Miks Photoshop rikub maastikupilte?

See on artikkel, mille pealkiri möjus nii intrigeerivalt, et pidin teada saama, milles asi. Juhtum oli veel pörutavam, kui ma arvasin.
Niisiis, siin on foto, mis vöitis inglise yhe prestiizhikama fotovöistluse Landscape Photographer of The Year  auhinna (£ 10 000) ja see auhind vöeti tagasi!



Vöistlust sponsoreerisid Epson, The Sunday Times Magazine ja The National Theatre.
Dramaatiline pööre toimus siis, kui teised fotograafid tegid märkuse, et pilti on tugevalt töödeldud (on lisatud pilved, mida originaalil varem polnud; vöi et varjud langesid vales suunas).
David Byrne, töö autor kaitses oma tööd, väites, et pilditöötlus on 100 aastat vana vöte; et ta käsitleb oma tööd kui "kunsti" ja et puritaanlased on muidugi sellepärast pettunud.

Need kolm vastuväidet näitavad täpselt ära, kus asub piirjoon puhta fotokunsti ja töödeldud fotokunsti vahel.
Byrne'i arvates on puritaanlane igatahes töötluse vastu ja loomulikult pole sellel sönal tema poolt väljaöelduna positiivset tähendust.

Mind ennast on see kysimus ammuilma huvitanud. Möned aastatd tagasi kysisin yhel näitusel tuntud rootsi fotograafilt arvamust. Ta oli väljas väga körgetasemeliste natyyrmortidega, mis mulle väga meeldisid ja selgus, et ykski neist polnud töödeldud, isegi mitte löigatud. Endine pressifotograaf, väga heade tehnilise teadmiste ning varustusega teeb nyyd stuudiofotosid nii, et järeltöötlust pole vaja, ta välistab selle yldse. Puhas fotokunst, mida saab harrastada stuudios, kus on abiks prozhekorid, statiiv ja muu spetsiaalne tehniline baas ning palju aega katsetamiseks.
See könelus toimus ajal, kus ma olin just töötlusest suurde vaimustusse sattunud. Aga sellisest töötlusest, mis andis kiiruga tehtud vöttele uue elu.
Maastikupildid saab välja löigata elektriliinid, veidi saab järele aidata tolmust puhastades jms nipet-näpet. Ma arvan, et sellist väikest töötlust kasutavad nyyd paljud maastikufotograafid. Teine asi on juba teha pöhimöttelisi muudatusi, näiteks muuta sinine taevas oranzhiks, et saada loojangu muljet - samas kui iga fotograaf teab, et mitte ainult loojangutaevas pole see, mis efekti annab, vaid et kogu valgus tervikuna, mis värvib eriliselt köike, mis pildile jääb. Milleks siis teha kunstlikult loojangut, kui niikuinii naturaalsust pole vöimalik saavutada? Sama oli ju ka Byrne' tööga.

Kus yldse on piir mida vöib ja mida mitte?
On selge, et Byrne oli selle piiri yletanud. Artikli autor arvab, et Byrne'l poleks vaja olnud lisada pilvi vöi muuta varje, kuna tema pildid on olnud ausad ja ilusad; ja et maastikufoto ei vaja yldse nii jöulist vahelesegamist.
Löpuks on ka huvitav, kuidas keegi zhyriist ei märganud nii ilmseid muudatusi, et fotograafid ise pidid häält töstma.

Artikli autor on loodusfotograaf Declan O'Neill Uus-Meremaalt.
www.newzealandscape.com.

Peter From - stuntman (trikimees)

Peter on G+-s töeline trikimees: vötab yhest taskust imelisi looduspilte, teisest oma kirjutatud luuletusi, kolmandast muid tekste ja luuleklassikat, neljandast muinasjutuliselt kokkumiksitud pilte. Lisaks juhib ringe ja fotovöistlusi.
Millal ta pildistamas jöuab käia!
Kuidas ta yldse jöuab?
Teksti-pildi symbioosid on nii toredad, et tahaks neid yhte kokku raamatusse saada. Olen juba paar korda kysinud, et millal raamat ilmub? Tema ainult naerab. Aga kyll ta ykskord ilmutab - kui ta ise netti päris ära ei upu. Lootust on, sest nädalavahetusteks kaob ta tavaliselt ära. Aga kui on mäng, on just see aeg köige pönevam. Kas saab läbi vöi mitte, kas Peter paneb plussi?
Imekombel olen veebruaris kahest voorust läbi saanud, aga önneks mitte kolmandast, sest siis oleks see olnud teiste suhtes ebaöiglane. Ja finaali ma niikuinii poleks ära teinud.
Aga siis tuleb Peter ja nagu lohutuseks paneb yles muinasjutulise vöi maruromantilise päeva inspiratsiooni.


