Mänguri suhtumine

Milline teema, suurem kui elu!

Ja just nyyd pole mul aega, et syveneda. Peab mängude mängust yhe väikse mängu valima...aga millise?

Esimest korda käisin enne oma postituse valmimist teiste omi piilumas. Äkki on mönel varuks mäng, mida ma ei tea? 

Vöi et ma ei kordaks oma piltidega teiste ringmänge, pallimänge, lastemänge ja lauamänge. Seni yllatusi polnud. Mängivad nii lapsed kui kassid, mida oligi arvata. Minugi kass mängib, aga päriselt, elu julma mängu.

Mängib veel siis, kui ohver on juba hinge heitnud. Lykkab käpaga: ehk liigathab, suurendab mönu? 

Veel parem kui hiir, on vaskussi saba, see on yleskeeratud loodusmänguasi ise, mis liigutab ennast veel siis, kui kasski on tydinud. 

Mängida on tore, kui sinu käes on jäme ots. 

Köis vöi kaabel vöi ussi saba. Vöi ehk ainult niidiots.

Poliitikud mängivad omakorda meiega. Ja pankurid, need mängivad laialt, halastuseta ja köigiga, valitsused kaasa arvatud. Raha ei tunne riigipiire. 

Ja möned mängivad lolli, selge see.

Elu on ju mäng ja me peame teadma, kuidas seda mängiga. Et oleks mängu ilu.

Mulle meenus kunagi loetud raamat ja sellest yks kindel koht mängulisest suhtumisest: 

mängimine on järkjärguline kogemus sellest, kas* te olete teinud köik endast oleneva. 

Ma tavaliselt eneseabi öpikuid ei osta - teate kyll, sellliseid, kus möni psyhholoog koolitab teid punkthaaval, kuidas öigesti elada. Kyllap 90-ndad oli raske aeg, et ma siiski yhe sellise raamatu koju töin. Ehkki tookord  tundus, et autorite soovitatud mänguri suhtumist kasutasid pigem all-ilma jöud, poliitilised ärastajad ja vene maffia.

Aga mänguri suhtumine on ju teha midagi nii hästi kui vähegi suudetakse.

See on nagu spordis. 

Lapsed mängivad ennastunustavalt. Hobiga tegeletakse samamoodi. Aga katsu sa tööd nii teha vöi igapäevase rutiiniga mängleva kergusega hakkama saada! Enamik inimesi kaotab suureks saades lapseliku mängulusti. Kuid vötame nii, et elamine on samuti elumängu mängimine. 

Me teame, et muretsemine vähendab tegutsemisröömu ja tulemus sellest paremaks ei muutu, aga ikkagi muretseme. Tuttav, eks ole?

Teiseks on oluline öige koht. Tavaliselt tundub, et see on veel olemata, see on tulevikus, kui ma saan, jöuan, saavutan...jne.

Tegelikult on öige koht seal, kus te teete maksimaalselt köik, mis selles olukorras teha saab.

Täiesti sportlik, mänguri suhtumine.

Kuna koht, kus me iganeks ka viibime, jaguneb alati neljaks elutsooniks (avalik, sotsiaalne, isiklik ja intiimne), siis on väga oluline teada iga eri tsooni olemust ja reegleid. 

Kuid köigepealt on vaja yldse teada, millises tsoonis ollakse ja juba selles teevad inimesed väga palju vigu. Mängur ei torma isikliku tsooni reeglitega avalikus tsoonis korda looma, vaid kysib köigepealt: "Kus ma praegu olen?" 

Avalik tsoon lööb eksimuse puhul vastu köige valusamalt. 

Minu meelest on paljudel, ehk ka mul endal, seoses internetistumisega ysna sassis isiklik, sotsiaalne ja avalik tsoon. Mönel isegi intiimne. 

Peaks uuesti raamatu läbi sirvima, kuigi see on täis joonitud, testid on täidetud, kaangi on täis kirjutatud, aga siiski palju on meelest läinud.

Kuid mitte see: "Teha antud olukorras köik endast olenev".

Nagu täna, nagu praegu - ka seda postitust tehes.

* raamatus on söna kas, mina tunde järgi kasutaks kuidas

. 

Richard Corriere, Patrick M.McGrady Elutsoonid. Kuidas vöita elumängus. 

