Päeva inspiratsioon: must-valge foto

1
Miks ma pildistan must-valgena? - Thomas Leuthard,  Eye5
  http://www.eye5.org/why-i-shoot-in-black-white/

See on kysimus , mis aeg-ajalt ikka yles kerkib, kuid millele selle lingi all olnud loo allakirjutanul on lihtne vastata. Thomas ytleb, et värvid häirivad teda, möjuvad segavalt.
Olen sama tundnud möne pildi juures, et juhul, kui see teha  must-valgeks, siis "viiks foto tagasi selle vormi, mustrite ja sisu juurde"(Leuthard).
Toodud näited vördluspiltide kujul aina kinnitavad seda.

Edasi siit:

metallist ring

...see esimesena meeldetulnud, ylimalt funktsionaalne objekt on pildistatud kohalikus odavpoes Lidl paar tundi tagasi.
Pildijahi lingikogu

varjud

Maailmas tuntakse mitmel pool uskumust, et deemonid ei jäta varju ja on seetõttu äratuntavad.  Ka eesti rahvaluulekogudes leidub teade, et kurjal ei ole varju (E, StK 34, 261 (13) < Äks), samuti ilmub vanapagan ühes muistendis kui ilma varjuta võõras mees (E 20596/98 (9) < Võn). Ülo Valk, doktoritöö kokkuvöte.

Selle teadmise valgusel on varjud lausa armsad ja kodused. Ja kui möni kodukäija peaks vastu juhtuma, on hea varjuteooriat teada ja olukord kindlaks teha.

Pildid on pärit eelmisest, hea saagiga varjude aastast.
Sellele viitab ka näitus "Varjud" Kultuurikatlas septembris 2011, mille alapealkiri on "Eesti Kunstiakadeemia Arhitektuuri teaduskonna üliõpilaste varjualused 2006-2011"
Viimane on ilmselt olnud inspiratsiooniks fotojahi "Varjud/varjulaused" teema andjale.
Teised selle teema alla postitajad on siin...

taevas ja pilved ja

Mr.Linky


Edit: Panin yles samast kohast terve seeria,  pildistatud fantastilise poole tunni jooksul 3.septembril. Fotod on ilma erilise töötluseta ja löikamiseta - annaks Taevas alati sellise elamuse ja perfektse etenduse!

Värvilisest klaasist

Klaashelmeste eest ostsid kolonisaatorid kunagi pärismaalaste käest maad. Töenäoliselt, kui oleks ma indiaani naine olnud, poleks minagi suutnud kiusatusele vastu panna, kui need oleksid Murano klaasist ehted olnud.
See on mu värvilisest klaasist lemmikehe, millele on 24-karaadised kullalehekesed sisse sulatud.
Asi iseenesest ei saa kuigi kallis olla, kuna tuli minu suureks yllatuseks raamatuklubi tellimuse eest, seega justkui tasuta. Hinnaklassi näitab ka riputusnöör, mis on kunstmaterjalist ning juba laguneb. Mul on selle armsa ehte jaoks korralikku punast nahknööri ostetud, ainult murran siiani pead, kuidas ma kinnituse peaks tegema...olemasolevaid otsastoppereid ja metalljublakat ei tahaks enam tagasi panna.

Tehnilist: valgusallikaks kasutasin kodus olemasolevat kolme lampi: kahte laualampi (erinevate halogeenpirnidega) ja led-taskulampi, mille sinaka valguskiire suunasin lisaks asja huvitavamaks tegema.
Mr.Linky

Märg linn

Töötlemata pildid aastast 2008

Aeg: 27. oktoober, vastavalt kell 17.32 ja 18.14 ehk pärast eelmist ja järgmise vihmahoo ajal.
Kummaline ilm oli, oli tunda lume höngu, ehkki taevas olid alguses suvise hoovihma värvid.
Koht: Kulturhuset'i esine ja vaade selle ylemise korruse kohvikust, minu ja mu söprade sagedasest kohtumispaigast.

Keegi veel, kes on sattunud märga linna...

Edit: Leidsin tohutult ilusa seeria fotokunstnikult (Mike Shaw, The Leaf Series) Google+' kaudu. 20 fotot, millest paljud sobiks uhkelt Märja linna teema alla.
Lisasin Mike'i ka siia blogrolli (kus ta oma nöuandeblogis annab praktilisi näpunäiteid pildistamiseks). Peale Mike'i lisasin oma veel inspiratsiooniallikaks Alan Shapiro ja Jim Goldstein'i. Eks rida täieneb veelgi, sest Google+ fotoringi alla on kogunenud päris huvitavad tegijad.

Kuivunud

Räägitakse, et laplastel on lume eri olekute kohta sadu sönu. Loodusrahvaste puhul on see ypris möistetav, ka eestlaste sönavara on ysna rikkalik. Sain sellest aru, kui märkasin, et rootsi keeles paljud  sönad puudusid, st sama söna tähistas mitut eri asja.
Kuidas see on vöimalik, et sönadest saab puudus olla?! Ometi on rootslased suured sönadega mängijad ja uute vormide leiutajad. Vaadake kasvöi hyydnimesid! Mul on teooria, et nende sönavara rikkus on teistes valdkondades.
Eesti folklooris haruldane söna kuivunud, millest ma varem kuulnudki polnud, sobib töepoolest ylihästi kaktuste kohta - kuivub, aga ära ei kuiva. Igatahes mina vötan selle söna niimoodi kasutusele. Söna on sellise oleku (kus kuivamise rypes pesitseb uus elu) tähisena yldse väga poeetiline. Argine söna kuivama ei sobigi huulte ega sydame, ammugi siis hinge kohta. Aga kuivuma sobib. Kui ma veel muumia pole, siis ma kuivun...mönikord.

Minu pildil oleva kaktuse puhul pole see ilmselt päris sama seisund, see töesti kuivab. Kuid kaktus, millest ykskord enne jutt oli  ("Purgis") - no see taim, rahvakeeli ahvileivapuu, on täpselt demonstreerinud  kuivumise tähendust. Täna oli ta lihtsalt liiga kosunud ja ilus, et teemale iseloomulikku olekut näidata.

Tehniliselt on pilti mul endal täitsa kurb vaadata - polnud valgust, polnud töötlusprogrammi ega monitori, et lähemalt näha vöi midagi parandada - mötlesin, et jätan seekord yldse vahele. Aga kui lugesin Köögikata versiooni kuivunud kaktuste kohta, siis...siin me oleme.

Mr.Linky 

Mereäärsed kivid

purjetamiskooli rand
Peetri sadamas
pildistatud 2011.a. Merepäevadel 

raam: FastStone

Kuna mereäärsetest kividest jätkuks postitusi pooleks aastaks, tuli nii vöi teisiti teha valik. Jätsin körvale juba koduseks saanud Norra ja Rootsi rannakaljud ja vöimsate jögede astangukivid; nende ja muude maade randade imemoodustised: jättegryta'd, kivistunud korallid, grotid; vulkaanilised kivimid ja muud erilised rannikukaljud.
Sest mälus kummitas yks koht, millelt möte ei läinud ära - kodune Kalamaja rand. Lihtsad, töised ja vahel räämaski sadamad ja rannad. Aga omad.

NB! On ka teisi mere ääres hulkujad  Mr.Linky hölma all