Forest Fairy

These woods you enter carry secrets deep
Only enter if you think you can keep
The wonder and beauty safe in your hands
So few delicate forests grace our lands.
The Fairy Guardian awaits at the gate
Only looking for those who have faith
To restore the magic and help create
A woodland green with a splendid fate.

––Sarah Sabatini

Edited in Photoshop CS5.

The girl and the crow are courtesy of Momotte2Stocks and mjranum-stock over at DeviantArt.

Waiting

Serene, I fold my hands and wait,

Nor care for wind, nor tide, nor sea;

I rave no more 'gainst time or fate,

For lo! my own shall come to me.

I stay my haste, I make delays,

For what avails this eager pace?

I stand amid the eternal ways,

And what is mine shall know my face.

––John Burroughs

Enne ja pärast (Simon Wester)

Ma hakkan tasapisi jöudma arusaamisele, mida ma fotograafias arvutiga teha tahaks. Önneks on ka asju, mis olid alguses vaimustavad, aga nyydseks on ära tyydanud. Muidu suurte valikute juures ei teagi, kust otsast uue kaameraga (mida ju hetkel veel polegi) alustada; vöi siis päris nullist alates - millist kaamarat valida.
Näiteks HDR pole enam see paleus, kuhu ilmtingimata tahaks pyyda, seega jääb ära nöue, et kaamera seda vöimaldaks. Samas vöiks ju igaks juhuks ka see vöimalus olla (ehkki maksma läheks mitutuhat krooni rohkem), aga ma pole kindel, et ma ei astu nende ritta, kes hakkavad tootma yletöödeldud pilte. Sääraseid tuleb massiliselt, neid imetletakse ja kiidetakse. Piir yle pakkuda on ähmane, on ju nii ahvatlev KÖIKE hämaraid nurgataguseid näidata, mida muidu pildi muude heledate osade körval ei saaks. Väga vähesed on öigel kohal pidama saanud, nii et peale vaadates ei saa aru, et see on HDR.

Olgu selle HDR-ga kuidas on, aga töötlus paelub mind jätkuvalt.
Tekstuurid - ehk teha fotost maal, teiste sönadega - oleks yks asi. Nagu ma  hiljuti yhes postituses näiteid töin, see suund intrigeerib mind jätkuvalt. Kuid kas vöib juhtuda, et elades kaasa köigile neile uutele ja huvitavatele väljakutsetele, tehes kuiva trenni neist mötlemisega ja teiste fotograafide tööde vaatamisega, jöuan yhel päeval tagasi klassikalise puhta fotokunsti juurde?
Ei vist - ilma mingi töötluseta ma siiski piltidega tegelemist ette ei kujuta.

Siin on tore näide Simon Westerilt, mis meenutab mulle möne aasta tagust tekstimeemi "Vaade minu töökohalt". Siinolev esimene vaade ei inspireeriks juttu kirjutama, aga teine kyll. Ometi on ju köik objektid täpselt samad.

Väga hea fotoalbum Simon Wester'ilt http://simonwester.se/

Hôbekajakas

Foto+tekstuur

Ometi leidsin midagi, mida olin kaua aega alateadlikult igatsenud näha saada. Selleks on foto, mis näeb samal ajal välja nagu maal. Foto ja tekstuuri kombinatsioon yhesönaga! Olen vihjamisi säärasest ideaalist ennegi kirjutanud, aga ega ma ei teadnud isegi, kuidas seda tulemust saavutada,  iPhone "vanapildi" näidised poleks mind rahuldanud. Ja eks neid kaameraid on teisigi, kuhu sarnane näidisvorm on juba sisse ehitatud.

Aga kui ma neid pilte G+-s nägin, karjusin heureka!