Kirjastus "Aed" 1997

Fotojahi pilt ka:

Santa Barbara peatänava kaupluse vaateaken, 2008

Teised mängurid: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=23Nov2010

Elu vöimalikkusest sajandal lehekyljel...ja reaalsuses

Sissejuhatus

Kuidas mul möte tuli kasutada möne raamatu sajandat lehekylge, seda ei mäleta ma öieti isegi. Aga mitu nädalat enne, kui tänane mängupäev kätte jöudis. Sest see 100 intrigeeris mind!
Hakkasin otsima raamatuid, kus lk.100 sisaldaks pilti, mida ma saaksin oma eluga siduda - st pildile reaalis vastet leida. Paraku juhtus nii, et leidsin peaaegu köik, mis puutub teemasse elu vöimalikkusest  kosmoses  maa peal!
Alguses mötlesin, et panen fotojahti yles ainult yhe neist alajaotustest (teised jätan jätkupostituseks), aga ei raatsinud. Kui pea köik elu tähtsamad kyljed said ära puudutatud, ei osanud enam yhtegi neist välja jätta.Avastasin, et selline mäng on ammendamatu kokkusattumuste allikas ja väga löbus ajaviide. Nägin oma raamatuid uue pilgu alt ja vaatasin ka oma elule muheledes ylalt alla, nagu vanajumal pilve piirilt.

Jaotasin postituse viide jakku:  

I  Elamine (maja); 

II  Sisustus; 

III  Röivad; 

IV  Toit
V Vaimutoit 

Igayks vöib vaatamiseks just endale sobiva valdkonna vötta.

I  ELAMINE (MAJA)
Algallikas: 400 värvifoto ja 200 arhitektuurijoonisega
Suur elamuraamat 
Feierabend Verlag OGH, Berlin 2003
rootsikeelne tölge

Lehekylg 100 (artikkel hölmab lk.93 -105) käsitleb maja Californias vaatega merele; maja körgeim koht on 8 m yle merepinna, sealt avaneb vaade Vaiksele ookeanile. Casa Carmen ( Leddy Maitum Stacy Architeckts) asub lähimast kylast 2 miili kaugusel, ainuke kommunikatsioon on veetorustik. Kogu elekter saadakse päiksepaneelide abil.
Huvitavad koridorid, vaated, välised trepid.

Meie elamine, maja - on see reaalsus? 

Pole veel paberilgi.

 Seega on minu maja alles joonistatud liivale vöi maalitud veele...

II  SISUSTUS

Raamaturiiulist hakkas silma  tooliraamat - Chairs ( Tachen, Köln, 2001). See disaini ikooniraamat on mu synnipäevakink aastast 2005. Lk.100 asuvad Vico Magistretti plastoolid aastast 1969

Reaalsus?

Toole meil jätkub. Ausalt öeldes on neid ylearugi. Osa on pööningul, osa viisime suvekodusse. Tagaterrassil on yhed ja eesterrassil teised. Need viimased toolid on sulgkerged, pole kylmad, on mugavad istuda ja kuivavad kiiresti, sest vihm sajab punutisest lihtsalt läbi. Ma pole veel yhtki viga nende juures avastanud, aga need said ka alles suve löpus naljaviluks muretsetud, kuna olid niivörd odavad...

Neli aiatooli ja kass, kes näitab ette, kuidas toole "kokku kykitada"

III  RÔIVAD

Selles valdkonnas oleks ma hätta jäänud, kui mul poleks leidunud raamaturiiulis trendianalyytiku Cay Bond'i raamatut Bordel de Mode. See on raamat moest - moest, mis on rohkem, kui röivad. Moemöjutajatest, trendidest, ärist; aga ka moest kui kunstist ja kultuurist. Cay Bond, 2002, trykitud Belgias, rootsi keeles

Lk. 100  alajaotuse Kunst ja mood körval asub ilus pilt. See on Thierry Mugler'i 10.aastapäeva moedemonstratisoonilt Pariisis, aastast 1984. Suuryritus toimus vastvalminud ja kosmoseideedest möjutatud arhitektuuriga  Zenith kontserdihoones. See oli esimest korda, kus yldsus pääses moeyritusele, kohal oli 6000 inimest. 

Pildil olev modell Pat Cleveland oli tolle aja moetaeva juhtiv täht.

Aga mina?

Enamasti on mul moe-ideed peas (nagu kirbud koera seljas) - lahti neist ei saa, aga mingit kasu ka pole. 

