Purgis, koos asitöenditega

Fotojaht teemal "Purgis"
oli minu jaoks algusest peale igav teema.
(Algusest peale sellepärast, et kunagi nägin ära väikse vaeva ja panin köik teemad, niipalju kui neid antud hetkel oli, omale Google' kalendrisse - hea silma all hoida, et inspiratsioon varakult tulla saaks).
Aga mis inspiratsiooni  saab tulla purgist?
No moosi saab, mett saab, hapukurki saab ka, aga otseselt ikka väga prostamaterialistlik värk, eks ole. Vöib-olla leiaks keldris riiulite vahel turnides ehk erilise perspektiivi vöi siis pyyaks kaadrisse leida möne priske ämblikuvörgu tunamulluste moosipurkide vahelt, aga...ja pealegi, mul endal pole moosikeldritki. Ning ma tean ainult paari vanainimest, kellel on ämblikuvörkude vahel tallel ka tuna-tuna-tunamulluseid moose, mida nad heast sydamest ikka kaasa annavad ja millega midagi teha pole, sest need koosnevad enamjaolt suhkrust, kus marja algset maitset vöib vaid aimata.

Niisiis oli teema otse vastupidine kunagistele sygavmöttelistele jahieesmärkidele, nagu "Armastus", "Mälestuseks", "Sygav", "Vöimas" - ja mis meil veel oligi.
Mitte, et ma praegusel kiirel ajal sedasorti ajutrenni igatseks - aegagi pole - aga kui nii edasi läheb, siis millal tuleb kotis...potis...ämbris...ja löpuks prygikastis?
Nii ma mötetega purki sattusin ja oleks kindlasti ajaliselt ka ämbrisse astunud, kui oleks teemale soovitusekohaselt  hoopis kaudselt läheneda pyydnud - proovinud konserveerida paremaid suvepilte.

Kuid, nagu alati fotojahi puhul, annab elu ise lahendused ette
Objekt sai umbes kuu tagasi fotojahi jaoks purki pistetud ja täna veelkord ylespildistatud (syndmuskohal tehtud pilte ei suutnud leida).
Lugu ise oli selline.
Kui me augusti keskel peale nädalast eemalolekut suvilas tagasi olime, nägime köigepealt äranäritud kaktuselisi. Olime väga ärevil, kuna olime kindlald, et hiired on majja saanud. Aga köögis oli köik korras, jahukotid olid terved.
Kes (peale hiirte) vöib syya kaktuseid nii laia löuaga, et poolesentimeetrised varred hoobilt otsast ära hammustab ja lihavatesse 'lehtedesse' auke närib? Kes ja mille pärast yhe eriti kiulise ja kuiva kaktuse öitsvad varrekesed mitmest kohast katki kaksab (aga ei söö)? Kes jaksab päris kopsaka varretyki mitmekymne sentimeetri kaugusele vedada?
Kes on yhe kaktuse rosetti uuristanud?
Ja viimaks -  kes saab yle toa yhelt aknalault teisele ronida?
KES?
Löpuks avastasime lillepoti tagant selle tegelase, ja ausalt öeldes, ega muud vöimalust vist polegi...et TEMA TEGI!

Natuke tolmune ja täitsa surnud...
...vist mingi osa jalgadestki kaotanud - laibakosmeetikat pole siin tehtud ning läikima pole ka löönud. Kellega ta noosi pärast vöitlust pidas, seda ma ei tea. Vöi osutusid kaktused myrgisteks?
Kunagi ei vöi teada. Näiteks on inimgurmaanide lemmiku avokaado viljad (lehed ja varred ka) surmavalt myrgised koduloomadele - nagu näiteks kassid, koerad ja hobused.
Imelisi asju leidub ilma peal.

Purkisattunuid on fotojahis teisigi: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=31Aug2011

Paberist suvelöpu fotojaht

Moto

Sinna tänna lehekene lendab, dokumendiks saab

Sinu elukäiku peidab endas, elusaatust ka

Käsi alla, kümme templit peale, kaante vahele

Nii võid jääda vaatamata eale kaante vahele

R:

Läheb aeg ja paber, mis kord oli uus

Läheb aeg ja paber, mis kord oli uus

on makulatuur*

27.08
Tänase kauni ilmaga ei tahtnud paberitest ega paberist tehtust midagi teada. Isegi mitte paberrahast. Ega ka mitte piiblist vöi retseptiraamatust. Oma protesti teema vastu väljendasin elava fotojahiga - elavas looduses. Yhesönaga, paberist olid mul täitsa pohlad...
Sama arvas minu kohta netiteenuste operaator - yle yhe pildi ei önnestunud blogisse vedada. Homme saan metsast välja ja lisan ka "protestipildid";)


