Aga kui ma môttes paadini jöudsin, siis polnud enam tahtmist edasi nuputada.
See on teema, mis mind alati erutab. Sest lôpuks on ka meil ju paat...
Küll vana (meie oma on aastast 1968), aga milline klassika!Myra plastpaat on vististi kultuspaat nagu môni vana auto on kultusauto. Ehitama hakati neid juba 50-ndatel, nii vabaaja- kui ka tööpaatideks. Neid on väga palju myydud Norras, muidugi ka Rootsis ning ilmselt Taanis ning mujalgi maailmas. Siin on igas sadamas neid näha.
Veidi ka ingliskeelset lugemist:
http://www.rodarummet.net/myra/indexen.html
Igatahes suvel 2007 sai vana Myra ostetud. Kohe tekkis probleem, et leida sadamakoht nii kodu lähedale kui vöimalik. Selgus, et meie "öue all" kanalil polnud yhtegi vaba kaikohta (ehkki vabu kohti näis kogu aeg ning aastaringi olevat, mis oli meile väga petlik pilt olnud), seega tuli leppida kaugemate sadamatega. Selleks sai kaheks hooajaks Ramsmora sadam Ljusterö saarel.
Vaba kaikoht?
Myra-paadid on väga töökindlad ja pole ka see vanake meid hullusti alt vedanud. Igatahes ehmatused merel on alati lôppenud mootori käimaminekuga. Tänaseks on yht-teist ymber ehitatud ja sama palju kohendamist on ilmselt veel ees. Vana paat vôi vana auto - igav ei hakka.
Siin on meie paat eelmisel suvel ja just saanud uued kardinad - see oli siis minu loominguline osa üldiste mustemate tööde körval.Paadilt on maha vôetud mast, mille puitosa tuleb välja vahetada ja see puit peab olema midagi enamat, kui tavaline kask vôi tamm. Ka antenn oli eelmise talvega kaduma läinud. Aga suur osa sisetôid on tehtud, pôrand yle lihvitud ja ôlitatud, paat väljast puhastud ja pôhi värvitud. Aga eks kevadel tuleb jälle siit-sealt üle käia, midagi juurde muretseda....
Ja nüüd siis ilusama ja lôbusama osa juurde, mis mul endal suunurgad kogu aeg üleval hoiab.
Näiteks nagu jaaniôhtune loojang merel...
vöi paadipiknik...
vöi kalapüük...
ujumisest rääkimata...
Pole ülevamat tunnet, kui kotid on paati laotud, mootor käima pandud ja tuttavad kaldad seljataha jäävad...
Selge see, et me pole veel pooligi vôimalusi kasutanud, sest suvemaja kôpitsemine on vôtnud väga palju vaba aega - aega, kus oleks saanud merel olla. Aga tänu vana maja ostmisele leidsime sealkandis ka väikse, armsa sadama, mille kaikoht maksab palju-palju vähem.
Unistame mône sobiva maabumiskoha leidmisest, et mitmeks päevaks telkima minna ( paadis on samuti kaks magamiskohta). On ka gaasipliit, et süüa teha...ei pea sôltuma vihmast, mis vôib lôkke kustutada.
Ainult et iga koht ei sobi maabumiseks...
Meie kassile on vist vaja kaptenimüts ômmelda, ta tunneb ennast paadis nagu kodus. Suurele maale me ei julge teda lasta, mine tea, kuhu eksib. Vähemalt peame enne proovima möne laiu vôi saarekesega.
Seni, kuni me maal oleme, peab ta unistavalt katuseluuki sihtima...
ja vaatama maailma läbi selle
jah, on mere inimesi ja mere inimesi. ühed naudivad merd kaldalt, teised mere pealt.
ReplyDeleteise kuulun kallaste kulutajate hulka ega pole kunagi endale mingit paari igatsenud.
samas kaldaääred rohtu ei kasva :)
Küll on kaunid pildid :) Lemmikuks see maabumiseks sobimatu koht...
ReplyDeleteImeilusad vaated, lahe paat, aga kõige lahedam on ikkagi laevakass.
ReplyDeleteKui maa peal päikesloojangu pildistamisega on alatasa häda et ette jääb elektriliin või majad või puud, siis paadist pildistamisel on sellega muret tunduvalt vähem, võib arvata.
ReplyDeleteNojah, aga ega see pole nüüd küll peapõhjus paadi muretsemiseks.
Eks asi on ikka kassis.
Suvi ja vesi ja kalapüük - parim!:)
ReplyDeleteAssaa... Kui ilus kaljune pilt, kuhu puud ikka omad juured suruvad...
ReplyDelete;)
Ma kardan, et sel ajal, kui teie maal seiklete, on kass kah maal...
Vanast ajast on teada laevarottidest. Nüüd hakkasin mõtlema, et kass püüab mõne kinni ja sellepärast ei kipugi maale? Elus mänguasi nagu, mida käppade vahel veeretada...
@A.I.V.O. Kass sai küll korra maale, aga önneks oli kalju järsk ja me saime tal sabast kinni. Taguots (p!) sai märjaks - mereristsedki tehtud.
ReplyDelete@Tiia.
Paat on minule (erinevalt mehest) ikka transpordivahend, et pönevasse kohta jöuda, kus kindel maa jalge all. Paraku vana mootor ei anna kiirust arendada, sestap ka yhepäevase avastusretke areaal on kahjuks väike ja selle piires maaleminekukölbulisi kohti vähe.
@Voldemar-August
Paraku pildistamisel on muret isegi rohkem. Oleks avamerel, siis kyll, aga skääris tuleb peale passida, ja liikumise juures eriti - kord on päike yhel pool vöi teisel pool 'nurga taga'; vöi jääb oma lipumast ette... vöi köigub, sest kiirpaadid teevad laineid...no ei ole lihtne. Pildiltki näha, aga ei hakanud kohendama ka, oleks paadimeeleolu ära löiganud.
Küll on kaunid pildid! Ja suvi! Pole ise kunagi sedsorti paadis istunud, aga võin ettekujutada kui vahva sellisega ringi on seigelda! Väga mõnus "P" !
ReplyDelete