Kandiline projekt I

Kerge

P on paat

P-tähe alt leiab palju häid, huvitavaid ja muidki sônu, mis tekitavad kas veidraid vöi naermaajavaid assotsiatsioone. Ilmselt nagu iga teise tähegi alt, kui hoolega sônaraamatust otsida.
Aga kui ma môttes paadini jöudsin, siis polnud enam tahtmist edasi nuputada.
See on teema, mis mind alati erutab. Sest lôpuks on ka meil ju paat...
Küll vana (meie oma on aastast 1968), aga milline klassika!
Myra plastpaat on vististi kultuspaat nagu môni vana auto on kultusauto. Ehitama hakati neid juba 50-ndatel, nii vabaaja- kui ka tööpaatideks. Neid on väga palju myydud Norras, muidugi ka Rootsis ning ilmselt  Taanis ning mujalgi maailmas. Siin on igas sadamas neid näha.
Veidi ka ingliskeelset lugemist:
http://www.rodarummet.net/myra/indexen.html
Igatahes suvel 2007 sai vana Myra ostetud. Kohe tekkis probleem, et leida sadamakoht nii kodu lähedale kui vöimalik. Selgus, et meie "öue all" kanalil polnud yhtegi vaba kaikohta (ehkki vabu kohti näis kogu aeg ning aastaringi olevat, mis oli meile väga petlik pilt olnud), seega tuli leppida kaugemate sadamatega. Selleks sai kaheks hooajaks Ramsmora sadam Ljusterö saarel.

Vaba kaikoht?

Myra-paadid on väga töökindlad ja pole ka see vanake meid hullusti alt vedanud. Igatahes ehmatused merel on alati lôppenud mootori käimaminekuga. Tänaseks on yht-teist ymber ehitatud ja sama palju kohendamist on ilmselt veel ees. Vana paat vôi vana auto - igav ei hakka.

Siin on meie paat eelmisel suvel ja just saanud uued kardinad - see oli siis minu loominguline osa üldiste mustemate tööde körval.
Paadilt on maha vôetud mast, mille puitosa tuleb välja vahetada ja see puit peab olema midagi enamat, kui tavaline kask vôi tamm. Ka antenn oli eelmise talvega kaduma läinud. Aga suur osa sisetôid on tehtud, pôrand yle lihvitud ja ôlitatud, paat väljast puhastud ja pôhi värvitud. Aga eks kevadel tuleb jälle siit-sealt üle käia, midagi juurde muretseda....

Ja nüüd siis ilusama ja lôbusama osa juurde, mis mul endal suunurgad kogu aeg üleval hoiab.
Näiteks nagu jaaniôhtune loojang merel...

vöi paadipiknik...

vöi kalapüük...

ujumisest rääkimata...

Pole ülevamat tunnet, kui kotid on paati laotud, mootor käima pandud ja tuttavad kaldad seljataha jäävad...

Selge see, et me pole veel pooligi vôimalusi kasutanud, sest suvemaja kôpitsemine on vôtnud väga palju vaba aega - aega, kus oleks saanud merel olla. Aga tänu vana maja ostmisele leidsime sealkandis ka väikse, armsa sadama, mille kaikoht maksab palju-palju vähem.
Unistame mône sobiva maabumiskoha leidmisest, et mitmeks päevaks telkima minna ( paadis on samuti kaks magamiskohta). On ka gaasipliit, et süüa teha...ei pea sôltuma vihmast, mis vôib lôkke kustutada.

Ainult et iga koht ei sobi maabumiseks...

Meie kassile on vist vaja kaptenimüts ômmelda, ta tunneb ennast paadis nagu kodus. Suurele maale me ei julge teda lasta, mine tea, kuhu eksib. Vähemalt peame enne proovima möne laiu vôi saarekesega.

 Seni, kuni me maal oleme, peab ta unistavalt katuseluuki sihtima...

ja vaatama maailma läbi selle

Roostes

---

Unustasin jälle otselingi teiste mängijate juurde: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=08Jan2011

-  pealkiri tekkis alles täna hommikul : 

Roostekarva röövik roostesel pinnal

Roostene pind on vana ankur, mis veeti meie kodu lähedast kanaliäärset haljasala kaunistama. Iidsest ajast laevatamisega seotud piirkond, eks sellepärast.