28.08







Mammonajumal vist vihastas eile minu peale, et ma julgesin paberrahast nii yksköikselt rääkida ning kogus täna hommikuks taevasse kena portsu äikesevihma ning saatis selle meile kaela. Et ma enam marju, seeni ja veel paremaid pilte ei saaks korjata, nagu mul plaanis oli. Seega, mis eile tehtud, see täna hooletu.
Kogu lugu, pohlad!
Aga kus pohlad, seal ka seened...


Metsas on seega palju huvitavat peale paberi tooraine, aga noh, see muidugi ka:

Löpetuseks heade soovidega paberirohke aasta alguseks - neile kes töötavad makulatuuriga (sry, dokumentidega), perioodikaga, kirjutamise ja kirjastamisega; teevad paberist mytse vöi munakarpe: ajatuspotte vöi pakkepaberit vöi salapeidikus paberraha... vöi alles öpivad seda kunsti. 


Head kooli/tööaasta algust, (poti)pöllumehed!

*Moto: Singeri Vingeri laulu "Makulatuur" 1.salm ja refrään


Fotojaht: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=06Aug2011

Sellised nad on...EESTLASED?

Kes kurat teab, milline on eestlane! On tal fysiognoomias möned yhisjooned? Mina kyll ei ole leidnud, ehkki möne muu Euroopa rahvuse esindaja tunnen kenasti ära.
Pigem on tuvastatavad sotsiaalsed omadused. Armastab rahvuskaaslast syya. On kade ja ihne. Hoiab omaette. On rassist. 
Aga sedasama räägitakse ka möne muu rahva kohta.
Niisiis on täiesti vöimatu midagi yhest ja iseloomustavat leida, mille kohta vöiks kaljukindlalt öelda: jah, see on eestlane!
Sellest saaks samasugune pseudoteadus, nagu kunagi oli freneloogia.
Wiki ytleb:
 Frenoloogid usuvad, et kolju kuju põhjal on võimalik hinnata inimese vaimseid võimeid ja omadusi. See idee põhineb oletustel, et kui mingi psüühiline funktsioon on hästi arenenud, on sellele vastav aju osa suurem ning et aju kühmude kuju kajastub ka kolju kujus..


Teadlased on ammu kindlaks teinud, et ytlemine "pea kuju ei vöimalda" ei pea paika. 

Samas, kuigi pea kuju järgi surmkindlalt ei vöi lolliks tunnistada, ytleb nägu ja kolju ehitus möndagi. 
Uurimatagi vöib kaugelt ära tunda robustsema kurjategija prototyybi - endise poksija/nyydse killeri; vöi muidumafiooso. Vöi asotsiaali. Ei leia prygimäelt öilsate, peente näojoontega inimest. Midagi siiski on...kus suitsu, seal tuld, nagu öeldakse. 
Harrastusfrenoloogid on olnud ka kuulsad kirjanikud Hermann Melville (Moby Dick), Edgar Allan Poe, Charlotte Brontë, Bram Stoker (Dracula) jt.
Kurvastusega peab nentima, et kaasaegseid kurjuse kehastusi polegi niisama lihtne fysiognoomia järgi kindlaks teha. Vötame vöi samuse Breiviki...
Ja ometi on nad köik kunagi, Hitler kaasa arvatud, lapsed olnud...

Pildid: (frenoloogia öppevahend; möned surimaskid ja vanad nukud) on yhe 18.sajandi värvikaupmehe majamuuseumist Norrtäljest. 



PS. Erinevate rahvuste kohta soovitan lugeda humoristlikku sarja Ksenofoobi käsiraamatud - 
rahvusel on iseloom kyll, ehkki mitte pea kuju järgi tuvastatav. Kahjuks puudub sarjast raamat "Sellised nad on...EESTLASED". Kes vöiks kyll selle kirjutada?  
Mul endal on kogunenud 20 rahvuse kohta löbusat lugemist, kusjuures "Sellised nad on...KANADALASED" on koguni topelt. Kel huvi, vöin ära kinkida.