Kunagi omandatud erialane haridus annab teatavad oskused (mis kindlasti on veidi roostes), kuid puudub fanatism. 
Paraku puudub fanatism mul yleyldse, seega pole ka elus midagi saavutanud, mis yhiskonnas silma paistaks. Aga arvata vöib, et see mulle vähe korda läheb. Laske mul ainult unistada...ja mis puutub moevaldkonda, siis huvitavaid kangaid koguda.  
Ehk yhel päeval?  
Kui keha katmine on tänapäeval nii lihtne, et valmisröivas maksab vähem, kui mu aeg ömblusmasinat kapist välja vötta, siis peab see hobi sydamest sundima ja kunst tagant töukama, et röivakunstis ise 

midagi ära teha...  sulgen garderoobiruumi ukse. Vöimalik, kuid mitte täna!

Aga nälg on liikumapanev jöud. Siin ei saa ust kinni panna ja edasi lykata mitte yks päev. Niisiis olen ma olude sunnil köögis tublim.

Aga kust leida mahukas kokaraamat, mis sisaldaks sada vöi yle saja  lehekylje ja pakuks toitu, mida ma tahaks neil päevil valmistada, et pilt ka siia yles saaks? Lihatoit see pole, neid vihun niigi igapäev teha rohkem, kui mul endal isu on. Aga enamuse suurte kokaraamaute sajas leht annab just teise-käigu roa. 

Kuid kes otsib, see leiab!                                                                 

IV  TOIT

100 tervislikku rooga

Tervis Pluss, AS Ajakirjade kirjastus 2003 

Retseptid Rain Käärst, toimetaja Lia Virkus

Siin on isegi topeltsada peidus, kui ma vötan retsepti lehekyljelt 100.

Ja ma vötan.

 Raamat ise on kyll veidi problemaatiline (ma ei usu, et laias maailmas öilsat söögitegemise kunsti öppinud noor kokk pani raamatusse läbikatsetamata retsepte, pigem viskaks kivi toimetaja kapsaaeda). Ja - tyhja nii tervislik see toit siin on!
Kuid hullem on see, et paljud retseptid töesti ei önnestu, nad ei saagi önnestuda. Peale paari äpardust hakkasin aru saama, et ilmselt on kogu raamat vigu täis...mönikord oli komponente puudu (saatuslik kergitusaine näiteks), vahel kogustega jämedalt eksitud...
Ka sajanda lehekylje vöimalust tuli katse-eksituse meetodil ise kölblikuks muuta. Omal viisil tehtult meeldib see magustoit mulle päris hästi. Valge shokolaadi unistus't on lihtne valmistada, kui pyhalikult ei usu seda, mis raamatus kirjas on. Alguses arvasin, et mu valge shokolaad oli kehv, aga ei, ka teise, spetsiaalselt kypsetamiseks möeldud shokolaadiga oli sama tulemus. Tuli retsepti kohendada, sestap olin kuri, ja kirjutasin pliiatsiga otse raamatusse - et ma kolmandat korda enam sama viga ei teeks. Sääraseid täiskirjutatud lehekylgi on raamatus mitmeid:

Eile sai tulemus perfektne:

 Vähendatud on temperatuuri ja valge shokolaadi kogust ( minu variant on 150 C altkuumusega soojaöhu rezhiim, mis vastab ca 200C tavalise ahju kuumusele).

V  VAIMUTOIT 

Tyng! Ma usun, et peale seda lohe-postitust ei igatse keegi enam näha viiendat osa - jätsin selle möneks teiseks korraks :).


Teised sajalistega lehvitajad:
http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=17Nov2010

Onnike ilma kapsamaata,
pyhendatud  A.I.V.O.-le hea kommentaari eest eelmise loo all

Mälestuseks

Vahel ei saada vöi tooda asju mälestuseks, vaid neid jäetakse...

(leitud objekt jäi kaamera ette Björnfjället- Riksgränsen piirkonnas, Rootsi-Norra piiri lähedal).

