Tekst illustratsioonidega 2. Fotomeemidest emotsionaalsemalt

Eelmises osas sai kirjutatud osavötjate arvust. 

Statistika on yks huvitavamaid asju, aga inimloomuses on sisse kodeeritud sellest mööda vaadata ja tugineda emotsioonidele ning soovnägemisele (näiteks kui mina ei viitsi suvel osa vötta, siis tundub mulle, et suvel osavött väheneb).

Nyyd jätan statistika rahule ja käsitlen emotsionaalsemat kylge. Seega alljärgnev on minu arvamus, mida ma mingite arvudega töestada ei saa. 
Osalt on see kirja pandud aastal 2011, osalt praegu, aga nii kindlat vahet ma enam teha ei oska (nagu oli statistika I ja II osa). Vastavalt olukorrale on siia-sinna vahele pandud uusi lauseid ja kirjutatud uusi löike, eriti käib see osa "Kogemusi mujalt..."kohta.

Enne veel need punktid, miks mäng vöib löppeda. Need seadused  on yldised ja ei käi konkreetselt yhe meemi kohta. Annan need suunaga yldisemalt konkreetsele:

1. Majanduskriis - inimestel pole aega ja jöudu hobide jaoks
2. Väike riik, väike keeleruum = vähe osavötjaid
3. Hariduse, kultuuri (eriti meedia) syvenev pealiskaudsus, mis pöhjustab selle, et  inimesed valivad pigem kergema  ja vähem pingutust nöudva sotsiaalmeedia kui rohkem syvenemist nöudva blogosfääri oma väljundiks.
4. Iga mäng saab kord otsa. Osavötjad peaksid seda 'loodusseadust' teadma ja mitte kurvastama vöi ennast  syydistama juhtunus.
5. Konkreetse mängu atraktiivsus, omadused ja juhtimine.

Viiendat, köige vähemtähtsamat punkti käsitlen allpool tänulikkusest vöimaluse vastu fotojahis (ja ka teistes mängudes) osa vötta. 




Fotojahi semantika

See on löbus ja yhtlasi kurb lugu, kuidas fotojahi tähendus on vastuoluline soovitusega pilte klôpsida.  Söna klôpsida on stampväljend nii fotojahi avapostitustes kui ka Fotojahi Facebooki lehel. Minu meelest on sellel tegevusel tähendus teha midagi niisama, hooletult, naljaviluks, kuidagimoodi. Kunagi soovitasin tösisekölalise fotojahi asemele löbusamat pildimängu, sinna sobiks klöpsida kyll.
Foto- liitsöna ees omab väga kindlat tähendust ja see on ka söna pöhikomponent; jaht on teadagi pingutust nöudev tegevus, mille käigus on vaja tabada objekt, mis on vöimalikult körge reitinguga. Jahil on karmid reeglid, kuid ka seda hinnalisemad tunduvad saavutused. Ka mängudes on mängureeglid, aga reeglite täielik puudumine fotojahis on veel veidram.
Klöpsida fotojahiks on yks aspekt sönadega hoolimatust ymberkäimisest, millest kunagi rääkisin teemasönade arutelus (varjud/varjualune - kuu/kuutöbine). 


Meem kui suhtluskoht


Praeguse kokkukuivanud fotojahi kaotus on selles osas suur - kahjuks on lahkunud paljud värvika tekstiga osavötjad, kelle kommentaarid olid suureks lisaväärtuseks. Meenutan hea sönaga aliasi Voldemar-August, Larko, Ööhulkur, A.I.V.O. jpt.

Omavahel suhtlemises on meemireegel see, et keegi ei kasuta sönakinnitust. Mängu parimatel aegadel ei olnud taolist möttetust Google' meeskond veel jöudnud välja möelda (mis pealegi lisati blogidele vaikimisi, nii et igayks pidi ise selle seadistustest maha vötma)*. Kujutage ette normaalsuuruses meemi mitmekymne osavötjaga ja köigil on sönakinnitused...?
Need, kes teiste aja peale möelda ei viitsi, jäävad ilma arvamustest, mis mönikord oleks vägagi huvitavad (näib paradoksaalne, aga millegipärast nokitsetakse sönakinnituste kallal selleks, et ölale patsutada ja mittemidagiytlevat small talk'i ajada). Yhest kyljest meil pole aega, aga siis järsku on seda kyll.  Seda mina ei suuda möista, et keegi vöiks sönakinnitust vötta lisameelelahutusena, nagu tasuta saadud ristsönu.