PPS. Kuna kommentaariumis tuli juttu Pushkini surimaskist, panen ka siia kaks linki. Seda enam, et need on kaudselt seotud  frenoloogiaga (ehkki seda söna pole välja öeldud), eriti Ôhtulehe artikkel. Ja surimaske vöeti 15, mite neli, nagu ma ytlesin, neli on teadaolevalt säilinud, yks neist Tartus.


Selle kuulsa maski tagastamisest Venemaale ja millega see löppes, saab lugeda siit: http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/99/06/11/uudised.shtm


www.ohtuleht.ee/104628 

Fotojaht: 2 x punane, 2 x must

7.august

Kuna mulle varem pole täpne ylesande lahendus oma öuele tulnud, siis ei jäänud muud yle,  kui pilt teha. Mitte midagi kunstipärast, aga see-eest täiesti elus fotojaht.
Hiljaks olen kyll jäänud. Poleks need lilled pyhapäeval hommikul öisi avanud...aga seda nad just tegid.
Pildistamisega oli sel päeval nii, et enne polnud aega korralikku pilti teha - mötlesin, ah, pärast linnaskäiku teen. Aga koju jöudes juba sadas ja lilled olid öied sulgenud ning pead rippu lasknud.
Sadas yle pika-pika aja sooja, laia vihma.

8.august

Nyyd olen maakodust ära ja ei tea, kas ma neid lillekesi enam näengi, 10 päeva nad ei kesta. Nii  haruldased kylalised, kahju. Aga mulle meenus yks maailma nurgake, kus ma nägin täpselt samasuguseid moone hoopis suuremas koguses.

Tänase postituse pyhendan
8.augusti synnipäevalapsele, kes kutsub end Elvessaks ja  poseerib just nende armsate lillede keskel.

Kreeta, Iraklion, 5.05.2009

Fotojaht:http://fotojahip2evik.wordpress.com/

Osavötjad: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=03Aug2011

Aed ja tara

Mölemad, nii aed kui tara, on pigem jutumärkides.
Siin on midagi, mis on järele jäänud kolme aasta tagusest ruutmeetrisuurusest maitsetaimepeenrast :

Tagantjärele vöin öelda, et ega seal midagi ei kasvanud ka; ja kui kasvaski, siis panid nälkjad (vöörliik hispaania teod, Arion lusitanicus) selle nahka.

Eriti maitsevad neile vastikutele, sitajunnitaolistele kojata tigudele vyrtsikamad taimed nagu murulauk, till ja basiilik; marjadest maasikad ja muidugi seened, taimse valgu allikas. Teod on varsti seenelisele hullem nuhtlus, kui seeneussid! Peale muu toidu, mis inimestelegi syya synnib, söövad need köigesööjad ka oma vigastatud liigikaaslasi.
Peenemaid marju nad siiski ronides kätte ei saa, sest nad on liiga rasked väikeste varte jaoks.  Seega metsmaasikad, mis mu endisel tillipeenral nyyd rahulikult edasi paljunevad, tigusid seni veel ei ole huvitanud. Samal pöhjusel kasvatan ka kuumaasikaid, mitte tavalisi. Loobumisi on palju olnud, eks kunagi kasvuhoone peaks selle probleemi lahendama.

Vabandan, mul polnud alguses plaanis teemast körvale kalduda, kuid see vöörliik on ka pöhjus, miks mul tavapärast suvist lilleaeda enam pole,  sh ka lillekasti akna all - nälkjad ronivad isegi mööda seina yles, et pääseda pelargoone, krysanteeme ja eriti takeeteseid (löhn!) läbustama.


PS. sel suvel nägin ka albiinot arion'i - too polnud pooltki nii vastik vaadata, kui need mustast kuni punakaspruunini varieeruvad isendid, sest nad on ikkagi väga suured, 7-15 cm pikad.

Huvitav oleks kuulda, kuidas on lood teie aedades selle ahne, kiireltsigiva kahjuriga?

http://www.looduskalender.ee/node/1434

mmmm....

Et viimasel ajal on kehvad lood ajaga, piltide arvutisse saamise ja ylelyldse fotojahi lainel olemisega, pole enam osavötust midagi välja tulnud. Aga selle teema puhul tärkas möte, et mul on juba sellenimeline postitus olnud! 

Tagasihoidlikult lasen siis tolle nelja aasta vanuse nalja taaskasutusse.

FRIDAY, 26 JANUARY 2007

Mis on magusam kui mesi?

Lapsedki teavad vastust.

Aga Argentiina mesi on peaaegu sama magus kui vastus ise...sest iga kord, kui ma sellest purgist lusikatäe vötsin ja silm sildil peatus, röökisin köva häälega yle köögi: halleluuja!