Päevik: http://fotojahip2evik.wordpress.com/

Lingikogu: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=09Nov2010

Midagi samal teemal: http://teisesahtlilood.blogspot.com/2010/11/keskkoopaikest-jahtimas.html

Minu sügavuse-otsingud planeedil Maa

"Vajugu maa su jalge all"
kölab sajatus, ja tuleb välja, et see polegi päris öhust vöetud olukord.
Nii vöib ilma halba soovimatagi juhtuda, kui karstialal pinnasesesse äkki pirakas auk tekib, vöi kui endised kaevandused vajuma hakkavad.
Hiljuti uudistest läbi jooksnud juhtumid Guatemaalas ja Saksamaal on just sedalaadi, vähemalt mina kyll ei usu sajatuse mystilist jöudu.
(Auk Schmalkaldeni linnas tekkiski kuuldavasti kunagise kaevanduse piirkonnas. Millegipärast aga pöhjustest ajakirjanduses ei räägita).
Kiruna (milline sobiv nimi tagakirumiseks!) kaevanduslinn P.-Rootsis planeeritakse (ehkki seal pole veel yhtki önnestust olnud) täies mahus maha jätta ja uus linn asemele ehitada - ja Kiruna pole sugugi väikelinn. Ma ei tea, kas tööd on juba ehitusfaasis, vöi alles vaieldakse plaanide yle. Oleme sealt palju kordi läbi söitnud, ega seal midagi eriti ilusat (arhitektuurses möttes) pole, millest väga kahju oleks.
Natuke nalja ka:
- keegi arvas, et kui Saksamaal tekkis nii sygav kraater, siis peab teiselpool maakera kuhi tekkima. Nagu Ülev Suurmôlk kunagi arvas muhu ja lohu kohta.
- teine jälle, et nii sygav auk tekkis sellepärast, et gloobus on seest tyhi, juba tema vanaema teadis seda, ja kui gloobus lahti vötta, näeb igayks isegi milline maakera seest on - tyhi! :)


Tödesin, et ma ise pole yhtki väga sygavat auku oma silmaga näinud ega kaameraga pildistanud...
...niisiis läksin metsa ja jala ette sattus kaljupragu.
Mitte eriti sygav.
Möeldud tehtud - panen prao yles ja pealkirjaks "Mitte erti sügav". Käib kyll!

Aga siis tuli meelde, et ma olen ju kunagi P.-Rootsis, Lapimaal ka suuremat "pragu" näinud, koguni väga sygava löhe servale jalutama sattunud, mille pöhjas mustas vesi...

Hakkasin pildikaustadest seda kohta otsima.. Kuid selgus, et ma ei saanud tookord yhtki korralikku pilti, kus ka taevas näha oleks ning löhe teine kallas näha, et töeline sygavus pildi peale saada.
Nagu ikka, kimbutas päike, mis paistis otse silma - see oli paistamas teiselt poolt löhet, ning kaljumetsas turnimiseks polnud aega, et paremat positsiooni saada.
Niisiis pildistasin otse alla sygavikku ja kahetsesin, et foto siiski lamedaks jäi. Sygavuse pildile saamine on yks suuremaid trikke ja möistatusi minu jaoks.

Mul on kaustades vaid yks pilt, see körvalolev, mille kohta ma tahaks iseendale öelda, et sygavus on mingil määral tabatud. Aga vöib-olla näen ma seda ainult ise?
Olen iga kord samast kohast (puu on orientiiriks olnud) proovinud samasugust sygavuse tunnetusega pilti saada, aga see ei ole önnestunud...
Ja kui viimaste aastate tormid puu kah ära viisid, kadus mul täpse koha märk, et uuesti proovida.
Ju see oli taeva, mere ja valguse hetkeline  koosmöju, mis taolise öönsakstegeva sygavusetunde andis. Ega pildil seda 100% näha olegi, aga see meenutab mulle väga eredalt tollast kogemust.
Ja siis - nentides, et sygavust edasiandva tunnetusega tehtud pilte mul rohkem pole - jätkasin  mitte vähem sygavat mötiskelu köikvöimalike sygavate kohtade yle maailmas.
Kohe meenus, et olen täpselt aasta tagasi olnud maailma köige madalamas kohas... mis on koguni 422m alla maailmamere pinna! 
Seda on raske ette kujutada, et selline koht planeedil Maa on olemas, aga ma olen ise seal käinud ja Surnumere soolvees höljunud.