Administraatori roll 

Kehva suhtluse valdkonda vöiks panna ka mängujuhi (administraatori, moderaatori) puudumise. Kes, nagu koorijuht, annab noodi kätte.  Tean meeme, mis algavad omaniku-administraatori enda avapildi ja tekstiga. See on tihti huvitav lugemine fotograafia ja sellega kaasnevatel teemadel. 
Kui aga avasöna on igavalt vöi lohakalt tehtud (vöi isegi grammatiliselt vigane), siis jäägu see parem olemata**. Aga kui administraator korduvalt teatab, et ta ei viitsi, tal pole huvi - no mida sellisest mängujuhist peaksid arvama mängijad? Vöi kui administraator hakkab otsima osavötjate arvu vähenemise syyd mängijate hulgast? (Ta vöib selle mängija silmapilk mängust blokeerida; saab luua mängu enda näo järgi, leida/teha reeglid, mille vastu mängija on astunud ja temast lahti saada (tegelikult mitte ykski mäng ei löpe kunagi yhe mängija halva vöi ebakohase käitumise pärast, pigem see mängija läheb varem vöi hiljem ise minema).

Administreerimine pole ainult teemasönade automaatne ylespanek kord vöi kaks aastas (yldse arvan, et nii kaugele ette teemasid anda pole öige, teemad on öhus öigel ajal olemas), see on ka suhtlus. Mitmekymnese osavötu puhul leida paljudele isiklikult hea söna vöi naljakas märkus pole muidugi kerge ja seda ei oodatagi, aga väikse mängu puhul peaks kyll mängujuht aktiivselt ise osa vötma ja mängijatele ringi ka kommentaariumis peale tegema. Et iga osavötja tunneks ennast oodatuna (eriti uued); samas ei tohiks jätta ka kriitilist märkust tegemata, kui reegleid on rikutud.
Kuna fotojahis  sisuliselt reeglid puuduvad, vaja on vaid foto olemasolu, siis poleks nagu moderaatorit vajagi. Liiga karmid reeglid peletavad, aga reeglite puudumine teeb mängu igavaks. Kui vöib köike, ei viitsita midagi. See on nagu lauamängudes - isegi lihtsaimat "Reis ymber maailma" ei saa mängida nii, nagu igayks soovib.
Mängu löppedes oleks kena teha väike kokkuvöte ja tösta esile neid, kel on möni esiletöstmisvääriv töö. 

Möned meemid öitsevad, näiteks Fototriss (algas 2008, lihtsad reeglid, juhib fotofanaatik, nagu ta ise ennast tutvustab, aeg-ajalt teeb mänge auhindadele). Täna on esimene päev ja 71 osavötjat, ainult rootsikeelne keskkond (harvade eranditega). Mis on edu saladus? 
Skywatch Friday meem algas aastal 2008. On ainult yks teema, yks ylesanne - teha pilt taevast. Vötsin kunagi alguses osa, kui oli yle mitmesaja osavötja. Täna kontrollisin yle pika aja: on pyhapäev, seega kolmas päev ja osavötjaid on 142, vöimalik, et meeminädala löpuks on neid poole rohkem. Kuidas see on vöimalik, et asi siiani toimib ainult yhe teema puhul? (vastus: ingliskeelne keskkond, lihtne ja universaalne ylesanne, tugevad reeglid ja uus veri - administraatorid vahetuvad, täna vaadates olid jälle uued nimed). On loomulik, et administraatorid on entusiastid, kes on kirjas avalehel koos lingiga oma blogisse.


Veel kogemusi mujalt keskkondadest

Nyydseks, kus mul endal on moderaatori mokasiinides tulnud rohkem kui pool aastat ***käia, tean ka sellest seisukohast paar söna öelda. Muidugi, see pole kuigi pikk aeg, aga mingit sotti see annab.
Natuke yldisemalt, körvaltvaataja ja moderaatori pilguga:
Mängud saavad tavaliselt hoo sisse fanaatilise inimese taga. Ta peab juba enne olema natuke ennast näidanud (kui see on fotograafiapöhine meem vöi kogukond, siis on ainuvöimalik, et ta on suhteliselt huvitav fotograaf, kel on endal häid - vöi siis ka vaidlust-tekitavaid töid, kes on aktiivne ja kel on suur suhtlusringkond). 
Aktiivses, suure osavötjate arvuga mängus on iga päev mitmeid uusi kandidaate ukse taga, kelle tausta tuleb kontrollida; tekib mitmeid segadusi reeglitega; tuleb kontrollida iga töö vastavust reeglitele, näiteks EXIF andmeid jms. Selleks vajab idee omanik mängule moderaatoreid. Nende paindlikkus, söbralikkus ja kindlameelsus peavad olema isegi tugevamad, kui omanikul.

Aga yhel hetkel idee autor tunneb, et ta enam ei jaksa, tal on tekkinud uued huvid ja ta tahab asja maha panna. Mida teha, kui mäng ise alles kogub hoogu? Tuleb leida idee andunud ylevötja.
Omaniku vahetus vöib kaasa tuua mängu kokkukuivamise, pyydku siis uus omanik, kuidas tahab ja moderaatorid köndigu vöi pea peal, lödvendagu reegleid, ergutagu huumoriga ja andku au parimatele - ikkagi ei aita miski. Kui uus juht pole aktiivne ja värvikas tegelane, siis kaovad inimesed vaikselt mängust minema. See on kurb ja inetu, eriti hea ja leebe inimese vastu, kes mängu idee omaniku keerulise staatuse yle vöttis, aga tundub olevat reegel, mille vastu ei saa. 
Uus omanik seisab dilemma ees: kas järgida endise populaarse mängu reegleid, stiili ja vaimu vöi hakata mängu muutma, lootes uusi järgijaid leida. Millise piirini saab mäng muutuda, kui selle päises on kiri: idee omanik on xxx (keda köik teavad ja mäletavad sedagi, milline see mäng varem oli). Vöi lasta mängu vanamoodi jätkates see välja surra? 
Kust läheb piir ja mis on öige?
Vöib-olla on tulnud aeg luua uus mäng vöi haakida end möne teise mängu sappa, sinna, kus elu keeb.
Surnut pole mötet löputult elustada - mujal läheb elu see aeg sinust mööda.

