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=30Mar2011


___________________________________________________________




* on üks seik, mille järgi vöiks arvata, et mind on programmeeritud riste mitte sallima, aga mulle ei istunud rist kui kujund visuaalselt, olemuslikult juba enne...seega see vist ei tööta. 
Nimelt 90-ndate alguses sensitiivne inimese nägemuse kohaselt peaks ma kandma talismanina ketti ilma ristita, ilma mingi kujundita.
Ma oleks sellise jutu ühest kôrvast sisse ja teisest välja lasknud (ma ei kandud siis üldse mingeid kette), kui ta poleks ka paberile pannud kôik mu küsimuste vastused - ilma mind tundmata, nägemata ja küsimusi tegelikult saamata...(me andsime talle margiga, aadressiga ümbrikud valge paberilehega ja tema tegi kodus vastused ja saatis meile ära). Keegi küsis, kust ta meie jaoks selle info vôtab - ta ei teadnud seda isegi, ütles, et küll käed trükivad. 
See tuli mulle alles praegu meelde. Olen unustanud selle inimese nime, välimuse ja köik muud üksikasjad, nagu ka selle, millise grupi koosseisus me temaga kohtusime.(Kui ma ei eksi, oli ta endine ôpetaja L.-Eestist). 
Kui keegi teab, vÔiks siin hea sônaga meenutada. Sest tema tekst oli väga lohutav ja positiivne, nagu kôrgemalt nähtud ja teadvel ka mu esivanematest. Veidi kôhe, kas pole?


**Antiikses Roomas elanud arhitekti Vitruviuse poolt väljapakutud proportsioonide põhjal kujundas Leonardo (da Vinci) täiusliku inimese figuuri. Vihase näoga mees da Vinci joonistel võiks aga igati rahul olla - teda peetakse tänapäeval maailma tuntuimaks joonistuseks.
http://www.ap3.ee/?PublicationId=a4e94a6a-9e82-4165-95d4-4bf7b2b4b461

Projekt Üks teise sees I

Nabaapelsini vivisektsioon

Pidu taevani

Kôigepealt palju ônne kôigile,
sh iseendale - avastasin, et olen ca pool aastat ilma kordagi vahelejätmata osa vôtnud!
Ei tea, kuidas see on juhtunud, pole selleks eriti pingutanud. Ju pole reise ja haigusi vahele tulnud.
Edaspidise kohta ei oska midagi öelda, sest kui enam viitsimist pole, vôib iga mäng jääda viimaseks; vôi kes teab, mis muu katkestus vôib vahele tulla. Vôi ütleb tehnika üles; vôi kaob internetiühendus sootuks (ptüi-ptüi-ptüi).
Lihtsalt niisama loobumise môtteid pole olnud ka esialgu vôimatutena tunduvate märksônade puhul. Tagantjärgi on just need huvitavamaid tulemusi andnud.
Vôin nelja silma all öelda, et tulemus selles blogis on jäämäe veepealne osa, tihti on tekkinud môtteid-meenutusi, millest on sündinud teemaga haakuvaid jätkulugusid teistesse sahtlitesse - mahukamaid, kuid algne postitus oligi.
Seega suur aitäh inspiratsiooni eest mängu algatajale ja ülevalhoidjatele, aitäh neile, kes osa vôtavad, sest ilma nendeta poleks mängu ennast!
Virtuaalne tort on pagaritelt, meie pereliikmed on nii väiksed magusasööjad, et ainult pildi saamiseks seda valmistama polnud môtet hakata ( http://evakook.blogspot.com/2010/10/kupsisetorti-teeme-me-ka.html )

Aga sellist pidu sooviksin küll kôigile osavôtjaile:

Kollektiivne supelus

Pilti kah!

...on aeg...

...taevani tôusta!