Foggy Farm, Allan Cabrera

Forest, Cyril Bosselut

Phenicopterus Ruber, Gemma Costa

Möni foto ongi algselt selline, et pole vaja palju järele aidata. On programme (näiteks tuntumatest Photoshop), mille abil on vöimalik oma foto ja valmis tekstuurimuster yhendada, kuid ma kujutan ette, et pikapeale tyytavad vamis tekstuurid ära. Mäletan, kuidas omal ajal Corel'i vinjetivormid ning "justkui ölimaal" ja muud sellised valmis lahendused ruttu igavaks muutusid. Aga aeg on edasi läinud ja nyyd tundub vöimalusi palju rohkem olema. Vöib aga juhtuda, et säärane kombineerimine siiski ära tyytab. Kui selleks ajaks maalilisusest isu otsa ei saa, hakkan maalima; aga kui saab, siis jälle puhtaid ja klaare fotosid tegema. Vöi leian mingi muu tehnika, mille poole pyyda.

Eks päris kunstnikud kasutavad oma eesmärgi saavutamiseks loomingulist viisi, fotograafika vöimalusi. Mulle kui amatöörile muidugi on viimane, ylikoolis öpitav distsipliin kaugelt yle jöu, aga mönda programmi tahaks kyll proovida.
Tunne ytleb, et Texture Blend Photography , nagu G+-s yks grupp Gemma Costa juhendamisel on juba moodustunud, saab olema juba loomuldaselt minu pikaaejaline huviobjekt. Sellega stiiliga saan kohe tegelema asuda, niipea, kui programmi leian.
Loomulikult on ka parem kaamera endiselt eesmärgiks.

risti-rästi risustajad

Ma ei tea, kui palju ma olen kirunud kaableid, mis alailma head vaated ära rikuvad, aga seda on juhtunud liigagi palju kordi ja igas maailma nurgas.
Eriti seal, kus on töesti eksootilised panoraamid, aga teist vöimalust pilti teha pole (riskides näiteks järsakusse kukkuda vöi kiirteed yletades alla aetud saada).

Aga selleks fotojahiks on need risud oodatud objektiks ja kui keegi samal teemal pilte kausta kogub, nagu mul on juhtunud, siis vöib puudusest pluss saada ning veel yks absurdne objekt juures, mida pildistada.
Siin on (minu enda eelmisel aastal antud teema) lahendus - kodulähedased vötted ysna vähese töötlusega.


Crossings
I don't know how much I have complained about wires spoiling my views but more than I want to know and everywhere in the world. Especially in those places with exotic panoramas without any chance for another shot (or taking risk to fall down from a rock or get overdrived by heavy traffic). But those damn' wires are exactly matching for the photohunt task 'crossed'. 


NB! Väga palju huvitavaid tegijaid on selles väikses meemis:
Straight Out of the Camera
(http://straightoutofthecamerasunday.blogspot.com.au/)
ja hunniku pilditöötlusprogramme jms leiab siit.

David LaChapelle näitus Fotografiskas

...hakkab varsti löppema.

David LaChapelle on sellise väljenduslaadiga kunstnik, kes kindlasti kedagi yksköikseks ei jäta. Mind kyll mitte.
Ma mäletan skandaali Peeter Lauritsa "Pyha öhtusöömaaja" pärast Moskva näitusel.

Peeter Laurits "Püha öhtusöömaaeg"

Kuid mida öigeusklikud Davidiga teeks, seda ma ette ei kujuta, kuid mitte "Pyha öhtusöömaja" piltide pärast. See on siin ju päris viisakas olukord:

David LaChapelle "Pyha öhtusöömaaeg"

Tegelikult meeldib mulle sel teemal Lauritsa töö palju rohkem, sest ta on veel 'hullem', kui LaChapell'i oma, aga mis peaasi, see on kypse kunstiku töö.


Kuid ma pidin rääkima LaChapelle'st...aga mis tast ikka rääkida, kes tahab, vaatab Wikist ise.
Eks temagi on juba 30 aastat oma vagu ajanud ja Ameerikamaa kombel omas elemendis olles loonud värvikirevaid pildilisi mänge, kompositsioone ja happeninge; teinud videoid ja andnud välja hämmastava hulga fotoraamatuid. Nii et mitte kuidagi ei saa öelda, et ta poleks kyps kunstnik. Näitused maailma esinduslikes galeriides peale selle.
Muide, Stockholmis on näitus avatud ainult 3.märstini, reisi planeerimiseks on see väike aeg tegelikult!
Siin on ingliskeelne link näitusest (koos slaidishow'ga).

Lisan ka mulle tulnud uudiskirja veebilingi.

in pairs - paari kaupa