Rahanäod

Mis sellest rahast ikka pildistada, mötlesin. Mis läinud, see läinud...noh, see, mis möned head aastad on käest kätte käinud ja millega on seotud möningased mälestused ja praegused nukrad emotsioonid.
Aga köik on ju ainult symbolid....paberityklid, milledest yhed on väärtuslikumad kui teised.

"Eestil pole kunagi päris oma raha olnud. Ikka möne teise riigi valuutaga seotud värk", ytles eile mu vana söber, kes arvab asja teadvat.
Vöib-olla.
Seda tean kyll, et suured summad on ainult väljatrykkidel, paberitel, arvutiekraanil. Praktiliselt vöib pank ka sinu soovitud summa fyysilisel kujul välja völuda. Aga korraga mitte väga palju ja ammugi mitte köigile. Pangal seda lihtsalt pole. On vaid öhk ja arvud ja möned kotid (kapitäied) seda va krabisevat.


Kui aga teoretiseerima hakata...ei täna mitte. Keda huvitab, vöib siit lugeda midagi, mis erineb tavaarusaamisest praeguse olukorra kohta rahamaailmas:
http://money4nothingchicks4free.wordpress.com/
Mina aga vaatlen raha lihtsalt pildilisest vaatevinklist, milleks ju fotojaht on kutsutud ja seatud.
Pildistasin, löikasin välja ja andsin teravust neile detailidele rahatähtedest, mis parasjagu sahtlis vedelesid - jäänukid möödunud reisidest. (Mynte on veel rohkem ja ilmselt ysna haruldasi, täna jätan metalli körvale, sest myndid on pigem numismaatiku unistus).

Köige huvitavamad detailid on minu jaoks näod. Need on oma rahva paremad pojad&tytred, kes satuvad kahjuks (vöi önneks?)  "räpasele" rahale köigi käperadada. Räpasesele ka söna otseses möttes, sest mille osakesi  cash ka ei sisalda! Higi, toidujäätmed, rasv, sperma, narkootikumid...you name it.
Ime siis, et uues naljakalendris on Keres önnelik, et ometi kord 5-kroonilselt maha pääseb. Muide, lugesin kusagilt, et ysna suurel osal rahatähtedest on töesti narkotsiosakesi.


Illustreerival pildil on 50 NOK


Ja nyyd veel möned rahanäod

Huvitava silmavaatega, kas pole?

Eksootiline härra sinises

Igav valuuta, olgu vääring mis tahes, köik on yhtlaselt rohekas

See mees meeldib mulle mötliku ilme poolest...ja see ei ole null-raha, vaid 5 dinaari

Loomulikult saaks teha terve uurimuse kasvöi ainult yhe riigi valuutale sattunud isikutest, anda nende nimed ja taustad, jäädvustamise pöhjused ja muud tagapöhjad. Aga mitte fotojahi tarvis.

Esimene

Kes on esimene?

Kes sai jaole...

 ...ja kes jäi ilma.










Ongi otsas...




PS. pealtnägija vöin öelda, et part vöitis oma kehakusega, toppis pea kotti ja söi enamiku krôpsudest. Kui kajakaparv oma massiga lööma tuli, oli juba hilja, kott oli peaaegu tühi.
Minu kunstnikust vanaonu oleks öelnud: "Pardi tiiva all on rasvasemad palad". 
Loomulikult mötles ta parteid, sel ajal kommunistlikku. 
Aga kas nüüd on asi teisiti?

Minu 2010.aasta parimad pildid

Asusin Fotojahist osa vötma selle aasta teisel poolel,  septembri alguses ja  teemaks oli Udu. 
Kuu aega hiljem, 1.-3.oktoobril, sain samast kohast oma elu parimad udupildid ja ilmselt ka aasta pildi. Kui ma mötlen teemale "aasta parim pilt", siis tulevad kohe meelde need imelised hommiku-udud ja tulemus piltide näol. Niimoodi saan esitleda sama teemat veelkord, aga uuel tasandil.

Hommikune udu järvel

Vöimalik, et parim pilt pole just see, aga see on yks neist.
Vöib-olla hoopis see?

Tegin iga kord kymmekond pilti, lihtsalt ei oska neist parimat valida.Yhel hommikul oli rohkem udu, teisel vähem; yhel hommikul olin varem yleval kui teisel - päike oli kas veidi madalalmal vöi veidi körgemal. Oleks ma teadnud, et esimesele taolisele hommikule järgneb teine ja seejärel isegi kolmas, oleks ennast varem maast lahti ajanud. Aga iga kord mötlesin, et ega seda imet enam ei juhtu...Käisin hommikumantlis terrassil edasi-tagasi ja muudkui imetlesin. Ja pildistasin.