...............................

Edit:   aleluya - hisp.k  (←halaluiah_(latin)← הַלְּלוּיָהּ [Halləluya, Halləlûyāh]_(hebreo), '¡Alaben a Dios! ¡Gloria al Señor!' )^? es una exclamación de júbilo originaria del judaísmo muy común en esta religión y también en el cristianismo, que la adoptó para su uso litúrgico. Para la mayoría de los cristianos, esta es la palabra más alegre para alabar al Señor. (Wiki hisp.k.)

Vast köige naljakam valehääldus on toodud selline:  iilelujii ;  sealtsamast arreruja kölab kaunis ähvardavalt; ning eilelujei jälle lapsik-löbusalt.

vt  Common misspellings http://tellspell.com/croatian/aleluja/9089/)

 :)

Värviprojekt: 2 x oranzh - koored

Kui kysiti ettepanekuid uute märksönade jaoks, olin mina yks neist, kes pakkus värviteemat. Muidugi pidi mu peas ka midagi valmis olema. See oli kahtlemata oranzh objekt! Kaust sedakarva asjadega oli valmis ammu, yhe teise meemi jaoks,  aga lugu löppes enne oranzhini jöudmist. Vöi vähemalt mina ei jöudnud seda värvi ära oodata. 

Nyyd siis on see päev saabunud...kahju ainult, et ka fotojaht näib olevat kokkukuivamise äärel. Kui see nii läheb, vöib mul tekkida rumal tunne, et oranzh löpetabki köik mängud :(.

Loodan, et see siiski nii ei lähe. Valisin kaustadest kaks pilti. Yhe ebatavalise ja teise lihtsalt meeldimise pärast. Neid yhendab yhine nimetaja -  koored!

Puukoor

Ilmselt minu köige erakordsem oranzh objekt. See paistis aprillialguse hallivöitu metsas kaugelt puude vahelt, umbes silmade körgusel ja oli sellisena varakevadises looduses täiesti arusaamatu värvilaik Lähemale minnes selgus, kuidas selline erk objekt oli tekkinud...

Tekkinud korraks vaid ja yhe vaatenurga alt - vastu päikest vaadates. 

Lasen siis päikesel edasi könelda:

Apelsinikoored

Teine teemavärv, violett, on yks trikiga värv. Esiteks on neid toone mitmeid - alates nimele vastavast kannikesevärvist ja löpetades internetis kasutatava tooniga (Blogger'i tabelis fuchsia nime all), mis tegelikult polegi violett, vaid esineb selle nime all. Vähemalt nii nad Wikis toone eristavad: http://en.wikipedia.org/wiki/Violet_(color)

Hiirehernes esindab köiki violeti varjundeid, teine metsalill (mille nime ma ei tea) aga värvi, mida Wiki järgi nimetatkse web color "violet". 

PS. Ma pole uurinud Wikist oranzhi kohta, arvasin teadvat, et minu piltide värvilaigud on töeliselt oranzhid; vöi selle erinevad toonid. Aga kui hakata juuksekarva löhki ajama ja spektri järgi vaatama, siis vöib valus töde selguda...ei, ma parem ei proovigi.

Sammaldunud

Samblast puretud

aiapost Norröral on

ehk Pootsmani-aegne?

Alles täna on veidi rohkem aega fotojahi tarvis. 

Käisime paar päeva tagasi Norröra saarel, kus filmiti Tjorveni ja Pootsmani lood. 

Kohe peale sadamast teeleasumist peatus giid yhe suure puu juures, et rääkida yhest vanast maakividest keldrist. Puu all oli koerasita hunnik. Giid viskas naljas: "Ehk on Pootsman siin käinud?"

Saarel olevat hiljuti olnudki yhel kylaelanikul Pootsmaniga sarnanev koer. Ekskursioonil käinud lapsed loomulikult uskusid, et see oli Pootsman, mis siis, et filmi-Pootsman peaks nyyd juba 50-ne aastane olema :).

Minu pildil olevat maja giid ei tutvustanud - see oli selleks liiga uus, aga selle maja tunnevad ilmselt köik ära:

Vöib-olla see vana meremees mäletab neid filmitegemise aegu? Ja vöib-olla on see siin paadisild, kust vanaisa Melker riietega "ujumas käis"?

Löpetuseks veel yks roostes asi loo juurde, mis ilmselt iialgi rooste ei lähe...