Sattusime Surnumere-äärsse kuurorti just peale tormi, veekogu muutus sääraseks peegelsiledaks alles kolmandaks päevaks. Kuna sellest reisist saab juurde lugeda, siis ma siin rohkem ei heieta. Ainult yks vihje veel - seoses maa alla manamisega, millest juttu alustasin:
siinkandis asuvad  muistsed kohad  Soodoma ja Komorra. 
Piiblilegend räägib, et need linnad elanike pattude ja kölvatu elu töttu Jumala viha enda peale tömbasid ja  sulaväävli saju alla jäid. Ma ei ole kindel, et need kohad lausa Surnumere pöhjas nyyd on, aga kogu see ymbruskond tuleks vanade pärimuste ja piiblilegendi-huvilistel läbi käia...osa turiste ainult selleks sinna söidabki.
Ilma selletagi (sest see huvi pole mul esmane) on Surnumere ääres käimise lugu yks köige vaevalisemalt ja pikemalt kirjutatud reisikirju, mis algab Eelylevaade Jordaaniast ja pisut kogu piirkonnast 
ja jöuab välja blogi viimase loo Petrast  - Petra kaljulinn 
ja on tegelikult tervikuna veel löpetamata.  Kyllap see maa oli mulle nii suur elamus, et veel aasta hiljem pole saanud oma jutul otsi kokku tömmata.  Aga katsun seda teha lähipäevil, see postitus siin on hea ajend.

Eks ka Petra kaljulöhede kohtagi saab öelda, et need on sygavad...
Ometi on nad mölemad - nii minu kaljupraoke metsas vöi need suured löhed siin kalju sees midagi, mida inimene pole loonud - seega mötteline jätk eelmisele postitusele looduse imepärastest vormidest.

PS. Esimene pildike Saksamaa syndmusest on vöetud ajakirjandusest (Scanpix)

Fotomeemist osavötajate link:
http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=31Oct2010

Otsides armastuse sümbolit

1.Mis on armastus? 


Söna on suur ja kysimus tundub rumal - seega esimene vastus, mis pähe kargab, on samasugune tobedus: armastus on see, kui silmist välja vötab vee; vöi kui karukoopast tuleb välja rebane-eee. 


Rebane!? Kassid...kured...linnud ja loomad! Pilti on vaja ja siin on vöimalus!
Kuna loomadele omistatakse inimlikke tundeid, oleks see olnud äärmiselt lihtne teemalahendus ega riivaks pildilejäänud inimeste häbelikkust, kui nad peaksid fotojahis end avalikkuse ees ära tundma. Ja tuvid on lausa symboolsed linnud ning Pariisi tuvide "tuvitsemise" pilt on mul täitsa olemas...vöi hoopis postkaardid Küproselt, kus yhel neist on yksteise otsas kolm kassi...hm...sugu tegemas, allkirjaga "Armastus". Teeks kollaazhi? Oo, ja veel aktsioonis jänesed mu enda looduspargi pildikaustast? 
Armsad on nad kyll, aga kas see on ikka armastus? 
Pigem ikka soojätkamine. 
Loomariigist tuleks sellist kraami löppematu valik, aga ma ei läinud "laiale" teele, kui inimlik see loomade armutegevus vöi hellitused ka ei tundunud.


Aga kuidas siis inimestevahelist armastust kujutada? 
Maalis, fotograafias ja skulptuuris on seda ju kyll tehtud ja tehakse edaspidigi. Meenus skulptuur Suudlevad tudengid. Kui ma elaksin Tartus, jalutaksin mööda, klöpsti! ja pilt ongi käes. Mis siis, et pildile jääks kellegi teise väljamöeldud armastuse symbol.
Niisiis, ytlesin endale, inimlikku armastust tuleb otsida mujalt, kui kunstivaldkonnast, kus on juba ammu olemas teiste loojate poolt teostatud kujud ja pildid önnelikust, önnetust, jumalikust vöi traagilisest armastusest. 


Armastus...armunud...aga kas ma ise olen kunagi pildistanud armunuid? Vist mitte...tänaval vöi pargis see on mulle kohatu tundunud, isegi selja tagant vöetuna ja salamisi toimetades. 
Kas mind ennast on pildistatud nii, et pildile vöiks panna allkirjaks "Armastus"? Kindlasti, aga see on isiklik, laiale ringile väheytlev ning liiga privaatne valik avalikustamiseks. 


Mida siis teha? Kuid on veel inimeste armastus töö, laste ja loomade vastu; on samasooliste armastus; on loodusearmastus ja teatriarmastus; on armastus kolme apelsini vastu ja on muudki sönamängud sel teemal...
Armastusel on tuhat nägu ja pildistada neist yhte - see tähendab pildistada mida iganes. Armastus on köikjal. 
Kuid see oleks veelgi lihtsam.