Parim makro

Aastal 2010 polnud palju reise, seega pole ka palju huvitavaid pilte...(kui nyyd loodusfoto poolest Jordaaniat mitte arvestada, aga see on liiga suur teema ja mu enda metsapilt on siiski yle ka köige suuremast eksootikast). 

Kuna aasta andis vöimaluse oma ukse all syvenenult loodust uurida, lisan siia yhe makro, mis kohe mulle meenus ja mis vöiks olla parim selles valdkonnas. Vöi yks neist, ka siin on mul terve seeria - peaks kutsuma asjatundja, kes aitaks otsustada.

Rohkem mulle häid pilte ei meenu ja pyhade töttu polegi aega köiki selle aasta pilte syvenenult läbi vaadata. Teemat saan koomale tömmata, kui panen veel möned pildid, mis kordavad mönda fotojahti teisel kujul. Uut tasandit kvaliteedis pole, aga uus kylg kindlasti on...

Pööre

Kirju

Raamat

Vôimas

Armastus

Siin on foto, mis kuulus armastuse teema alla ja mis rahvale nalja tegi. Päris naljakas on aga kohaliku kunstniku sulejoonistus. See töestab,. et ma pilti ja selle allkirja laest ei vötnud, vaid kaljurynkaid töesti nii kutsutakse - "Kjerringa och kallen" on kohalike teadvuses täitsa olemas...

Naljasoonel edasi minnes lisan selle aasta köige naljakama leiu-

Siin elab filosoof, suurim meie hulgas

Parim sotsiaalne pilt

Norrtälje jazzipäevade avaparaadi meenutamine tekitab soovi lisada veel yhe mönufaktoriga pildi:

Pannkoogiöhtu

Kodune öhkkond viis mötted koduloomale, seega parim loomapilt veelkord:

Mäng

Ja veel möned erilised leiud:

Eriline koht

Albert Engström'i majamuuseum Grisslehamn'i lähedal

Eriline taevas

Enne vihma, Port Saint-Denis, Pariis

Eriline taim

Ginko biloba, 

loodetavasti elab töötoas talve yle.

PS. pildid aitas teha seebikarbike Olympus , model Stylus 1010 (made in China, ostetud aastal 2009 USAst).  Töökorras on veel ka vana Canon Power Shot A80, mil on funktsioone, mida täisautomaatne Olympos ei vöimalda ja pööratav monitor...aga peab ytlema, et Olympose pilt tuleb siiski ilusam ja sygavam. Ja hea kerge taskusse pista.

Vôimas

Storforsen (otsetölkes suur_kärestik) on töesti yks suurimaid kärestikke Euroopas. Keskmine läbijooks on 230 m3  vett sekundis, langus 60 m; aga suurvee ajal vöib vee läbijooks olla mitmeid kordi suurem. Jaanipäeva paiku on see tavaliselt 870 m3/s,  kuid veerohkel 1995.aastal ulatus koguni 1200 m3/s.
Kärestiku kogupikkus on 5 km ja kogulangus 82 m.





See väike pilt on pärit internetist, 'Storforsen' pildimaterjali alt. Ysna vana postkaart (vanas kirjakeeles) näitab, et aeg pole palju muutnud seda imelist kohta.

Meie sattusime sinna 21.juulil 2006.aastal, olles teel P.-Norrast koju.
Ehkki kuu aega oli körgveest juba möödas, oli pilt muljetavaldav. Pidime yksteisele körva karjuma, et oma vaimustust väljendada, vee kohin oli körvulukustav.

Vöimsatest vaatepiltidest lummatud pilnikud asuvad siin:http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=12Dec2010


PS. Teistsugune oli olukord mahajäetud jöesängis, nn surnud orus,  kuid see on juba Teise Sahtli lugu.
http://teisesahtlilood.blogspot.com/2010/12/surnud-org-ja-surnud-punkt.html

Raamat - vaimutoit

Üle-eelmisel korral, kui oli fotojaht teemal "100" , tegin loo 

Elu vöimalikkusest sajandal lehekyljel...ja reaalsuses 

Aga ma  jätsin  yles panemata viimase, viienda osa, andes vaid pealkirja - VAIMUTOIT.

Vahepeal on ilmunud ajaleht Metro ja selle lisa Kulturhuset'ilt. 

