Niisiis, siin on foto, mis vöitis inglise yhe prestiizhikama fotovöistluse Landscape Photographer of The Year auhinna (£ 10 000) ja see auhind vöeti tagasi!
Vöistlust sponsoreerisid Epson, The Sunday Times Magazine ja The National Theatre.
Dramaatiline pööre toimus siis, kui teised fotograafid tegid märkuse, et pilti on tugevalt töödeldud (on lisatud pilved, mida originaalil varem polnud; vöi et varjud langesid vales suunas).
David Byrne, töö autor kaitses oma tööd, väites, et pilditöötlus on 100 aastat vana vöte; et ta käsitleb oma tööd kui "kunsti" ja et puritaanlased on muidugi sellepärast pettunud.
Need kolm vastuväidet näitavad täpselt ära, kus asub piirjoon puhta fotokunsti ja töödeldud fotokunsti vahel.
Byrne'i arvates on puritaanlane igatahes töötluse vastu ja loomulikult pole sellel sönal tema poolt väljaöelduna positiivset tähendust.
Mind ennast on see kysimus ammuilma huvitanud. Möned aastatd tagasi kysisin yhel näitusel tuntud rootsi fotograafilt arvamust. Ta oli väljas väga körgetasemeliste natyyrmortidega, mis mulle väga meeldisid ja selgus, et ykski neist polnud töödeldud, isegi mitte löigatud. Endine pressifotograaf, väga heade tehnilise teadmiste ning varustusega teeb nyyd stuudiofotosid nii, et järeltöötlust pole vaja, ta välistab selle yldse. Puhas fotokunst, mida saab harrastada stuudios, kus on abiks prozhekorid, statiiv ja muu spetsiaalne tehniline baas ning palju aega katsetamiseks.
See könelus toimus ajal, kus ma olin just töötlusest suurde vaimustusse sattunud. Aga sellisest töötlusest, mis andis kiiruga tehtud vöttele uue elu.
Maastikupildid saab välja löigata elektriliinid, veidi saab järele aidata tolmust puhastades jms nipet-näpet. Ma arvan, et sellist väikest töötlust kasutavad nyyd paljud maastikufotograafid. Teine asi on juba teha pöhimöttelisi muudatusi, näiteks muuta sinine taevas oranzhiks, et saada loojangu muljet - samas kui iga fotograaf teab, et mitte ainult loojangutaevas pole see, mis efekti annab, vaid et kogu valgus tervikuna, mis värvib eriliselt köike, mis pildile jääb. Milleks siis teha kunstlikult loojangut, kui niikuinii naturaalsust pole vöimalik saavutada? Sama oli ju ka Byrne' tööga.
Kus yldse on piir mida vöib ja mida mitte?
On selge, et Byrne oli selle piiri yletanud. Artikli autor arvab, et Byrne'l poleks vaja olnud lisada pilvi vöi muuta varje, kuna tema pildid on olnud ausad ja ilusad; ja et maastikufoto ei vaja yldse nii jöulist vahelesegamist.
Löpuks on ka huvitav, kuidas keegi zhyriist ei märganud nii ilmseid muudatusi, et fotograafid ise pidid häält töstma.
Artikli autor on loodusfotograaf Declan O'Neill Uus-Meremaalt.
www.newzealandscape.com.
No comments:
Post a Comment