PS. pidu toimus Holiday Inn'i  meespersonalile Jordaanias, Surnumere ääres. Fotod on salamisi tehtud, tugeva zoomiga, tuhmid ja tegelikult praaki määratud, aga et teemasse sobisid nii hästi, läksid kasutusse.
Fotojahil juhtub môndagi :)

Salapärased saapad

 Nahksed eksponaadid Fram'i muuseumis Oslos 2006 

( kahjuks läbi klaasi tehtud pilt)

Kui arvestada, et Fram'i viimane, Amundseni ekspeditsioon löunapoolusele toimus 1910-1912, siis on need saapad töepoolest praegu 100 aastat vanad. Kui nad aga pärinevad Nanseni 1893.aastal alanud Arktika ekspeditsiooni ajast, siis veelgi vanemad. Sest köikide Framiga tehtud retkede varustust  oli muuseumis hulgaliselt välja pandud - tööriistu, arstitarbeid, lauanöusid, riideid; isegi toitu - kinnijoodetud plekk-kastidesse pakitud kuivatatud kartuliistakuid, e. nyydseks sajaaastaseid kartulikröpse.

Ma ei ole 2006.aastast saadik muuseumisse sattunud, olekski aeg vaatama minna, kas saapad on alles. 

Aga mis nendega ikka juhtuda vöis?

Minu omad on igatahes hea seisukorras, ehkki need on noorukesed ja paremat elu näinud.
Ma ei kujuta ette, kes neid kunagi omas, sain nad yhelt healt inimeselt Tallinnas yle kymne aasta tagasi, lihtsalt niisama, talle olid väiksed. Kust tema need sai, ma ei tea. Mulle tundusid nad naljakad, aga ma ei osanud ka ära öelda.
Sellel pildid on nad juba neli aastat aeg-ajalt käigus olnud (ainult siseruumides). Tallad on materjalist, millest niiskus läbi tuleb. Isegi värskelt pestud pörandat on kohe tunda. Vöib-olla need ongi sisejalanöudeks möeldud, pidulikuks puhuks, nagu mu nahktallaga peokingad? Nad on ylikerged, ilma voodrita suured "sussid" (taga on ka tömblukud, aga neid ma ei kasuta, jalg läheb niigi sisse).

Skaller ?

Skaller'i nime all tuntakse tegelikult (interneti andmetel - viimane pilt on Wikist) sama kujuga, aga pealt karvaseid pöhjapödranahast jalanöusid, möeldud kylmal ajal, st kuiva lumega käimiseks.

Ei tunne yhtki laplast, kellelt täpsemalt kysida, et kuidas lugu nende saabastega siis on. Arvan, et Fram'i eksponaatidel on lihtsalt karvad ära kulunud-pudenenud, algselt nad olid samasugused karvased talvejalanöud. Sest milleks polaarekspeditsioonidel örnakesi susse vaja oleks läinud?

Aga ikkagi jääb kysimus: mis otstarbeks on tehtud minu kätte sattunud jalanöud, kas on need möningase kasutamisvöimalusega suveniirid?

Edit:

Terane tähelepanek Nodsult leidis kinnitust.
Tömblukk teeb naise shikiks, vöiks laulda.
Aga et selle peegeldus nii täpselt saja-aastastele saabastele peale istus, ei osanud ma ka ise oletada - meelest oli läinud, mis mul 5 aastat tagasi seljas oli.

Hommik

 käeharjutus Corel'is aastast 2003

Hommikuga ei ole kuidagi...

See on parafraas mu tuttava vastusest, kui ma küsin, kuidas tal internetiga lood on.
" S internetom? Nu znaesh, nikak."

Küsin seda küsimust temaga kohtudes iga kord, aga vastus on alati sama - pole kuidagi.

Nii minugagi, ei mingit lootust paremusele. Kui kella sihverplaat pörnitseb magusalt magavat öökulli (=mind) kella kaheksa paiku, siisi ongi mitte kuidagi. Lapsest saadik raske hommikuse unega olnul on kalduvus alles öhtul 'elama hakata'. Aga kellele on vaja uimast töötajat, kes ainult nohiseb vöi kurdab madalat vereröhku ja vajab liitrite kaupa ergutavat jooki! Kuni iseenda tööandja polnud, sai töökohadki öhtusemad valitud, kui vähegi vöimalik oli.
Vöite arvata, et kaamera mu käes hommikul just see esimene ese ei ole. Ikka kruusi sang, ja kruusis on kohv - kange, must ja möru! Sealt edasi vöib ringi vaatama hakata...