2. Armastuse sümbol, aga mitte sümboolne armastus


Mind paelus siiski mehe ja naise armastus kui symbol ja see symbol pidi olema materiaalsel kujul (et seda saaks pildistada) ja mitte kellegi teise kunstnik-inimese maalitud, voolitud vöi välja raiutud. 
Ja muidugi mitte traditsiooniline pulmapilt, kus on ju ka konkreetsed isikud oma nimede ja nägudega - kui see pole just modellifoto; vöi symbolid nagu kaks sörmust, karikakramäng vöi topeltsydamed... vöi veel midagi taolist nii magusal teemal, mis kuulub pigem rahvaliku traditsiooni alla ja mis on eri riikides, rääkimata maailmajagudest, täiesti erinev. 


Olin hädas - suurele sönale armastus oli raske leida abstraktset symbolit, millele keegi teine poleks juba vormi andnud.
Aga see oli olemas - looduses! 
Ehk siis tegelikult inimeste endi peades, kui nad vaatasid loodusvorme ja nägid seal seda, mida nad näha soovisid.
Leidsin armastuse symboli oma P.-Norra pildikaustast, suvest 2009. Aga objekt ise on igivana - nii kuidas see tuhandete aastate jooksul jää ja mere toimel on skulptuuriks muutunud. 


3. Kallen og kjerringa

Kallen - mees, ka vanamees (hellitlev mehe-kutsung meessoost elukaaslasele); ja kjerringa vastavalt naisuke, kallike - naise kohta. 
Nii nagu kohalik murrak, on ka kujutis yksjagu jöuline arusaam armastusest, kus eite-taati koos merd silmitsevad. Meri tähendas elu - see andis toidu, kuid ta vöttis mönikord kalamehed igaveseks oma ryppe. Kuid siin pole traagilist nooti, pigem vastupidi - yhel teisel väiksel saaarel pidavat olema kalju, nimeks krinolinen - seelik, mille kjerringa ära kaotas, kui kallen naisukest kabistama hakkas.
See on kahtlemata yks köige lihtsakoelisemaid armastuse symboleid, mida ilmast vöib leida.


Edit: Kall on siis yldnimetus köigi (vana)meeste jaoks, kallen on see konkreetne tyyp :). Huvitav on hääldus, mis on nagu eesti keeleski till vöi mall - st peene l. 
Ma ei ole grammatikas tugev, aga vast saate aru, mida ma mötlen. 
Näiteks soomlased ei ytle peent l-i välja,  ka mitte rootslased ega norralased. Aga seal pöhjas, seal on sellised dialektid. http://www.transparent.com/norwegian/tag/nordnorsk/

Idamaine

kui nukker rändur
hardalt töttas et leida
vahtra all varju
nägi ta puu ümber vaid
punaseid sügislehti



HENJÔ

Käies ümber Unrin-in templi
juures kasvava puu







Henjô tanka on vôetud 
vanema ja praeguse jaapani luule kogust "KASTEPIISAD KRÜSANTEEMIÔITEL" (Kokinwakashû), X saj.
Viies kirjarull
Hilissügis












"Rändur" ei pruugi sugugi kuskile teel olla. Köik me rändame läbi maailma sünnist surma poole (tölkija märkus).
Valinud, klassikalisest jaapani keelest tôlkinud, kommenteerinud ja eessônaga varustanud Rein Raud
LR 10'11 1985 "Täiskuu taeva all".




Pildil Jaapani aed Portlandis (Oregon, USA) 2007


PS.Tollest aiast on mul palju pilte, aga ma pole seni julgenud neid eriti internetti panna, aias oli köva keeld selle kohta  yleval; vöi oleks tulnud säärase öiguse eest maksta paraja koguse $.
Kirjutasin ja kysisin luba, aga mingit vastust ei saanud. 
Need siin polegi ehk köige huvitavamd fotod, aga haakuvad tekstiga paremini...
Raamat ise on mul riiulis nn pöhivara.

Käed

Iga nädal korra vöi paar teeb ta leiba. Ta on seda teinud juba rohkem kui 50 aastat, nii et vöiks ka kinnisilmi toimetada. Kuna vana naine näeb viimasel ajal halvasti, siis peaaegu nii see käibki. Önneks on tal abilisi, kes aitavad köögi puhta hoida. Aga leiba teeb ta ise ja see on muutumatult parim leib, mida ma olen saanud.

Teised käed leiad siit.