Mis puutub eestlaste fotojahti, siis ei oska ka siin teistsugust nöu anda. 


Ise eelistan keskkonda, kus valdav enamus esineb oma näo ja nime all nagu ma isegi. Kus suhtlus on aktiivne, aga mitte väsitavalt tyhjasönaline; kus pole liiga palju niisama ölalepatsutamist ja laikimist nagu näiteks Fb-s, vaid kus räägitakse asjast ausalt ja ollakse paindlikud, austades ka teiste arvamust. Kus julgetakse tunnistada omi vigu - sissemagamisest kuni tehniliste apsudeni välja ja kus julgetakse nöu ja abi paluda. Lisaks annab kaasaegne keskkond tehnilisi lisaväärtusi (kiire chativöimalus modede vahel; ideede pank, mängu vorm ja reeglid pilves, kus on lihtne järgmine alusvorm vötta, ideesid anda  jne). Aga oletan, et säärane asjalik keskkond saab olemas olla, kui inimestel on yhine tugev huvi asja vastu, nad on asjaarmastajad (antud juhul fotograafid), kes siis räägivadki asjast. 



* Sama sigadusega sai hakkama Google möned nädalad tagasi, lisades blogides fotode autokorrektsiooni neile, kes G+ keskkonda kasutavad. Hea, et foorumist kohe jututeema leidsin ja oma G+ seadistusest "abimehe" maha vötsin.


** Näiteks ma ise (ega ka teised moderaatorid, kes on antud juhul sakslased ingliskeelses keskkonnas) ei tee yhtegi avateksti, selle teeb keeles kodus olev inimene. 

*** mul on tunne, et aktiivselt mängu juhtida vöi modereerida (ja miks ka mitte mängust osa vötta) suudab keskmine inimene vastutustundlikult ca aasta, edasi kas läheb tema töö/osavött pealiskaudseks vöi kaob ta ise vaikselt ära. Ilusam oleks löpetada, kui kvaliteet pole veel alla käinud.

___________________________________________________________

Edit: 20.12.

On aeg teha pyhaderahu ja inetud dialoogid eemaldada. (Mul on elus - st 60 aasta jooksul -  ette tulnud 2-3 inimest, kelllest oleks tulnud peale esimest kokkupörget eemale hoida. Mitte, et nad halvad oleks, aga on yks tyyp inimesi, kellega ma mitte kunagi yhist keelt ei leia ja sellega tulnuks leppida).
Jätan ka yles yhes kommis olnud mötte, miks ja kuidas ma osa vötsin:
Fotojahi teemasönad panin Google kalendrisse ja kui idee tekkis, lahendan/sin ära. Vahel unustan lingitadagi, sest idee tekib siis, kui ise tahab, vahel liiga vara. Järelik on köige olulisem loominguline tegu ise. See on egoistlik ja aus vastus.
Lingitamine ja suhtlus on järgmine tasand. Oma osavötuga toetan/sin mängu ja tublisid mängijaid, pyyan/pyydsin alati köik - meid on ju nii vähe - läbi käia ja pilte sisuliselt kommenteerida. 

Aga punkt 4 toimib, asjadel on ots ja algus.

Vahepeal arutasin lähedase inimesega, miks mängud välja surevad ja tema arust selle konkreetse mängu puhul on yheks pöhjuseks Mr.Linky arhailine systeem. Ligikaudu tema mötet edasi andes: "sotsiaalmeedias kiire objektilt objektile liikumisega harjunud inimesele on tyytu käia töid Mr.Linky kaudu otsimas". Kunagi rääkis sellest ka alias UR ja olen isegi sama möelnud.

Minu arust on paar vöimalust
- kas hypata sotsiaalmeedia fotokeskkonda, kus on mänge ja kogukondi igale maitsele;

- vöi teha (soovitavalt mitme organiseerijaga) blog, kuhu nädala valve-admin postitab jooksva nädala pildid. Igayhelt yhe, vördsetes möötudes tööd kena galeriina. Iga pildi juures on lyhike pealkiri ja link postituse juurde. Kui on huvitav pilt, siis minnakse ka selle töö esitaja blogisse täiendavalt lugema.
Nädala löpus vöiks olla osavötjate hääletus parima töö leidmiseks ja/vöi nn moderaatori valik, paari sönaga pöhjenduseks.
- mölemat keskkonda saab kasutada paralleelselt