Suur pealkiri ytleb: LUGEDA - SEE ON NAGU SÜÜA

Mis kinnitab, et raamat on vaimutoit ja mul on saabunud suurepärane vöimalus heastada tookordset tüngategemist. Jääb vaid yle valida RAAMAT, millest rääkida. 

Kuna "sajanda"loo jaoks oli ka see raamat juba välja valitud, ei hakka enam pilte muutma. Pealegi, siis ma petaks teist korda, kui ma siia mingi muu raamatu asemele sätiks. Seda enam, et raamatuid on ju palju - mida vötta, mida jätta?                                                            Valiku peab tegema - ja ka juhuslik valik on valik. Mul on natuke kahju, et nii ma ei saa teemal "Raamat" rääkida mönest oma lemmikraamatust, aga kahtlemata on pildiliselt "Maailma mytoloogiad" huvitavam, kui näiteks Voltaire'i löbus, aga piltideta "Filosoofiline sönaraamat".    Pealegi, mulle tundus, et öige vaimutoit pole mingi suvaline raamat - telefoniraamat, retseptikogu, aiandusöpik, kriminaalromaan - pinge töuseb, on ju? - edasi klassikaline romaan; veel kuumemad on juba filosoofia- ja yhiskonnateaduste tekstid. Nende kohta vöib töesti vaimutoit öelda. Aga sealt pole enam kaugel nn raamatute raamat - Raamattu - ja mitte ainult meie naabrid soomlased ytlevad pyhakirja kohta "raamat", sest kreekakeelne söna biblia tähendabki raamatut. Usukirjanduse juurest saab ringiga tagasi tulla Mythologies of the World  juurde. 

Meie kultuuriruumis on Piibel olnud kyll esimene trykitud kirjasöna ja seega ka yks esimesi vaimse toidu allikaid, kuid erinevatel rahvastel on selliseks kytuseks olnud teistsugused pyhad tekstid vöi suulised pärimused.

Sajandal lehekyljel on selline pilt:

Kirjutasin selle alla tookord nii:

"Sympaatne kultuur ja religioon, aga siiski mulle vööras. 

Indias pole ma käinud ja ei ole ka (praegu) erilist soovi minna. Meile suurtest mytoloogilise tähtsusega kohtadest on lähimad näiteks Alborg Taanis vöi  Stonehenge Inglismaal. Oma isamaa hiitest ja hiiekividest rääkimata. Niisiis enne Nuustaku ja siis maailm. 
Nyyd vöiks kysida, kust ammutan ma ise vaimutoitu?"

Ikka headest raamatutest ja neid on liiga palju, et siin yles lugeda. Vaimutoitu annab ka hea muusika, filmid ja teater.

See siin on lihtsalt yks raamat - tihti öeldakse ka taoliste kohta "suure raha eest palju pilte ja vähe teadmisi", aga siiski mingeid algteadmisi ja mötisklusainet teiste kultuuride uskumuste, kommete ja rituaalide kohta see pakub.

Edit:

Unustasin nöutud lingi: http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=07Dec2010 ja kuna linkide arhitektuur mulle huvi pakub, siis miks on Mr.Linky alati nädala vörra maas (07 Dec 2010)?

Ning kui juba siin teist korda olen, siis yks löiguke eelpoolnimetatud "Filosoofilisest sönaraamatust" (kui laval on pyss, siis see peab ka löpus pauku tegema) :

Sekt

Iga sekt, ükskôik milline see ka ei oleks, on kahtlane ja vale segu. /---/

Geomeetrias ei saa olla mingit sekti; kunagi ei öelda: ta on eukliidlane, ta on arhimeedlane.

Kui tôde on ilmne, siis ei saa tekkida erakondi ega fraktsioone. Mitte kunagi pole vaieldud selle üle, kas keskpäeval on valge.

Rohkem, kui vananenud arusaamu (ka neid on Voltaire'il, möelge ometi, millal ta elas, teadus on ju edasi läinud); jah, rohkem on seda, mis on aegumatu. 

Victor Hugo köne Voltaire'i sajandal surma-aastapäeval 30.05.1878 on ise pärl. (raamatus Eessöna, isegi parima vöimaliku asemel).

Hugo ytles: "Ta lahkus äraneetuna ja ônnistatuna - ära neetud mineviku poolt, ônnistatud tuleviku poolt, ja need just ongi kaks köige ülevamat kuulsuse vormi".