8.25

Täitsa ime, et ma seni oma elu ilusaimad pildid sain siiski varasel tunnil.
Neil päevil oli küll nii, et jooksin otse voodist mitmel järjestikusel hommikul  vabatahtlikult(!) terrassile - nagu oleks kuri kannul - ja tegin pilte.
Lihtsalt nöiduslikult ilus oli. Ühe korra juhtunud nägema, ei saanud teistelgi hommikutel magada, ärkasin ilma kellatagi..

Fotojahi 2010.aasta parimate piltide teema all, kohal nr.1 on üks sellest seeriast juba üleval.
See körvalolev pole näha olnud. Siin on üks kaval detail vihmaveetoruga, kui keegi viitsib suuremaks klikata.
Nimelt terrassi ehitades sai vihmaveetoru lahti vöetud ja ylemine osa metsa poole pööratud. Nii et korralikuks pildiks vähe imelik variant.

Hakkasin pildikaustu sirvima, et leida veel hommikusi vötteid. Ennelöunasi pilte on, aga need AM-kellaajaga fotod on juba peaaegu keskpäeva lähedal, neist ei leia enam seda tunnet, mis tekib, kui näiteks kuulata Cat Stevens'i "Morning Has Broken" - köige hommikusem viis, mida tean.
Mötlesingi, et kui ma piltidega hätta jään, panen kuulamiseks vaid sellesama laulu: http://www.youtube.com/watch?v=e0TInLOJuUM
Taustaks on seal kauneid looduspilte ka.

Aga siis tuli meelde, et reisidel ei saa kaua magada ja samas on ka sisemine valmidus pilte teha suurem, kui muidu. Reisipildid päästsid. Nönda sain mönedki varahommikused vötted üles panna.
Köigepealt veetranspordi teemalised:

05.42
Turu (Turku, Åbo)

10.13
Kreta, Kokkini Hani, Knossos Beach

10.23
Riga, Daugava jöesadam

Ja olmeteemalised:

07.50
Iraklion, Kreta

09.13
Abu Dhabi

09.50
Sineu,  Mallorca

Järgneva pildi kellaaeg on teadmata, sest ma ei seadistanud kaamerat kohalikule ajale. Hommikusöögi, mis oli üsna varane, olin igatahes sisse maganud. Sealsamas rödul oli see toimunudki...kuid nyyd oli see inimtühi.
Aga väga hilja see polnud, ehkki mu ajataju oli jet-lag'i töttu sassis, usun, et oli umbes kell 10 hommikul.

Santa Barbara

One sunny day

I'll get back again

Somehow, someway

But I don't know when

California Blue

oh, California Blue

Instrumentaalne variant asjakohase slaidishow'ga http://www.youtube.com/watch?v=X1Bhgl3izdU

Juured

Mul on möned puud, mida ma käin pildistamas korduvalt. Mitte otse eesmärgiga, aga kui möödun, katsun pildi saada. See isend on minuga kangekaelne olnud, pole oma saladust tahtnud jagada. Kas jääb taust kirju vöi taevas 'pölenud'; vöi katavad suvel pihlakaoksad liiga palju vaatevälja. Avapilt on aprillist 2005 ja ainuke, mis kölbas juurte teema puhul välja panna.

Aga kahju hakkas - tahtsin ka näidata, et see puu ei ela ainult öhust ja armastusest. Siin on yks elav juur (vöib-olla peajuur?) mis läheb otse kaljopraos kuhugi...sügavamale:

See detail on löigatud pildist, mis on tehtud juunis 2009. On näha, et neli aastat on kuivanud juurekönte vähendanud, neil on ju ainult puud kaljul hoidev funktsioon. Et puu siiski ainult kaljussetungiva juure toidul pole, ja nende köntide najal ei seisa, näitab vaadet "tagant" (2006.aasta maikuust):